Erinevus lehekülje "Pius II" redaktsioonide vahel

Lisatud 22 baiti ,  5 aasta eest
P
resümee puudub
P (paavstide navigeerimismall)
P
Aastal 1435 saatis kardinal Albergati ta salajase ülesandega [[Šotimaa]]le. Piccolomini külastas seiklusrikka missiooni käigus ka [[Inglismaa]]d. Ühel väga tormisel laevasõidul tõotas ta juhul, kui jõuab elusana randa, kõndida jalgsi sadamast kuni lähima Jumalaema kirikuni. Ta maabus [[Dunbar]]is ning kõndis sealt läbi [[jää]] ja [[lumi|lume]] [[Whitekirk]]i. Sellest [[palverännak]]ust said alguse [[podagra|podagrahood]], mille käes ta kannatas elu lõpuni.
 
Kui Piccolomini [[Basel]]isse naasis, oli kardinal Albergati sealt juba lahkunud. Tänu oma [[humanism|humanistlikule]] haridusele ja kõnemehevõimetele sai ta [[ilmik]]una kirikukogul selliseid tähtsaid ameteid, nagu ''scriptore'', abbreviaator ja peaabbreviaator. Ta toetas [[Savoia hertsog]]i [[Felix V|Amedeo VIII]] seadmist [[vastupaavst]]iks, sest kirikukogu oli paavsti ametist tagandanud. Piccolomini oli tema paavstiksvalimisel tseremooniameistriks. Ta kuulus delegatsiooni, mis eskortis Felix V Baselisse. Ta sai [[5. november|5. novembril]] [[1439]] Felix V sekretäriks, kaitses tema ametisse seadmist ja tunnustas Baseli kirikukogu õigusi paavsti poolt kokku kutsutud [[Firenze kirikukogu]] vastu, kuhu paavsti pooldajad olid siirdunud.
 
''Catholic Encycopedia'' andmeil mõistis Piccolomini, et Baseli kirikukogu positsioon ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlik. Viibides [[1442]] kirikukogu saadikuna [[Frankfurdi riigipäev]]al, leidis ta võimaluse tõmbuda tagasi paavst Eugeniust toetava [[Saksa kuningas|Saksa kuninga]] ([[1452]]. aastast [[Saksa-Rooma keiser|keisri]]) [[Friedrich III (Saksa-Rooma keiser)|Friedrich III]] õukonda. [[11. november|11. novembril]] 1442 lahkus ta Baselist, et sõita [[Viin]]i. Jaanuaris [[1443]] asus ta tööle Saksa-Rooma riigi [[kantselei]] sekretärina. Piccolomini jäi paavsti ja vastupaavsti tülis esialgu [[neutraalsus|neutraalsele]] positsioonile ning soovitas nii teha ka Friedrichil. Aastani [[1445]] viibis ta põhiliselt keisri õukonnas [[Wiener Neustadt]]is ja [[Graz]]is. Ta krooniti vabameelsete värsside ("Ma ei ole kastraat") ja mitmete teenete eest [[27. juuli]]l 1442 õukonna pärjatud poeediks (''[[poeta laureatus]]'') ning teda [[protežeerima|protežeeris]] keisri kantsler [[Kaspar Schlick]], kelle üht armuseiklust Sienas ülistas ta [[Giovanni Boccaccio]] stiilis romaanis "''Eurialus et Lucretia''". Sel ajal pidas ta [[Viini ülikool]]is loenguid antiikpoeetidest, millega ta avaldas olulist mõju saksa humanismile.
Aastal 1450 saadeti Piccolomini kuningas Friedrichi saadikuna pidama läbirääkimisi Friedrichi [[abielu|abiellumiseks]] [[Napoli kuningriik|Napoli]] printsessi [[Napoli Leonora|Leonora]]ga. Missioon õnnestus ja [[1451]] saatis Friedrich ta [[Böömimaa]]le, kus ta sõlmis leppe [[hussiidid|hussiitide]] juhi [[Jiří Poděbradyst|Jiříga Podebradyst]]. Aastal [[1452]] saatis ta Friedrichit sõidul Rooma, kus Friedrich abiellus Leonoraga ja krooniti keisriks ning [[roomlaste kuningas|roomlaste kuningaks]]. Seejärel siirdus ta keisri kaaskonna koosseisus [[Austria]]sse.
 
Piccolomini jäi Friedrichi diplomaatilisi ülesandeid täitma [[1455]]. aastani. Ta osales [[1454]] Frankfurti riigipäeval ja 1455 Wiener Neustadti riigipäeval. [[August]]is 1455 suundus ta keisri saatkonnaga Rooma, et näidata Saksamaa kuulekust uuele paavstile [[Calixtus III]]-le. Tal oli kaasas keisri ja [[Ladislaus Postumus]]e soovituskiri enda nimetamiseks kardinaliks, kuid paavst määras kardinaliks oma sugulased, sealhulgas õepoja, tulevase paavsti [[Aleksander VI]]. Piccolomini viibis 1455–[[1456]] [[Venezia]]s. Ta sai paavstlikuks kirjakirjutajaks ja [[aprill]]is 1456 oli ta Siena saatkonna kooseisuskoosseisus Napoli kuninga juures. [[17. detsember|17. detsembril]] 1456 määras Calixtus III ta [[Santa Sabina]] kardinalpreestriks. Vastav [[tseremoonia]] toimus [[18. detsember|18. detsembril]]. [[26. jaanuar]]il [[1457]] sai ta [[camerlengo]]ks ja [[12. august]]il 1457 [[Ermlandi piiskop|Ermlandi vürstpiiskop]]iks.
 
1458 tabasid Piccolominit ägedad podagrahood, mille tõttu viibis ta sama aasta [[suvi|suvel]] [[Viterbo]]s ravil.
"Kosmograafia" oli mõeldud maailma [[geograafia|geograafilise]] ja [[etnograafia|etnograafilise]] kirjeldusena. Sellest jõudis ta kirjutada ainult peatükid "Euroopast" ja "Aasiast". See töö tugines peamiselt klassikalistele [[kosmograaf]]idele. Tema teost kasutas hiljem [[Christoph Kolumbus]] oma reiside planeerimisel.
 
Kaasaegsed imetlesid väga teda kui poeeti. Tema maine ilukirjanikuna tuleneb siiski suurelt jaolt tema "Eurialusest ja Lucretiast". Ta kirjutas ka [[komöödia|komöödiai]]d, millest on säilinud vaid üks.
 
Pius II on kirjutanud ka hulga kõnesid, mida on peetud [[ilukõne]]de eeskujudeks.