Teist korda täideti Sõjavägede Ülemjuhataja institutsioon ja kehtestati sõjaseadus 1924. aasta [[1. detsembri riigipöördekatse]] ajal, 1. detsembril ning ülemjuhatajaks nimetati taas Johan Laidoner, kes oli ülemjuhataja kuni [[7. jaanuar]]ini [[1925]]. aastani.
Kolmandat korda määrati [[kindralleitnant]] J. Laidoner määrati Kaitsevägede Ülemjuhatajaks (kaitsevägisõjavägi oli 1929. aastal ümber nimetatud sõjaväekskaitseväeks) ja [[Sisekaitseülem]]aks [[12. märts]]il [[1934]], samaaegselt kehtestati kogu riigis [[kaitseseisukord]]. Senine kaitseväe juhataja ja sõjaminister kindralmajor [[Paul Lill]] vabastati aga kaitseväe juhataja kohustuste täitmisest. 1. märtsil 1937 nimetati Kaitsevägede Ülemjuhataja ametikoht tagasi Sõjavägede Ülemjuhatajaks. 6. aprillil 1934 määras Riigivanem Kaitsevägede Ülemjuhataja palgaks 750 krooni kuus, 300-ruutmeetrise põrandapinnaga korteri koos kütte ja valgustusega ning 100 krooni sõiduraha<ref>http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700242289&img=era0031_005_0000332_00273_t.jpg&tbn=1&pgn=14&prc=20&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=2b65a9217e8fcccaf82cee5dd4fab10d</ref>.
Alates 1938. aastast oli Sõjavägede Ülemjuhataja ameti poolest [[Riiginõukogu]] liige.
