PN-3: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P HC: eemaldatud Kategooria:Eesti lennundus |
→Kirjandus: Vello Lään - Johannes Tilk "Kes on kes Eesti lennunduses"
Tarmo Laasi "Eesti lendurite salajane sõda" - käsikiri. |
||
28. rida:
Lennuki esimesed joonised tegi 1935. aastal [[Peterburi]]st pärit Eestis elav aadlisoost insener Küttner, kes 1937. aastal siirdus [[Saksamaa]]le. Töö viisid lõpule [[Voldemar Post]], [[Rein Tooma]] ja E. Lesta. Lennuk sai valmis 1938. aastal ning selle esmalend tehti 1939. aasta jaanuaris.<ref>Gerdessen, Frederik 2001: "Aeg mehed lennukid". Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, lk 185</ref>
Valmis vaid prototüüplennuk, mis võeti õhukaitse relvastusse nr. 160 all. Kuna [[Eesti õhuvägi|Eesti lennupargi]] tase oli oma ajastu kohta suhteliselt tagasihoidlik, nimetasid sõjaväelendurid uut lennukit naljatades "Isamaa päästjaks". Kuni Eesti okupeerimiseni 1940. aastal, jõuti PN-3-ga sooritada kokku 104 maandumist ja lennata 31 tundi. Aasta jooksul plaaniti ehitada 6 lennukit, kuid alanud [[Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)|Nõukogude Liidu okupatsiooni]] tõttu Eestis jäi see teostamata. Okupatsioonivõim lasi [[1940]]. aastal lennukilt mootori maha võtta. Kahjuks on levimas eksitav väärinformatsioon, et venelased kasutasid nimetatud lennukit [[polügoon]]il laskemärklauana. Viimane väide on vale. Nimelt ei võtnud raamatu "Aeg, mehed lennukid" üks autor, Toivo Kitvel kahjuks kuulda harrastusajaloolasest juristi, Tarmo Laasi informatsiooni nimetatud lennuki saatuse kohta. Tarmo Laasi vanaisa, lendur kapten Evald Heinrich Laasi võttis aktiivselt osa PN-3 katsetustest ning katselendur Peeter Oldi kaaslendajana- lendurvaatlejana ka esmalennust. On olemas foto kus vahetult pärast lennuki maandumist seisavad PN3 taustal kõrvuti konstruktor Post, katselendur Peeter Olt ning kapten Laasi. Eesti parim lendur Peeter Olt katsetas lennukit. Hiljem piloteeris PN3 major Robinson. Lennuk oli Tallinnas Lasnamäel asuva Lennubaasi koosseisuliste lennukite registris. 1940 aastal määrati kolonelleitnant Evald Heinrich Laasi Lennubaasi ülema kohusetäitjaks (teenistusest vabastati senine ülem kolonel Haas).Nõukogude sõjaväelaste korraldusel võeti PN3 erilise järelvalve all lahti, pakiti kastidesse ning saadeti 1940 aasta sügisel Venemaale. E.H.Laasi viibis lennuki üleandmise juures. Avalikkuse eksitamiseks tulistati nõukogude sõjaväelaste poolt sõelaks hoopis üks kaetud kabiiniga PTO-4 treeninglennukitest, pardanumbriga 162, mis oli analoogset hõbedast värvi ning meenutas eemalt vaadates PN3. Nõukogude sõjaväelasi ning sõjaväeluure ohvitsere ei saa teatavasti kuidagi rumalateks pidada. E.H. Laasi jutustas lennuki üleandmisest oma pojapojale, Tarmo Laasile 1976 aastal. E.H. Laasi oli määratud 1940 aasta oktoobrist kuni 1941 aasta maini ENSV Rahvakomissaride Nõukogu sõjalise osakonna ülema ametikohale. PN3 katse-prototüüplennukit, pardanumbriga 160, kasutati nõukogude lennunduskonstruktorite poolt uute hävituslennukite väljatöötamisel. Näiteks Jak 3 - 1943 aasta mudel on suures osas PN3 põhjal konstrueeritud. Selles võib veenduda igaüks kel vähegi tahtmist süveneda ning nimetatud lennukeid võrrelda.Jak 3 lennukeil täitsid lahinguülesandeid ka lennuüksuse Normandia-Neman prantslastest lendurid. Lennuki kiirus 720 km tunnis, relvastuses kaks 20 mm automaatkahurit. Lennuk ületas saksa lennukeid nii kiiruse, kiirenduse kui vertikaal ja horisontaalasendeis ka manöövervõimekuselt.
== Kirjeldus ==
38. rida:
Ajutise lahendusena asetati prototüübile Eesti õhuväe [[biplaan]]ide [[Hawker Hart]] varumootor (vesijahutusega 12 silindriline V-mootor), mis ajas ringi hävituslennukitele uuenduslikku kolmelabalist ([[Rotol]] või [[de Havilland]], muutuvsammuga?) metall-[[propeller]]it. Järgmistele ehitatavatele lennukitele kavatseti paigaldada modernne 1000 [[Hobujõud|hj]] V-ridamootor.
Lennuk oli eriti hea manööverdusvõimega. Kõrguse 5000 [[Meeter|m]] saavutas 11,4 [[minut]]iga. Lennuk lendas 4000 m kõrgusel kiirusega 395 km/h. Moodsama mootori ja sissetõmmatava teliku puhul oleks ta olnud võimeline ületama 500 km/h.
PN3 prototüüp oleks võimaldanud võrdlemisi väikeste muudatustega ehitada:
==Kirjandus==▼
a) kahekohalise treeninglennuki üleminekuks algõppelennukeilt lahingulennukeile.
[[Kategooria:Eesti sõjalennukid]]▼
b) kahekohalise hävituslennuki kiirusega 480 - 550 km/h
c) ühe mootoriga üheistmelise kiire hävitaja 550 - 600 km/h
d) kahe mootoriga ülimoodsa hävitus- ja luurelennuki (ka ründelennuki) kiirusega 650 km/h.
▲==Kirjandus==
▲{{viited}}[[Kategooria:Eesti sõjalennukid]]
[[Kategooria:Hävituslennukid]]
[[Kategooria:Luurelennukid]]
| |||