Väimela mõis: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
7. rida:
Varaseimad teated mõisa kohta pärinevad 1590. aastast.
 
11. detsembril [[1744]]. aastal kinkis keisrinna [[Jelizaveta Petrovna|ElisabethEliisabet]] osa endise [[Kirepi]] lossi maa-alast oma kantslerile krahv Bestužev-RuminileRjuminile, kes selle [[1749]]. aastal müüs edasi Charlotte Amalie von Müllerile (sünd.sündinud [[Schilling]]). Viimane jagas samal aastal maa oma tütarde vahel: vanem tütar sai [[Võru]]-nimelise osa, keskmine tütar [[Joosu]]- ning noorem tütar [[Tilsi]]- nimelise osa; endale jättis Charlotte Amalie von Müller veidike üle 10 [[adramaa]].
 
Aastal [[1757]] müüs ta selle keskmise tütre mehele Gotthard Johann von Müllerile, kes kahe aasta pärast müüs ostetud maa Suur- ja Väike-[[Väimela]] nime all koos Varbuse karjamõisaga von Schumannidele.
 
Teada on, et hiljem oli see maa ka parun [[Berndt Otto Rehbinder]]i käes, kes oli [[1772]]. aastal põgenenud Rootsi võimu all olnud [[Soome]]st ning asunud Eestisse, kus ta sai [[Venemaa keisrinna]] [[Katariina II]] teenistusse asudes mõisa [[Nõo kihelkond|Nõo kihelkonnas]], mille vahetas hiljem Väimela mõisa vastu.
 
Alates 18. sajandi lõpust oli mõis Richterite valduses. Richterite ajal ehitatud (esialgselt ühekordse) härrastemaja ning sellega kaaristu abil ühendatud tiibhooned moodustavad auhooviga mõisasüdamiku. Üks tiibhoonetest oli valitseja-, teine teenijatemaja. [[1870]]. aastal sai mõis Löwenite omandusse. Viimaselt mõisnikult, Bernhard von Löwenilt, riigistati mõis 1919. aastal peale seda, kui see oli jaanuaris taganevate enamlaste poolt põlema süüdatud. Mõisa ääremaad plaanistati ning jagati, 1920. aastal jäi mõisa südamik põllutöökoolile, mis 1922. aastast saadik asus uuesti üles ehitatud kolmekordses härrastemajas (peahoones).