Mandriline maakoor: erinevus redaktsioonide vahel

Mandrilise maakoore paksus on 25 kuni 70 km, keskmine umbes 40 km, mis on tüüpiline [[settelava]]dele ehk platvormidele. Oluliselt paksem on maakoor [[mäestik]]e ehk [[Orogeenne vöönd|orogeensete vööndite]] piires. Keskmisest õhem on mandriline maakoor [[Mandriline riftivöönd|mandriliste riftivööndite]], [[Kilp (geoloogia)|kilpide]] ja mandrite äärealade all. Reeglina koosneb kontinentaalne maakoor kolmest selgesti eristuvast kihist – [[Lasum|lasuvast]] [[Setend|settelisest]] [[Pealiskord|pealiskorrast]] ja [[Lamam|lamavast]] [[Kristalne kivim|kristalsest]] [[Aluskord|aluskorrast]], mille all omakorda on [[gabro]]idse koostisega kivimkiht, mida vahestvahel [[Basaldikiht|basaldikihiks]] nimetatakse, ehkki see on ebasobiv nimetus, sest [[Vulkaaniline kivim|vulkaanilist kivimit]] [[basalt]]i ei saa sellises sügavuses kuidagi olla. Ülemine korrus ehk setteline pealiskord võib ka puududa, nii on see näiteks kilpidel. Keskmine kiht koosneb mitmesugustest [[moondekivim]]eist (peamiselt [[gneiss]], [[migmatiit]] ja [[amfiboliit]]), mida lõikavad rohked [[plutoon]]id.