Redaktsioon: 30. oktoober 2014, kell 17:33 redigeeri Mvasar (arutelu \| kaastöö) 41 muudatust Resümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 30. oktoober 2014, kell 17:38 redigeeri eemalda Mvasar (arutelu \| kaastöö) 41 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
3. rida: Neutrofiilid on [[fagotsüüt\|fagotsüüdid]] ja neid leidub enamasti [[vereringe]]s. [[Nakkus]]e algstaadiumis on neutrofiilid esmased [[rakk\|rakud]], mis reageerivad [[põletik]]ule ja migreeruvad põletiku piirkonda. Neutrofiilid kasutavad kemotaksist, et migreeruda algul mööda [[veresoon]]i, hiljem läbi [[sidekude]]de. Orienteerumiseks kasutavad nad signaale, näiteks [[interleukiin-8]] ([[interleukiin-8\|IL-8]]), [[C5a]], [[fMLP]] ja [[leukotrieen B4]]. Surnud neutrofiilid on [[mäda]] põhiline koostisaine, mis annab mädale kollakashalli või kollakasrohelise välimuse.<ref>Murphy, Kenneth; Travers, Paul; Walport, Mark. (2008). „Immunobiology, Seventh Edition”: 88-89</ref><br /> Vigastuse tekkimisel on neutrofiilid esimesed ~~[[immuunsüsteem]]i~~immuunsüsteemi rakud, mis jõuavad haavani, ja on sellega esimeseks märgiks põletiku tekkimisest.<ref>Cohen, Stephen. Burns, Richard C. „Pathways of the Pulp” 8th Edition. St. Louis: Mosby, Inc. 2002. page 465</ref> [[Pilt:Hyperlobated_Neutrophil_(8612790151).jpg\|raam\|Neutrofiil segmenteerunud tuumaga]] 13. rida: Neutrofiili tuumadele on iseloomulik vananedes segmenteeruda.<br /> Inimeste ~~[[leukotsüüt]]idest~~leukotsüütidest on kõige arvukamalt esindatud neutrofiilid. Nad moodustavad 50–70% kõikidest leukotsüütidest. Keskmiselt toodetakse ööpäevas 10<sup>11 </sup>uut neutrofiili. Normaalseks neutrofiilide arvukuseks loetakse 2,5–7,5 x 10<sup>9</sup>/l. Lähis-ida rahvastel ja aafriklastel võib neutrofiilide arvukus veidi madalam olla. <br /> Mitteaktiveeritult ja vereringes olles on neutrofiilid sfäärilised. Aktiveeritult võtavad nad amööbse kuju ja võivad [[antigeen]]idega paremaks seondumiseks kulendeid välja sirutada.<ref> Edwards, Steven W. (1994). „Biochemistry and physiology of the neutrophil” Cambridge University Press. p. 6. ISBN 0-521-41698-1</ref> 21. rida: Keskmiselt püsib mitteaktiiveeritud neutrofiil vereringes 5,4 päeva.<ref>Pillay J, den Braber I, Vrisekoop N, Kwast LM, de Boer RJ, Borghans JA, Tesselaar K, Koenderman L. „In vivo labeling with 2H2O reveals a human neutrophil lifespan of 5.4 days” Blood. 2010 Jul 29;116(4):625-7.</ref> Aktiveerimisel nad migreeruvad, püütakse [[selektiin]]ist sõltuva mehhanismiga kinni, millele järgneb [[integriin]]ist sõltuv seondumine. Peale seda nad migreeruvad vastavasse [[kude\|koesse]], kus nad püsivad üks kuni kaks päeva.<br /><ref>Wheater, Paul R.; Stevens, Alan (2002). „Wheater's basic histopathology: a colour atlas and text” ISBN 0-443-07001-6</ref> Võrreldes [[monotsüüt]]ide ja [[makrofaag]]idega on neutrofiilid tunduvalt arvukamad, kuid lühema elueaga. Suurima tõenäosusega kohtab invasiivne [[patogeen]] esimesena neutrofiili. On arvatud, et neutrofiilide lühiealisus on [[evolutsioon\|evolutsiooniline kohastumus]]. Neutrofiilide lühike eluiga vähendab patogeenide levikut, kes [[parasiit\|parasiteeruvad]] fagotsüütides. Mida kauem säärane patogeen on väljaspool neutrofiili ~~[[tsütoplasma]]t~~tsütoplasmat, seda suurema tõenäosusega hävitatakse see parasiit mingi muu keha immuunvastuse poolt. Samuti on neutrofiili antimikroobsed ühendid mürgised ka keha enda rakkudele, seega nende lühike eluiga piirab organismile tekitatud kahju.<ref>Wheater, Paul R.; Stevens, Alan (2002). „Wheater's basic histopathology: a colour atlas and text” ISBN 0-443-07001-6</ref>

Kasutaja:Mvasar/Neutrofiil: erinevus redaktsioonide vahel