Kõrvaklapid: erinevus redaktsioonide vahel

Sellised vanamoodsad telefonikuularid nagu parempoolsel pildil, olid tavalised veel 20. sajandi alguses. Kõrvaklapid ongi sellesama kuulari edasiarendus, mis ennemenne võimendi väljatöötamist oli ainukene viis helisignaalide kuulamiseks. Esimesed tõeliselt edukad kõrvaklapid projekteeris [[Nathaniel Baldwin]], kes valmistas need oma kodus köögis ning müüs siis Ameerika Ühendriikide mereväele.

<ref>[http://earlyradiohistory.us/1963hw11.htm The Early Radio Industry and the United States Navy]</ref><ref>[http://historytogo.utah.gov/salt_lake_tribune/history_matters/070801.html Utah History To Go. ''Ruin Followed Riches for a Utah Genius'' (Will Bagley for the Salt Lake Tribune, July 8, 2001)]</ref>

Varajases raadiotöös olid kasutuses väga tundlikud kõrvaklapid nagu need, mille valmistas Brandes umbes 1919. aastal. Need esimesed kõrvaklapid kasutasid liikuvaid rauast membraane ([[inglise keel|ingl. k.]] ''moving iron speaker''), mis koosnesid siis ühe otsa või tasakaalustatud armatuurist. Kuna seadmelt nõuti suurt tundlikkust tähendas see seda, et üleliigset müra ei summutatud ning selle tõttu kannatas tugevasti heli kvaliteet. Samuti oli varajastel kõrvaklappidel ka väga halb mugavus võrreldes tänapäevastega, neil puudus pehmendav polster ning sageli kinnitusid need liiga tugevasti pea külge. Varajastel kõrvaklappidel varieerus ka takistus -– telegraafi- ning telefonitöös kasutatavates oli takistus 75 oomi, kõrvaklapid mida kasutati koos esimeste traadita raadiotega pidid olema tundlikumad ja seetõttu kasutati neis rohkemate keerdudes traati, 1000 kuni 2000 oomi suurune takistus oli neis tavaline.

Juhtmega kõrvaklapid on alati ühendatud heliallikasse. Kõige tavalisemad ühenduse standardid on 6,35mm ja 3,5mm TRS pistikud ([[inglise keel|ingl. k.]] ''TRS connector'') ja pistikupesad. Suuremat 6,35mm konnektorit kasutatakse tihedamini professionaalsete helivahenditega. [[Sony]] tutvustas väiksemat kuid praegu laialdaselt kasutatavat 3,5mm konnektorit 1979. aastal, muutes oma vana monofoonilist 3,5mm pistikut, et seda saaks kasutada kaasaskantava [[Walkman]] kassetimängijaga. See sama 3,5mm pistik on kasutuses tänapäevani ning samuti saab seda ühendada suurema 6,35mm pistikuga.

Liikuva pooli tehnoloogiaga on valmistatud enamus kõrvaklappe. Tööpõhimõte seisneb [[püsimagnet]]i asetsemisel kõrvaklappide raami küljes mis loob püsiva ja muutumatu magnetvälja. Kasutatavad püsimagnetid on reeglina kas [[neodüüm]]ist või rauast. Membraan koosneb kergekaalulistest sitketest materjalidest näiteks tselluloos, sünteetiline polümeer, süsinik. Membraan on ühendatud pooli mähisega ning kui juhtida elektrisignaal läbi mähise tekitab see enda ümber elektromagnetvälja mille abil muutub pool [[elektromagnet]]iks. Vastavalt elektromagneti tugevusele ning polaarsusele pool ning membraan kas tõmbuvad või tõukuvad püsimagneti suhtes. ElektivooluElektrivoolu kiired muutused põhjustavad membraani liikumise millega tekitatakse õhurõhu kiire muutuste seeria mis tekitab helilained.

Elektrostaatilised kõrvaklapid on reeglina kallimad ning vähem levinumad kui liikuva pooli tehnoloogiat kasutavad klapid.

'''''Supra-aural''''' kõrvaklappidel on klapid, mis toetuvad kõrva peale, mitte ei ümbritse väliskõrva, nagu ''circumaural'' tüüpi kõrvaklapid. 1980. aastatel olid nad sageli komplekteeritud koos kaasaskantavate kassett-mängijatega. Seda tüüpi kõrvaklapid on reeglinereeglina väiksemad ja kergemad, kui ''circumaural'' kõrvaklapid, kuid nende disainiga kaasneb ka suurenev välismüra ja sellega võib langeda helikvaliteet kuulaja jaoks. Ka tänapäeval kasutatakse sellised kõrvaklappe ning klappe ühendava osa puudumisel on klappidele külge projekteeritud sangad, mis käivad kõrva taha ja aitavad neil kindlamini peas olla.

'''Nööpkõrvaklapid''' ([[inglise keel|ingl. k.]] ''earbuds'') on mõõtmetelt palju väiksemad kui Hi-Fi kõrvaklapid ning nad paigutatakse kõrva sisse kuulmekäigu ette (mitte aga kuulmekäigu sisse). Üldiselt on nööpkõrvaklapid odavad ning neid ostetakse sellepärast, et neid on hea kaasas kanda ning nad on mugavad. Kuna nööpkõrvaklapid ei suuda isoleerida ümbritsevat müra, kasutavad kuulajaid neid kõrgema helitugevusega, mis aga omakorda suurendab riski kuulmise halvenemiseks.<ref>[http://www.ear-hearing.com/pt/re/earhearing/abstract.00003446-200412000-00001.htm Ear and Hearing -– Abstract: köide 25(6) detsember 2004, lk 513-527513–527 Output Levels of Commercially Available Portable Compact Disc Players and the Potential Risk to Hearing]</ref> Alates 1990. aastatest on nööpkõrvaklapid olnud levinud just isiklike muusikaseadmete komplektides (CD-mängijad, mp3-mängijad jne.) ning alates mobiiltelefonidega raadio ning muusika kuulamise võimalustest ka mobiiltelefoni lisaseadmena. Samuti kasutatakse peakomplektina ühte nööpkõrvaklappi, mille külge on ühendatud mikrofon ja mida saab sanga abil kindlamini peas hoida.

'''Nupp-kõrvaklapid''' on kõrvaklapid, mis paigutatakse otse sisekõrvas asuvasse kuulmekäiku. Nagu ka nööpkõrvaklapid on nupp-kõrvaklapid lihtsasti kaasaskantavad kuid lisaks sellele on nad kõrvatroppide sarnased ja blokeerivad kogu väliskeskkonnast tingitud müra. Hetkel on müügil kahte erinevat sorti nupp-kõrvaklappe -– universaalseid ja kohandatud. Universaalsetel nupp-kõrvaklappidel on üks või mitu kindlas mõõdus muhvi, et need mahuks erinevate suurustega kuulmekäikudesse. Tavaliselt on muhvid tehtud silikoonkummist, elastomeerist või vahust, et tagada isolatsioon välise müra eest. Kohandatud nupp-kõrvaklapid seevastu on aga tehtud iga kandja kuulmekäigu suuruse järgi. Inimeselt võetakse kuulmekäigust vorm, peale mida tootja valmistab täpselt sellele inimesele sobivad nupp-kõrvaklapid, mis on valmistatud samuti elastomeerist või silikoonkummist ja mis tagavad veelgi parema isolatsiooni välise müra eest ning on mugavamad. Kuna aga kohandatud nupp-kõrvaklappide tegemiseks tuleb kasutada inim-tööjõudu, on need kallimad kui universaalsed ning kuna nad sobivad kindla kuulmekäiguga, on neid ka väga raske edasi müüa.

'''Peakomplekt''' kujutab endast kõrvaklappe, millega on ühendatud lisaks veel mikrofon. Peakomplektid pakuvad samaväärset funktsionaalsust käed-vabad telefoniga. Kõige tihedamini kasutatakse peakomplekte konsooli või personaalse arvutiga mängimisel, kõnekesksteskõnekeskustes ja töökohtadestöökohtadel, kus kasutatakse intensiivselt telefone ning samuti isiklikel eesmärkidel arvuti taga samaaegselt rääkimise ja kirjutamise hõlbustamiseks. Peakomplektid tehakse kas ühe kuulariga (mono) või kahe kuulariga (mono mõlemasse kõrva või stereo). Mikrofon on tavaliselt kas varda küljes, millega see on viidud kasutaja suu ette või siis kõrvaklappidest tuleva juhtme küljes. Samuti võib mikrofon on kõrvaklappide sees ja heli viiakse seljuhulsel juhul mikrofonini spetsiaalse toru ([[inglise keel|ingl. k.]] ''voice tube'') abil (ehk heli liigub mööda õõnsat toru kõrvaklappide sees asuva mikrofonini).

Ärge laske kõrvaklapidelkõrvaklappidel koguaeg töötada täis võimsuses . See lühendab kõrvaklappide eluiga tunduvalt.

Viimasel ajal on päevakorda tõusnud ka kõrvaklappide kahjulik mõju kuulmisele.<ref>[http://www.epl.ee/artikkel/587728 Eesti Päevaleht: Arst: kõrvaklapid rikuvad noorte kuulmist üha enam]</ref> Kasutades kõrvaklappe suurel helitugevusel võib kuulaja kannatada kuulmislanguse käes või isegi alatiseks kurdiks jääda. Sellist effektiefekti kutsutakse varjamiseks ([[inglise keel|ingl. k.]] ''masking''), mis tähendab seda, et kõrvaklappide helitugevust keeratakse juurde mürarikastes kohtades, arvestamata seejuures, et sellise tegevuse tagajärjel ei tunne inimene enam valu liiga kõrgel helitugevusel ning lõpuks võib see kahjustada tervet kuulmist.