Maastik: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
[[Pilt:Nervei_-_landscape_4771.jpg|pisi|Maastik]]
'''Maastik''' on ümbrus, kus toimub [[sotsiaalsus|sotsiaalne]] ja [[majandus|majanduslik]] tegevus, mis loob aluse tunnete, emotsioonide ja taju raamistikule<ref name="Eesti maastikud"> Ivar Arold. ''Eesti maastikud'', Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005.</ref>. Et [[riik|riigiti]] ja [[regioon|regiooniti]] on maastiku mõiste vägagi varieeruv, siis on tihti aluseks võetud ka [[Euroopa maastiku konventsioon|Euroopa Maastiku konventsiooni]] määratlus: maastik on inimese poolt tunnetatav, looduslike ja/või inimtekkeliste tegurite toimel ning vastasmõjul kujunenud iseloomulik ala<ref>{{netiviide | URL = http://www.coe.int/t/dg4/cultureheritage/heritage/landscape/versionsconvention/Estonien.pdf | Pealkiri =Euroopa Maastikukonvektsioon | Aeg =20.10.2000 | Koht =Firenze | Väljaandja =Council of Europe | Kasutatud =6.10.2014 | Keel =eesti }}</ref>.
Maastik on mõiste, mille sisu lahutamatuks osaks on inimene. Soovides rõhutada inimese mõju erinevat määra, kõneldakse sageli
*[[ürgmaastik|ürgmaastikust]] - inimtegevusest ja kultuurist puutumata maastik ning loodus<ref name="Eesti maastikud" />;
*[[loodusmaastik|loodusmaastikust]] - maastik, mille tekkimist on mõjutanud peamiselt looduslikud protsessid ja seetõttu on looduslikud protsessid seal domineerivamad <ref>{{netiviide | URL = http://www.entec.ee/?op=body&id=18&art=26 | Pealkiri =Kultuurmaastikest | Autor =Tuuli Veersalu | Väljaanne =Keskkonnatehnika | Aeg =2/2000}}</ref>;
*[[kultuurmaastik|kultuurmaastikust]] - maastik, mis omab suuremal või vähemal määral inimtegevuse jälgi
**loomulik kultuurmaastik - tekkinud inimese tihedast isiklikust kontaktist ümbritsevaga. Orgaaniliseks kultuurmaastikusk saab pidada Eestis traditsioonilist talumaastikku, mis omasoodu arenedes oli valdav kuni Teise Maailmasõjani<ref name="Urve">Urve Sinijärv.''Maastikust, kultuurist ja identiteedist'',Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis, toimetanud Hannes Palang ja Helen Sooväli Tartu, 2001.</ref>;
**tehtud kultuurmaastik - tekkinud ilma eelneva planeerimiseta. Heaks näiteks on kolhoosiaegne maakasutus, mis allus pealesunnitud ettekirjutustele<ref name="Urve" />;
*linna- või [[tehismaastik|tehismaastikust]].
Rahvalikus kõnepruugis mõistetakse maastikuna enamasti mingit ala, mis oma vormide ja nende värvidega ümbritseb vaatlejat. Tihti kasutatakse ka sõnaühendeid kirjandusmaastik, poliitmaastik jne, väljendades sel juhul hoopis teatavat tegevusvaldkonda.<ref name="Eesti maastikud" />
==Maastiku mõiste erinevad käsitlused==
Varem peamiselt geograafiale omaseks tunnistatud mõiste on väljunud algse eriala raamidest ja ülekantud tähenduses kasutatakse seda mitmetel teistel erialadel.
===Loodusteaduslik lähenemisviis===
Loodusteaduslik uurimisviis vaatleb maastiku [[objektiivsus|objektiivsena]], sellisena nagu ta on; maastiku moodustab kõik, mis seal on. Uurimisprobleemiks on see, kuidas üksikutest tükkidest tervikut kokku panna. Maastikku vaadeldakse kui loodust, kui erinevate looduskomponentide summat või kui aineringetega seotud süsteemi.<ref name= "Hannes">Hannes Palang.’’Maastikest siin raamatus'',Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis, toimetanud Hannes Palang ja Helen Sooväli Tartu, 2001.</ref>
Maastiku käsitluse lahutamatuks osaks on dünaamika. Maastik on pidevas muutumises. Ühelt poolt allub maastik pidevalt looduslikest teguritest tulenevale iseeneslikule arengule, teiselt poolt on suurimaks maastikke muutvaks jõuks inimene.<ref name="Urve" />
[[Loodusgeograafia]]s tähendab maastik [[geosüsteem]]i, mis on kujunenud looduse koostisosade ([[pinnamood|pinnamoe]], [[mullastik]]u, [[veestik]]u ja [[taimestik]]u) vastastikustes seostes. Igal maastikul on oma olemus ja kasutusevõimalused ning neist tulenev ilme. [[Inimgeograafia]]s on maastikuks inimeste [[meeled|meeltega]] tajutav ümbrus. Tihti kasutatakse maastiku mõistet väga laiana, püüdes ühendada nii inimgeograafia kui loodusgeograafia lähenemise. Sellest seisukohast on maastik üheaegselt [[ökoloogia|ökoloogiline]], [[kultuur]]iline, [[majandus]]lik ja sotsiaal-ruumiline nähtus. Maastik on
''Erinevad loodusgeograafilise maastiku definitsioonid'':
#Maastik on ala, mida iseloomustab eelkõige territoriaalne, geneetiline ja teatud määral ökoloogiline ühtsus. Maastikuks võib seega nimetada nii kitsast liivast rannatasandit, Vooremaad kui ka Ida-Euroopa lauskmaad<ref name="Eesti maastikud" />;
#Maastik kui regionaalne maastikuüksus, reljeefi suurvormil kujunenud geosüsteem, mis on jagamatu tsonaalsete ja atsonaalsete tunnuste alusel<ref name="Eesti maastikud" />;
#Maastiku mõistet on kasutatud ka mingi maa-ala valdava looduskasutuse märkimiseks<ref name="Eesti maastikud" />;
#Üldmõiste territoriaalkomplekside hierarhilise jada tähistamiseks. Selles tähenduses väljendab maastik ala, kus seaduspäraselt korduvad vastastikku sõltuvad pinnavormid, taimekooslused ja inimtegevuse avaldused<ref name= "Ülo">Ülo Mander.’’Maastiku ja maastikuökoloogia mõistest'',Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis, toimetanud Hannes Palang ja Helen Sooväli Tartu, 2001.</ref>;
#Kindlat suurusjärku geokompleks. Selle lähenemisviisi järgi kasutatakse mõistet ''maastik'' vaid kindlat suurusjärku maastikulise üksuse-paikkonna tähistamiseks. Seega : maastik= paikkond<ref name="Ülo" />;
#Maastikuüksus kui tüpoloogilise territoriaal-liigituse jaotis. Näiteks vooremaastik, luitemaastik, soomaastik jne<ref name="Ülo" />;
#Maastikupilt. Nägemismeele abil saadav emotsionaalselt mõjuv kujutlus ümbritsevast loodusest<ref name="Ülo" />;
#[[biotoop|Biotoopide]] mosaiik. Kas kogu mosaiik (maastikumuster) või ümbritsev biotoopide kogum (maatriks) mingi vaadeldava ökosüsteemi (biotoobi, elupaiga) suhtes<ref name="Ülo" />;
#Inimese eluruum. Avalikkuse poolt tunnustatud loodulike ja antropogeensete tegurite koosmõjul kujunenud koherentne piirkond<ref name="Ülo" />;
#Ruumiandmete kujutamise viis. Kolmemõõtmelises süsteemis kujutatud suvalise parameetri poolt moodustuv pind<ref name="Ülo" />.
===Rakenduslik lähenemisviis===
Rakenduslik lähenemisviis vaatleb maastikku küll objektiivsena, kuid siiski väärtustatuna; maastik on selline, nagu ta peaks olema. Maastiku moodustavad valitud elemendid ja uurimisprobleem seisneb nende kriteeriumite valikus. Väljendub eelkõige planeerimises: selles, mida eri aegadel Eestimaal oluliseks on peetud, selles, kuidas kujundada tuleviku Eestimaad ning mismoodi maanukake peaks välja nägema.<ref name="Hannes" />
Rakenduslikku lähenemisviisi on märgata [[maastikuarheoloogia|maastikuarheoloogias]], [[maastikukaitse|maastikukaitses]], [[planeerimine|planeerimises]] ja [[keskkonnakaitse|keskkonnakaitses]].
Maastikuarheoloogia on arheoloogia haru, mis rõhutab ühiskonna ja kultuuri tõlgendamisel maastiku olulisust. Maastikuarheoloogia eesmärk ei ole analüüsida kogu maastikku selle looduslikus mitmekülgsuses, vaid ainult inimtegevusega seotud aspekte. Maastikuarheoloogias saab eristada nelja olulist käsitlusviisi:
#Maastik kui keskkond on keskkonnaarheoloogiat iseloomustav käsitlusviis.
#Maastik kui süsteem on kohaarheoloogiat iseloomustav käsitlusviis.
#Maastik kui võim. Maastik kui valdkond, millega manipuleeritakse ideoloogiliselt selleks, et domineerida või vastupanu avaldada.
#Maastik kui kogemus. Lähtutakse sellest, kuidas inimesed tajuvad keskkonda ning annavad sellele tähenduse.<ref>Valter Lang.’’Maastik ja kultuurmaastik arheoloogias’’,Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis, toimetanud Hannes Palang ja Helen Sooväli Tartu, 2001.</ref>
===Humanitaarne lähenemisviis===
Humanitaaride jaoks on maastik [[subjektiivsus|subjektiivne]], vaatamisviis. See koosneb sümbolitest ja selle uurimisel on probleemiks sotsiaalsete ja kultuurigruppide leidmine. Otsitakse vastuseid küsimustele, kuidas inimene maastikust aru saab, mida ta sealt leiab ja kuidas ta seda enda jaoks tõlgendab ning mis see tema jaoks on.<ref name="Hannes" />
Alates 19.sajandi lõpukümnenditest Eesti rahvaluulekogudesse talletatud [[kohapärimus]] sisaldab teavet niisuguste maastikus eristatavate ja määratletavate osiste ning üksikobjektide kohta nagu künkad, orud, kurisud, metsatukad, sood, põllud, kivid, põlispuud, veekogud, kalmed, kabelid, majad, sillad, teed, jne. Kohtade tekkimise, kohanime päritolu ja maastikuliste iseärasuste seletamisele keskenduvaid muistendeid märgib termin [[kohamuistend|kohamuistendid]]. Rahvajutu haakumiseks maastikuelemendiga on vaja mingit loogilist seost. Karstialade kurisud, kõmisevad paepealsed saavad asitõendiks maa-aluste teede olemasolust. Nende teede alg- ja lõpp-punktiks saavad lähestikku asuvad lossid, kindluskirikud, linnused. Asitõendiks on rajatiste keldrisüsteemid. Muistend puuks muutunud või nõidusega muudetud pruutpaarist seostub paaristikku kasvavate põlispuudega, pruudiks peetakse väiksemat ja laiavõralist. Sõjaaegade valvamispaigaks saavad tee ääres künkal asetsevad suure võraga põlispuud, kust avaneb vaade kaugele. Mõisate läheduses kultuuristatud maa peal paiknevad nn peksupuud, mille juures teadaolevat peksti pärisorjuse ajal inimesi. Muhkliku tüvega krobedakoorelist põlispuud on seostatud nahahaigustega. Välise sarnasuse tõttu haigusnähtudega sobib selleks niisamuti rõmelise pinnaga kivi. Nii ohvripuude kui ka -kivide esinemistihedus on kohapärimuse järgi otsustades kõige suurem suhteliselt metsavaesel alal Lääne-Eestis.<ref name="Mall">Mall Hiiemäe.’’Maastik ja kohapärimus’’,Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis, toimetanud Hannes Palang ja Helen Sooväli Tartu, 2001.</ref>
Looduslik süvend, piklik auk kivil on seletatav kui asitõend kellegi jäljest, tehislohud kivi pinnal viitavad ohverdamiskombele. Kivi üldkuju laseb aimata, et tegemist on hiiu lootsiku, istepingi, peapadja, luisu, oda, lingukivi või püksinööbiga jne. Aastasadu kestev järve soostumisprotsess jääb inimesele tema eluajal küll hoomamatuks, kuid muistendeid oma kohalt „ära rännanud“ järvedest teatakse palju. Rahvajutus toimub see kokkusurutud ajas.<ref name="Mall" />
==Ajalugu==
[[Pilt:Johannes_Gabriel_Granö.jpg|pisi|Johannes Gabriel Granö]]
Eesti geograafiasse jõudis maastiku mõiste 1920. aastate algul Soomest pärit [[Tartu Ülikool|Tartu Ülikooli]] esimese geograafiaprofessori [[Johannes Gabriel Granö]] (1882–1956) tööde kaudu <ref>{{netiviide | URL = http://kodu.ut.ee/~cect/teoreetilised%20seminarid_2010/maastiku_uurimisr%C3%BChma_seminar/Peil_et_al.pdf | Pealkiri =Estonian landscape study: contextual history | Autor = Tiina Peil,NTNU, Trondheim (Norway),Helen Sooväli, Hannes Palang, Tõnu Oja, Ülo Mander | Väljaanne =BELGEO | Aeg =2004 | Väljaandja =University of Tartu | Kasutatud =6.10.2014 }}</ref>. Maastik oli tema järgi teatav maapinna osa, regionaalne üksus, mille elementideks on pinnavormid, veestik, taimkate ja inimasustus <ref>Johannes Gabriel Granö. ''Eesti maastikulised üksused'', Tartu, 1922.</ref>. Tema poolt välja toodud seitse suuremat valdkonda eristusid kõigi nimetatud nelja elemendi poolest, väiksemad ja selgemalt piiritletumad (kokku 22) aga kas kolme või kahe elemendi alusel. Selle skeemi järgi eritletud Eesti maastikuliigestuse põhiskeem on püsinud põhimõtteliselt tänaseni, seda on ainult täiendatud ja täpsustatud . Püsinud on ka paljud Granö poolt antud maastikutüüpide nimed, nagu nt [[Soomaa]], [[Lahemaa]], [[Vooremaa]], [[Palumaa]] jt. Granö eristas inimest ümbritsevas keskkonnas kahte ulatust: lähikeskkonda ehk [[keskkond|miljööd]] (ala, kus inimene liigub) ja kaugkeskkonda ehk maastikku. Viimane algab inimesest saja-paarisaja meetri kauguselt ja lõpeb vaate- ehk silmapiiril; see võib olla avaram (avamaastik) või piiratum (sulgmaastik) ja koosneb nii looduslikust kui ka tehislikust (nt inimasumid) ainesest<ref>Johannes Gabriel Granö. ''Maastikuteaduse ülesanded ja maastiku vormide süsteem'', Tartu, 1924.</ref>.
==Eesti maastikud==
Viimase jääaja liustike pealetung ja hääbumine on olnud Eesti maastike peamisteks kujundajateks. Tekkisid kõrgendikud, orud ja veekogud, mõnes kohas murdis mandrijää lahti paekalda ja see kandus kilomeetreid eemale. Eestisse on liustikud ja nende sulamisveed kandnud nii suuremaid kui ka väiksemaid [[rändrahn|rändrahne]]. Kokku on loetletud Eestis 120 [[hiidrahn|hiidrahnu]], kui Põhja-Euroopa jäätumisalal on kokku loetletud neid 130. Inimasustus sai kujunema hakata peale liustike taandumist, kui maa järk-järgult mere alt vabanes ning arenema hakkas muld- ja taimkate. Kõigepealt hakkas maakasutus kujundama veeäärseid alasid , hiljem üha enam ka sisemaal. <ref>{{netiviide | URL = http://www.tnp.ee/ajaleht_raamat?news_id=35 | Pealkiri =Eesti maastik sõnas ja pildis | Autor = Maila Kuusik, Jüri Lass ja Kalev Sepp | Kasutatud =6.10.2014 | Keel =eesti }}</ref>
Eesti pinnamoes vahelduvad erinevad [[pinnavorm|pinnavormid]]- [[kõrgustik|kõrgustikud]], [[lavamaa|lavamaad]], [[madalik|madalikud]], [[nõgu|nõod]], [[org|orud]]. Kõrgustike jalamid jäävad Eestis tavaliselt 75-100m kõrgusele. Kõige kõrgemaks punktiks, nii Eestis kui ka Baltikumis, on [[Suur Munamägi]], mis on 317m kõrge ja asub [[Haanja kõrgustik|Haanja kõrgustiku]] keskosas. <ref name= "pinnamood" >{{netiviide | URL =http://www.estonica.org/et/Loodus/Asend_ja_looduslikud_tingimused/Pinnamood/ | Pealkiri =Pinnamood | Autor = Rein Ahas, Neve Albre | Väljaanne =ESTONICA | Aeg =24.01.2001 | Kasutatud =6.10.2014 }}</ref>
[[Pilt:Ontika maastikukaitseala.jpg|pisi|left|Ontika maastikukaitseala]]
Lavamaid ehk platoosid loetakse samuti kõrgemateks aladeks. [[Harju lavamaa|Harju]] ja [[Viru lavamaa]], mis asuvad Põhja-Eestis, on mõlemad umbkaudu 30-70 m kõrgused [[lubjakiviplatoo|lubjakiviplatood]]. Nende enamasti tasast pealispinda liigestavad jõeorud ja mitmesugused karstivormid. Kagu-Eesti ehk [[Ugandi lavamaa]], mis asub Lõuna-Eestis, on ürgorgudest liigestatud 40-100 m kõrgune liivakiviplatoo. Lisaks lavamaadele on Eestis ka kaks suhteliselt kõrget tasandikku- [[Kesk-Eesti tasandik]] (60-80m) ja Vahe-Eesti tasandik ehk [[Kõrvemaa]] (50-90m). <ref name="pinnamood" />
Madalikeks loetakse alasid, mis on merepinnast kuni 50m kõrguseni ulatuvad tasandikud. Eesti madalikud on olnud pikka aega Läänemere ning Ürg-Peipsi ja Ürg-Võrtsjärve poolt üle ujutatud. Neist suuremad asuvad Lääne-Eestis ja nad hõlmavad peaaegu poole Eesti territooriumist. [[Põhja-Eesti rannikumadalik]] on kitsas kivine maariba Soome lahe ja Balti klindi vahel. Võrtsjärve nõos ning Peipsi järvest läänes ja põhjas paiknevad madalad ja tugevasti soostunud tasandikud, need 30-50m kõrgused madalikud on kujunenud endiste suurte veekogude taandumisel. Peipsi järvest põhja poole jääv madalik on tuntud [[Alutaguse]] nime all. <ref name="pinnamood" />
Lõuna-Eestis on hästi eristatavad kõrgustikke üksteisest lahutavad nõod ja orundid. [[Sakala kõrgustik|Sakala]], [[Karula kõrgustik|Karula]] ja [[Otepää kõrgustik|Otepää kõrgustikke]] vahel 40-80 m kõrgusel üle ,erepinna paikneb [[Valga nõgu]]. Sellest väljub põhja suunas ahenev ning Võrtsjärveni ulatuv [[Väike-Emajõe orund]]. [[Hargla nõgu]] jääb Karula ja Haanja kõrgustike vahele ning [[Võru orund]] eraldab Haanja ja Otepää kõrgustikke. <ref name="pinnamood" />
[[Balti klint]] ehk [[Põhja-Eesti paekallas]] on Eesti kõige suurejoonelisemaks pinnavormiks. See ulatub Ölandi saarest kuni Laadoga järveni ning on kogu Põhja-Euroopa suuremaid kulutusastanguid. Kõige kõrgemaks pangaks on [[Ontika paekallas|Ontika]], mis ulatub 56m üle merepinna. <ref name="pinnamood" />
▲Tihti kasutatakse maastiku mõistet väga laiana, püüdes ühendada nii inimgeograafia kui loodusgeograafia lähenemise. Sellest seisukohast on maastik üheaegselt [[ökoloogia|ökoloogiline]], [[kultuur]]iline, [[majandus]]lik ja sotsiaal-ruumiline nähtus. Maastik on looduskeskonna osa, kus toimub inimtegevus. Maastiku nähtudes tekivad inimestel omapärased tunded, emotsioonid ja taju.
== Vaata ka ==
24. rida ⟶ 80. rida:
*[[Eesti maastikuüksuste loend]]
*[[Eesti maastikuline liigestus]]
==Viited==
{{Viited}}
==Välislingid==
*[http://teadus.err.ee/salv?id=2655&saade=211 Teaduse helisõnastik: Maastik] ([[Hannes Palang]]) – ERR Teadus, 9. september 2010
| |||