Kasutaja:Gvalgenberg/elektropihustusionisatsioon: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
11. rida:
1882. aastal hindas [[Lord Rayleigh]] teoreetiliselt suurima koguse, palju vedelikutilk suudab kanda [[laeng]]uid enne, kui tilk läheb katki väiksemateks laenguga osakesteks. See on tuntud Rayleigh limiidina. <ref>http://pubs.acs.org/doi/pdf/10.1021/la00086a016/ Kasutatud 05.10.2014</ref> <ref>Edmond de Hoffmann and Vincent Stoorbant. Mass Spectrometry.Principles and Applications.Second Edition.2002</ref>
1914. aastal avaldas John Zeleny töö vedeliku piisa käitumise kohta klaasist [[kapillaar]]ide otstes ja esitas tõendid erinevate elektropihustamise moodustest. Wilson, Taylor ja Nolan uurisid elektropihustamist 1920ndatel <ref>{{cite journal|title= |journal=Proc. R. Ir. Acad. Sect. A|year=1926|first=J. J.|last=Nolan|volume=37|issue=|pages=28|id= |url=|format=|accessdate= }}</ref> ja Macky 1931. aastal. Elektropihusti koonuse (nüüd tuntud kui Taylori koonus) kirjeldas Sir [[Geoffrey Ingram Taylor]].<ref>{{cite journal | doi= 10.1146/annurev.fluid.39.050905.110159 | title= The Fluid Dynamics of Taylor Cones | year= 2007 | author = Fernández De La Mora J | journal= Annual Review of Fluid Mechanics | volume= 39 | pages= 217|bibcode = 2007AnRFM..39..217F }}</ref>
Esimesena kasutas elektropihusti ionisaatorit koos massispektromeetriaga 1968. aastal professor Malcolm Dale, füüsik-keemik Northwestern ülikoolist. 2002. aastal jagas John Bennett Fenn <ref>http://www.nobelprize.org/nobel_organizations/nobelfoundation/press_releases_archive/2002/table-of-honor.html/ Kasutatud 05.10.2014</ref>, ESI-MS asutaja, oma neljandat [[Nobeli auhind|Nobeli preemiat]] massispektromeetrias koos Koichi Tanaka (MALDI’i arenduse eest massispektromeetrias) ja [[Kurt Wüthrich]]iga ([[TMR spektroskoopia]] töö eest) elektropihustusionisatsiooni väljatöötamise eest 80ndate lõpul. <ref name=02nobel>{{cite web|title=Press Release: The Nobel Prize in Chemistry 2002|url=http://nobelprize.org/nobel_prizes/chemistry/laureates/2002/press.html|publisher=The Nobel Foundation|date=2002-10-09|accessdate=2011-04-02}}</ref>
17. rida:
==Ionisatsioonimehhanism==
Elektropihustusionisastiooni allikas töötab [[atmosfäär]]i rõhul. Analüüsitav [[lahus]] voolab (kiirusega 1–10 µl/min) läbi peenikese metallkapillaari, mille otsale on rakendatud kõrge [[pinge]] (tüüpiliselt 2–5 kV).<ref name="QAoMS">Irma Lavagnini, Franco Magno, Roberta Seraglia, Pietro Traldi. ''Quantitative Applications of Mass Spectrometry.2006</ref> Sageli lisatakse analüüsitavale lahusele lenduvaid [[hape|happeid]], [[alus]]eid või puhvreid, mis aitavad [[analüüt|analüüdi]] molekuli ioniseerida ([[protoneerimine|protoneerida]] või [[deprotoneerimine|deprotoneerida]]). [[Analüüt]] esineb lahuses seega teatud määrani [[ioon]]ina, kas positiivsena ehk [[katioon]]ina või negatiivsena ehk [[anioon]]ina. Vastavalt metallkapillaarile rakendatud [[elektriväli|elektrivälja]] suunale, koonduvad kapillaari otsas olevasse vedelikutilka kas positiivsed või negatiivsed ioonid. Laengute [[elektrostaatiline vastasmõju|elektrostaatiline tõukumine]] tilga pinnal tingib vedelikutilga kuju muutuse – moodustub nn [[Taylori koonus]].<ref>K.Downard. ''Mass spectrometry.A Foundation Course.2004</ref> Kui laengute elektrostaatiline tõukejõud on nii suur, et see ületab vedelikukoonust kooshoidva [[pindpinevus]]e, siis eralduvad vedelikukoonuse tipust omakorda väiksemad elektriliselt laetud tilgad, mis sisaldavad [[solvent]]i ja laengukandjaid. Seda protsessi nimetatakse [[kulon]]iliseks plahvatuseks, mida põhjustab laenguga molekulide omavahelised kulonilised tõukejõud. Selleks, et saada lahti üleliigsest [[solvent|solvendist]], juhitakse massispektromeetria (MS) poolt vastu kuumutatud [[inertgaas]]i, milleks kasutatakse enamasti [[lämmastik]]u (N<sub>2</sub>). Selle tulemusena solvent aurustub tilga pinnalt, ning tilga [[ruumala]] väheneb, samal ajal suureneb aga laengutihedus tilgas, mis viib teatud kriitilise [[tihedus]]e juures uue kulonilise plahvatuseni. Sellise plahvatustekaskaadi tulemuseks on lõpuks solvendivabad ioonid, mis suunatakse elektrivälja abil massianalüsaatori poole, mis sorteerib ja eraldab [[ioon]]e nende massi ja laengu suhte järgi (m/z). <ref>http://www.mcponline.org/content/10/7/M111.009407.full#ref-4/ Kasutatud 05.10.2014</ref>
Elektropihustusionisatsiooni korral eristatakse kahte režiimi: positiivne, kus positiivsed ioonid kogunevad vedeliku pinnal ning negatiivsed ioonid on tõmmatud vedeliku sisse, ja negatiivse korral vastupidi. <ref name="QAoMS"/>.
| |||