Erinevus lehekülje "Nikolai Rumjantsev" redaktsioonide vahel

P
P (Bot: Migrating 12 interwiki links, now provided by Wikidata on d:q546048 (translate me))
[[1801]] nimetas uus keiser Nikolai Rumjantsevi [[Riiginõukogu (Venemaa)|Riiginõukogu]] liikmeks, [[senaator]]iks ja veeteede direktoriks. [[1802]]–[[1808]] oli ta ühtlasi ka kaubandusminister. Veeteede direktorina oli tema peamiseks teeneks uute laevatatavate veeteede rajamine, peamiselt kanalite ehitamise kaudu ja [[Peterburi]] Admiraliteedi kanali kallaste kindlustamine. Lisaks oli just minister Rumjantsev see, kes saatis [[1803]] teele Venemaa esimese ümbermaailmaekspeditsiooni [[Adam Johann von Krusenstern]]i ja [[Juri Lisjanski|Juri Fjodorovitš Lisjanski]] juhtimisel. Kaubandusministrina hakati tema eestvedamisel välja andma Venemaa esimest ärilehte "Sankt-Peterburgi Kommertsuudised" ("Санкт-Петербургские коммерческие ведомости"). Ta reformis kaubandusalast seadusandlust ning saavutas [[1807]] uue kaubandusmäärustiku kinnitamise.
 
Peale [[Tilsiti rahu]] sõlmimist juulis [[1807]] nimetati krahv Rumjantsev [[Venemaa keisririigi välisminister|välisministriks]], sest oli tuntud Vene–[[PrantsusmaaPrantsuse esimene keisririik|Prantsuse]] liidu pooldajana. Seejuures säilitas ta esialgu ka oma eelmised ametikohad. [[1808]] juhtis Rumjantsev läbirääkimisi Prantsusmaaga, kus arutati [[TürgiOsmanite impeerium]] impeeriumii jagamist kahe riigi vahel. Järgmisel aastal viibis ta [[Pariis]]is, kus osales vahendajana Prantsusmaa ja [[Austria keisririik|Austria keisririigi]] rahuläbirääkimistel. [[17. september|17. septembril]] [[1809]] saavutas tema juhitud Venemaa delegatsioon [[Fredrikshami leping]]u sõlmimise, millega [[Rootsi]] loovutas [[Soome]] alad Venemaale. Nende läbirääkimiste eduka juhtimise eest nimetati ta [[1810]] [[Riiginõukogu (Venemaa keisririik)|Riiginõukogu]] ja [[Ministrite Komitee]] esimeheks ehk sisuliselt valitsusjuhiks.
 
Rumjantsev jäi kindlaks Vene-Prantsuse liidu toetajaks ka peale kahe riigi suhete halvenemist ja [[Napoleon I]] [[1812. aasta isamaasõda|sissetung VenemaaleVenemaa keisririiki]] [[1812]]. aastal mõjus talle tõelise šokina. Selle tulemusel halvenes isegi tema kuulmine. Perioodil 1812-1812–[[1813]] palus ta keisrilt korduvalt enda ametist vabastamist, kuid Aleksander I vabastas ta ainult Riiginõukogu ja Ministrite Komitee esimehe ametist. Alles pärast võitu Napoleoni üle ja Bourbonide võimu taastamist Prantsusmaal [[1814]]. aastal nõustus keiser krahv Rumjantsevi vabastama ka välisministri ametist. Tema poliitiline karjäär oli lõpule jõudnud.
 
===Metseen ja kollektsionäär===
56 327

muudatust