Kasutaja:Gvalgenberg/elektropihustusionisatsioon: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
'''Elektropihustusionisatsioon''' (ESI) on üks paljudest [[massispektromeetria]]s kasutatavatest [[Pilt:NanoESIFT.jpg|pisi|Elektropihustusionisatsiooni allikas]]ionisatsioonitehnikatest, mida kasutatakse ioonide tekitamiseks. Elektropihustusionisatsiooni klassifitseeritakse ’pehmeks [[ionisatsioon]]iks’, kuna seal toimub vähem fragmenteerumist kui näiteks [[gaasikromatograafia]]s kasutatava elektronionisatsiooni korral. <ref> http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S1387380602005857/ Kasutatud 05.10.2014</ref> Elektropihustusionisatsioon erineb teistest [[atmosfäärirõhk|atmosfäärirõhul]] põhinevatest ionisatsioonimeetoditest (näiteks atmosfäärirõhuline keemiline ionisatsioon) iseloomulike mitmelaenguliste [[ioon]]ide tekke poolest.Mitmelaenguliste ioonide saamine on massispektromeetrias suureks eeliseks, kuna see parandab [[detektor]]i tundlikkust ja lubab [[analüüs]]i läbi viia suurte [[molekulmass]]iga [[molekul|molekulidega]], samal ajal kasutades massianalüsaatoreid (näiteks: kvadrupool, ioonlõks, orbitrap, FTICR), millel on madal nominaalmassi ülempiir.
Tänapäeval on elektropihustusionisatsioon üks kõige laialdasemalt kasutusel olev analüüsimeetod [[vedelik]]e uurimiseks.Sellepärast, et see ioniseerib [[molekul]]e otse vedelast faasist ja sobib suurepäraselt kokku kromatograafiliselt eraldava tehnikaga, mida kasutatakse rohkesti [[analüütiline keemia|analüütilises keemias]].
Massispektromeetria, mis kasutab elektropihustusionisatsiooni allikat nimetatakse elektropihustusionisatsiooni [[massispektromeetria]]ks (ESI–MS) või harvemal juhul elektropihustus massispektromeetriaks (ES-MS). <ref name="MassSpec"/>
==Ajalugu==
11. rida:
1882. aastal Lord Rayleigh teoreetiliselt hindas suurima koguse palju vedelikutilk suudab kanda [[laeng]]uid enne, kui tilk läheb katki väiksemateks laenguga osakesteks.See on tuntud Rayleigh limiidina. <ref>http://pubs.acs.org/doi/pdf/10.1021/la00086a016/ Kasutatud 05.10.2014</ref> <ref>Edmond de Hoffmann and Vincent Stoorbant. Mass Spectrometry.Principles and Applications.Second Edition.2002</ref>
1914. aastal avaldas John Zeleny töö vedeliku piisa käitumise kohta klaasist [[kapillaar]]ide otstes ja esitas tõendid erinevate elektropihustamise moodustest. Wilson, Taylor ja Nolan uurisid elektropihustamist 1920ndatel <ref>{{cite journal|title= |journal=Proc. R. Ir. Acad. Sect. A|year=1926|first=J. J.|last=Nolan|volume=37|issue=|pages=28|id= |url=|format=|accessdate= }}</ref> ja Macky 1931. aastal. Elektropihusti koonuse (nüüd tuntud kui Taylori koonus) kirjeldas Sir. Geoffrey Ingram Taylor.<ref>{{cite journal | doi= 10.1146/annurev.fluid.39.050905.110159 | title= The Fluid Dynamics of Taylor Cones | year= 2007 | author = Fernández De La Mora J | journal= Annual Review of Fluid Mechanics | volume= 39 | pages= 217|bibcode = 2007AnRFM..39..217F }}</ref>
Esimesena kasutas elektropihusti ionisaatorit koos massispektromeetriaga 1968. aastal professor Malcolm Dale, füüsik-keemik Northwestern ülikoolist. 2002. aastal jagas John Bennett Fenn <ref>http://www.nobelprize.org/nobel_organizations/nobelfoundation/press_releases_archive/2002/table-of-honor.html</ref> , ESI-MS asutaja, oma neljandat Nobeli preemiat massispektromeetrias koos Koichi Tanaka (MALDI’i arenduse eest massispektromeetrias) ja [[Kurt Wüthrich]]iga ([[TMR spektroskoopia]] töö eest) elektropihustusionisatsiooni väljatöötamise eest 80ndate lõpul. <ref name=02nobel>{{cite web|title=Press Release: The Nobel Prize in Chemistry 2002|url=http://nobelprize.org/nobel_prizes/chemistry/laureates/2002/press.html|publisher=The Nobel Foundation|date=2002-10-09|accessdate=2011-04-02}}</ref>
==Ionisatsioonimehhanism==
Elektropihustusionisastiooni allikas töötab atmosfääri rõhul. Analüüsitav [[lahus]], voolab
Elektropihustusionisatsiooni korral eristatakse kahte režiimi: positiivne, kus positiivsed ioonid kogunevad vedeliku pinnal ning negatiivsed ioonid on tõmmatud vedeliku sisse, ja negatiivse korral vastupidi. <ref name="QAoMS"/>.
Ioonid, mida me massispektromeetrias näeme võivad olla kvaasimolekulaarioonid, mis tekivad [[prooton]]i liitumise [M + H]<sup>+</sup> või loovutamise teel [M − H]<sup>−</sup>. Sel juhul on neutraalse molekuli mass on ühe võrra väiksem või suurem. Väga iseloomulik on ka lisandioonide ([[adukt]]ioonide) tekkimine, näiteks [M + Na]<sup>+</sup>.Mitmelaengulised ioonid esinevad kujul [M + nH]<sup>n+</sup>. Suurte molekulide korral võib esineda mitu laetud olekut.<ref name="MassSpec" />.
Peamiselt kasutatavateks solventideks on [[metanool]] ja atsetonitriil.
27. rida:
==Elektropihustusionisatsiooni allika ehitus==
Sobiv elektropihustusionisastiooni allikas disainit 1980. aastate keskel Fenn’i grupi poolt. Hiljem seda modifitseeriti paljude erinevate gruppide poolt.Ionisastiooni allikas koosneb mitmest komponendist: ionisatsioonikamber, metallkapillaar, nebulisaator, [[elektrood]], ''spray shield'', ''end plate''. <ref name="Applied EMS" />
==Elektropihustusionisastiooni kasutusvaldkonnad==
Elektropihustusionisatsiooni rakendus ulatus on väga laialdane. Seda on kasutatud väga paljude erinevate ühendite klasside [[analüüs]]iks, kaasaarvatud sünteetilised orgaanilised ühendid, farmatseutilised ühendind (ravimid) ja nende [[metaboliit|metaboliidid]], looduslikud ühendid, keelatud ühendid (e. narkootilised ained), [[proteiin]]id, [[sahhariid]]id, [[nukleotiid]]id ja [[DNA]], [[lipiid]]id, [[polümeer]]id, anorgaanilised ja [[metallorgaanilised ühendid]], [[fullereen]]id, [[pindaktiivsed ained]] ja isegi isemoodustunud monokihid ja mitsellid.<ref name="Applied EMS">Birendar N. Pramanik, A.K. Ganguly, Michael L.Gross. ''Applied Electrospray Mass Spectrometry.Practical Spectroscopy Series Volume 32.2002</ref> Elektropihustusionisatsioon on võimalikuks teinud proovi tuvastavate meetodite nagu vedelikkromatograafia, [[kapillaarelektroforees]]i, kapillaarse elektrokromatograafia, superkriitilise vedelikkromatograafia, [[geelkromatograafia]] ja teiste ühendamise massispektromeetriaga.
===[[Vedelikkromatograafia-massispektromeetria]] (LC-MS)===
Elektropihustusionisatsioon on üks võimalikest ionisatsiooniallikatest, millega saab omavahel ühendada vedelikkormatograafia ja massispektromeetria.Kui „tõeline elektropihustus“ toimub ainult madalate vedelikuvoolukiiruste korral, siis vedelikkromatograafia jaoks lisatakase ionisatsioonikambrisse täiendavad pihustumist soodustavad gaasikanalid. Tänapäevane ESI allikas suudab töötada [[eluent|eluendi]] voolukiirusega kuni 1-2 ml/min isegi kui optimaalne väärtus on 0,2–0,3 ml/min. <ref name="MassSpec">Edmond de Hoffmann and Vincent Stroobant.''Mass Spectrometry. Principles and Applications. Third Edition. 2007</ref>
==Elektropihustusionisatsiooni variandid==
Madalatel voolukiirustel töötavad elektropihustid toodavad palju väiksemaid esialgseid piisku, mis tagas [[ionisatsioon]]i tõhususe täiustamise. 1993.
Külmpihustusionisatsioon on elektropihustuse liik, kus [[lahus]], mis sisaldab proovi surutakse läbi väikese külma metallkapillaari (~10-80 °C) tugeva elektrivälja toimel, moodustades seejärel külma laenguga osakeste [[aerosool]]i. Seda meetodit kasutatakse kergesti lagunevate molekulide ja [[retseptor]]-[[ligand]] [[interaktsioon]]ide korral, mida ei saa lähemalt uurida tavalise elektropihustusionisatsiooniga.<ref>RSC Chemical Methods Ontology, Cold-spray ionisation mass spectrometry</ref>
==Viited==
|