Erinevus lehekülje "Eduard Wiiralt" redaktsioonide vahel

P
Valikulised grammatikaparandused.
P (→‎Looming: link par)
P (Valikulised grammatikaparandused.)
Eduard Wiiralt sündis [[Peterburi kubermang]]us, Tsarskoje Selo kreisis, Gubanitsa vallas, Robidetsi mõisas mõisateenijate Anton ja Sophie-Elisabeth Wiiralti pojana. Aastal [[1909]] siirdus perekond Eestisse, kus isa sai tööd [[Varangu mõis]]as [[Järvamaa]]l. Kunstniku ning tema vendade Oskari ja Augusti koolitee algas Koeru saksa erakoolis. [[I maailmasõda|I maailmasõja]] puhkedes asusid nad elama [[Tallinn]]a ning kunstikalduvustega noormees, kellele vanemad oleksid soovinud kantseleiametniku elukutset, valis edasiõppimiseks [[Tallinna Kunsttööstuskool]]i. Ta osales kooli õpilasalbumi "Noorus" kujundamises (1918) ja kuulus Eesti Noorte Ühingu "Tungal" juhatusse.
 
Tallinna Kunsttööstuskooli Wiiralt ei lõpetanud, kuna peale tuli [[Saksa okupatsioon Eestis (1917–1918)|Saksa okupatsioon]] ja [[Märtsirevolutsioon|revolutsioon]]. [[Eesti Vabadussõda|Vabadussõja]] puhkedes, astus Wiiralt 1918. detsembrilaasta detsembri algul vabatahtlikuna [[Tallinna Kooliõpilaste pataljon]]i<ref name="ES, 1943" />. Pataljonist moodustati [[soomusrong nr. 2| 2. soomusrongi]] dessantmeeskond<ref name="ES, 1943" />. Rindel oli noor kunstnik kuni 1919. aasta märtsini, mil kooliõpilased toodi tagasi Tallinna ning rakendati valve- ja sisekaitseteenistusse<ref name="ES, 1943" />.
 
=== Wiiralt ja Pallas ===
Kui sügisel 1919 asutati Tartus kunstikool [[Pallas (kunstikool)|Pallas]], palus Wiiralt ennast üle viia [[Tartu Kooliõpilaste pataljon]]i. Palve rahuldati ja sama aasta detsembris, ikka veel sõdurina, hakkas Wiiralt vabal ajal kunstiõpinguid jätkama, kuni kevadel 1920 demobiliseeriti ning võis end täiega kunstile pühendada <ref name="ES, 1943" />. Wiiralt asus [[Anton Starkopf]]i [[skulptuur]]iateljees skulptuuri eriala õppima. Graafika õpetajat tollal koolis veel polnud. Graafikaklass avati koolis alles 1921. aasta oktoobris. <ref name="ES, 1943" /> 1920. aastast töötas noor kunstnik tollal Pallase õpetajaskonda mitte kuulunud [[Jaan Koort]]i juures õpilase-abilisena. Muuseas teostas ta Koorti puuskulptuur-büsti "Eesti neiu". <ref name="ES, 1943" />
 
[[1922]]–[[1923]] jätkas Wiiralt oma skulptuuriõpinguid Pallase stipendiaadina [[Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemia]]s professor [[Selmar Werner]]i meisterõpilasena. 1923. aasta suve algul lõppes stipendium, kuid Wiiralt jäi siiski sügiseni Dresdenisse, kus töötas [[vasegravüür]]ide trükkijana. Seal omandatud praktilised kogemused on õigupoolest ainuke kool, mille Wiiralt graafika tehnikate alal sai. <ref name="ES, 1943" /> Septembris sõitis kunstnik tagasi Tartusse, et lõpetada õpingud Pallases. 11.-18 mai 1924 toimus kooli esimese lennu õpilaste näitus<ref name=":0">[[Mai Levin]], Armastus Strasbourg'is. Eduard Wiiralt, Joonistusi ja graafikat Soome helilooja Juhani Komulaineni kogust, 2006. aastal [[Adamson-Ericu muuseum|Adamson-Ericu muuseumis]] toimunud näituse kataloog, [[EKM]], 2006</ref>. Koos Wiiralti esinesid maalija [[Kuno Veeber]], skulptor [[Ferdi Sannamees]] ja graafik [[Natalie Mei]]<ref name=":0" />. Wiiraltilt oli näitusel 114 teost - illustratsioone, joonistusi, estampe ja kolm portreeskulptuuri<ref name=":0" />. Eksamikomisjon hindas tema väljapaneku väga heaks ning andis talle lõpudiplomi nr 1<ref name=":0" />. Kooli lõpetamise järel kutsuti ta sama kooli graafiliste tehnikate õpetajaks ning sellega tegutses ta kaks semestrit (õppeaasta 1924–1925)<ref name="ES, 1943" />.
 
=== Pariisis ===
1925. aastal määras vastloodud [[Eesti Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus]] Wiiraltile aastase stipendiumi enesetäiendamiseks [[Pariis|Pariisis]]. Paraku pummeldati sõiduraha pärast kättesaamist Tallinnas koos sõpradega maha. Septembris määrati talle stipendium uuesti tingimusel, et ta viibiks kuus kuud välismaal. 4. novembril algas Tartust sõit üle [[Berliin|Berliini]] ja [[Köln|Kölni]] Pariisi poole, kuhu kunstnik saabus 8. novembril 1925<ref name=":0" />. Tema esimeseks elukohaks sai Pariisi Eesti saatkonna poolt üüritud korter ning tööd leidis ta esialgu [[Odessa|Odessast]] pärit skulptori Vladimir Izdebsky ateljees. Aastatel [[1925]]–[[1939]] elas ta Pariisis. Eesti kunstnikest läbis Wiiralt Pariisis eriti tihedalt [[Jaan Grünberg|Jaan Grünbergiga]], kes elas seal aastail 1926-19331926–1933 ning 1937-19391937–1939. Ka aastail 1931-19331931–1933 Pariisis viibinud skulptor [[Aleksander Ipsberg]] ning 1928 ja 1932-19331932–1933 seal töötanud Ferdi Sannamees kuulusid Wiiralti lähimate seltsiliste hulka. Iseäranis tormilisteks kippusid kujunema koos Sannamehega veedetud õhtud. Isegi nii tormilisteks, et märtsis 1933. aastal märtsis ilmnes Wiiraltil maksahaigus, mille tagajärjel ta 13. mail kokku varises. Arst keelas kunstnikul surma ähvardusel alkoholi pruukimise ja kõikide imestuseks loobus Wiiralt sealtpeale alkoholi tarvitamisest<ref name=":0" />. Sama aasta aprillis oli surnud ka Eduard Wiiralti isa Anton, see sündmus kujunes kunstnikule nii vaimseks kui kunstiliseks murdepunktiks.
 
1926. aasta juunis tegi Wiiralt kolmenädalase reisi Itaaliasse ning pärast seda seisis ees raske talv Pariisis. Stipendium oli lõppenud, kodumaised honorarid kasinad ja kohapealsed tellimused esialgu veel kasinad. Et leivaraha saada, maalis Wiiralt siidirätikuid ja värvis nukke, mis oli vaeste kunstnike tüüpiline sissetulekuallikas Pariisis. Mais toimus Wiiralti isikunäitus, kus ta eksponeeris umbes 40 litot, puugravüüri, oforti, monotüüpiat ja joonistust. Näitusel oli hea müügiedu. See aitas kaasa tema valimisele Sügissalongi liikmeks samal aastal ning tõi talle järgnevaltedaspidi illustratsioonitellimusi kirjastuselt "Editions du Trianon"<ref name=":0" />. 1928. aasta aprillis toimus teine isikunäitus Pariisis A.-G. Fabre'i galeriis, kus oli väljas 40-5040–50 tööd, peamiselt monotüüpiad ja õlimaalid. On märkimisväärne, et kunstnik tegi tollal palju monotüüpiaid ning koguni maalis; tuli orienteeruda ostjatele<ref name=":0" />.
 
=== Maroko ===
 
=== Kodumaal ===
1939. aasta septembris naasis Wiiralt Eestisse, kukus sai kunstnikkunstniku-konsultandi koha [[Riigi Trükikoda|Riigi Trükikojas]]. [[II maailmasõda|Teise maailmasõja]] aja veetis kunstnik [[Eesti]]s<ref name="uudis-maroko" />.
 
=== Viimased aastad Pariisis ===
[[1944]]. aasta kevadel sõitis Wiiralt [[Viin]]i oma tööde näitust korraldama. Kunstnike Majas korraldatud näituselt osteti mitmeid täid Austria graafikamuuseumile Albertinale. Wiiralt kasutas Viinis võimalust oma tööde trükkimiseks Lauterbachi trükikojas. Tagasi Eestisse ta enam ei tulnud, vaid läks läbi [[Taani]] [[Rootsi]], kus peatuspaigaks oli esialgu põgenikelaager [[Kummelnäs|Kummelnäsis]]. Rootsis viibis Wiiralt umbes aastapäevad, tehes seal koos vahepeal Eestist põgenenud [[Eduard Ole]]ga matka [[Lapimaa]]le. [[1946]]. aasta sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi. Esialgu peatus ta tuttava maalija juures, siis pakkus talle oma korterit Montparnasse'il eestlane Eduard Klimberg. 1947. sai ta korteri Tähe triumfikaare lähedale ning 1951 kolis linnakära eest põgenemiseks Pariisi-lähedasse linnakesse Sceaux'sse, kus asuv maja aadressil Rue Houdan 61 jäigi tema eluasemeks kuni surmani<ref name=":1">Mai Levin, Wiiralt sõjajärgses Pariisis, KesKus, juuni 2009</ref>. Eduard Wiiralt suri maovähi tagajärjel 55-aastasena Pariisis, Danncourti haiglas Clichy avenüül ning maeti 12. jaanuaril 1954. aastal [[Père-Lachaise'i kalmistu|Père-Lachaise'i kuulsuste kalmistule]].
 
=== Pärand ===
Aastast [[1916]] pärinevad Wiiralti esimesed [[puulõige|puu-]] ja [[linoollõige|linoollõiked]] ning [[1917]]. aastast esimesed [[ofort|ofordi]]- ja estambikatsetused. Oma esimesel näitusel osales noor kunstnik Vabadussõja ajal, 1919. aasta suvel, kui Tallinnas korraldati Eesti kunsti ülevaatenäitus<ref name="PK, 1938" />. Wiiralt kujundas ka näituse kataloogi. Stiliseerivas laadis linoollõikes kaaneillustratsioon kujutas muinaslinnust väljakasvavat avali kätega naisfiguuri päikese ja tähistaeva foonil. Võimalik, et autor oli tõuget saanud kirjandusliku ühingu "Siuru" embleemist<ref>Valve Hinnov, Eesti kunsti ülevaatenäitused aatail 1918-1927, Tartu Kunstimuuseumi kogude teatmik, Tartu,1985</ref>. 1920. aasta detsembris toimunud Pallase IV ülevaatenäitusel oli väljas tema skulptuur "Vanamehe pea", mida kiideti kui väga huvitavat ja karakteristlikku teost.<ref name="ES, 1943" /> Pool aastat hiljem toimunud Pallase näitusel esines ta juba graafikuna ning tema [[ofort|ofordid]], [[linoollõige|linoollõiked]] ja joonistused said kiitva hinnangu.
 
Wiiralti tuntuimate teoste hulka kuuluvad mitmed virtuooslikud ja väljendusrikkad loomagravüürid. Koduloomade kujutamist alustas kunstik juba kodukohas Varangul ja Lammaskülas, joonistades nii oma kodust kassi kui hobuseid. Stipendiaadina Dresdenis õppides avastas ta kohalikus loomaaias enda jaoks eksootilised loomad nagu lõvid, tiigrid ning jõehobud. Õpilaspõlvest peale armastas ta joonistada inimesi, portreteerida oma lähedasi, koolikaaslasi, tüüpe turgudel ja tänavatel. Wiiralti lemmikžanriks oli kahtlemata "fantastilised portreed" - sageli grotesksed üldistused mõnest inimtüübist või inimlikust joonest.
 
Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas. 1923–1925 illustreeris Wiiralt [[Juhan Jaik|Juhan Jaigi]] "Võrumaa jutud", 1925 [[Jakob Kõrv]]i "Muinasjutud", [[1924]]–1925 [[Eduard Tennmann]]i [[usuõpetus]]e [[lugemik]]ud, [[1926]] koguteose "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur" ja [[1928]] [[Aleksandr Puškin]]i "[[Gabrieliidid]]", [[Marie Under]]i "Rõõm ühest ilusast päevast". Võimeka graafikuna töötas ta puulõikes, ([[kõrgtrükk|kõrg]]- ja [[sügavtrükk|sügavtrükis]]), ofordis, [[akvatinta]]s (ka kõrgtrükis), [[litograafia|lito]]s ja [[monotüüpia]]s.
 
1925. aasta sügisel, olles saanud [[Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus]]e üheaastase stipendiumi, sõitis Wiiralt enesetäiendamiseks Pariisi. Wiiralti esimese Pariisi-perioodi ja kogu noorusaegse loomingu tippteosed on "Põrgu" ([[1930]]–[[1932]], ofort, [[vasegravüür]]), "Kabaree" ([[1931]], ofort, vasegravüür), "Jutlustaja" ([[1932]], lito) ja realistlikumad "Neegripead" ([[1933]], [[kuivnõel]]), "Claude" ([[1936]], puugravüür) ning "Lamav tiiger" ([[1937]], [[pehmelakk]]).
 
1931. aastast 1933. aasta kevadeni suhtles Wiiralt tihedalt [[Strasbourg|Strasbourgi]] tuntud kunstniku ja kunstikollektsionääri, muusiku ja luuletaja Nelly Stulziga, kellest tehtud portreed ja mõned aktijoonistused annavad alust arvata, et Wiiraltil oli temaga ka lähedased suhted. Nelly Stulz (1892–1969) korraldas Wiiralti teoste müüki Strasbourgis ning 1932. aasta mais ka tema isiknäituse sealses galeriis “La Librairie de la Mésange”<ref name=":0" />. 1931. aasta suve veetis Wiiralt Strasbourgis, kus teda külastas kunstnik Jaan Grünberg. Koos käidi [[Vogeesid|Vogeesides]] ja [[Colmar|Colmaris]], kus neile jättis sügava mulje [[Matthias Grünewald|Matthias Grünewaldi]] Isenheimi altar Unterlindeni muuseumis<ref name=":0" />. Sel, 1931. aasta suvel Strasbourgis lõi Wiiralt ühe oma tuntumatest töödest – “Kabaree”, kuivnõelagravüüri “Lamav akt” (modelliks Nelly Stulz), monotüüpiad “Lamav akt” ja “Istuv naine” . Võimalik, et Strasbourgi katedraalist sai ta inspiratsiooni gravüüri “Maalija” loomiseks. Nelly Stulzi venna, doktor Edgar Stulzi tellimusel tegi ta pildi Püha Vincent de Paulist, mis andis tõuke terve pühakuid kujutava joonistussarja sünniks (1931-321931–1932), sel on omakorda seos litoga “Jutlustaja” (1932)<ref name=":0" />.
 
Kuigi kunstnik enne II maailmasõda kordagi kodumaad ei külastanud, osales ta eesti kunsti ülevaatenäitustel [[Riia]]s, [[Helsingi]]s, [[Berliin]]is, [[Moskva]]s, [[Kaunas]]es ja [[1933]]. aastal [[Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus]]e poolt
 
korraldatud graafikanäitusel [[Praha]]s.<ref name="PK, 1938" /> Isikunäitused toimusid Pariisis (1927, 1928, 1931), [[Philadelphia]]s (1928), [[Strasbourg]]is (1931) ja [[Amsterdam]]is (1935). <ref name="PK, 1938" /> Kodumaise publiku jaoks korraldas kollektsionäär [[Alfred Rõude]] 1936. aastal näitus Tallinnas ja Tartus, kus oli välja pandud ligi 350 Wiiralti aastatel 1915–1936 valminud tööd, mis andis esmakordselt kaasmaalastele ülevaate Wiiralti mitmepalgelisest loomingust ning selle kunstilisest arengust. <ref name="PK, 1938" /> 1937. aasta lõpul Viinis Künstlerhausis toimunud 57. kunsti aastanäitusest võttis Wiiralt osa ainsa välismaalasena.<ref name="PL, 1938" /> Wiiralt autasustati kuldmedaliga ning väljapandud 21 tööst müüdi 13.<ref name="PK, 1938" /> Prantsusmaal viibides töötas Wiiralt ka mitmete prantsuse ajakirjade heaks ning illustreeris kaks raamatut. <ref name="PK, 1938" />
 
Reisil Marokosse 1938. aastal lõi Wiiralt töid, mis tabasid sügavamalt subjekti olemust, nt "Noor araabia poiss" (1940) ja "Berberinaine kaameliga" (1940).<ref name="uudis-maroko"/>
[[1939]]. aasta sügisel, [[II maailmasõda|II maailmasõja]] puhkedes, sõitis Eduard Wiiralt tagasi Eestisse, kus lõi sellised tööd nagu "Eesti neiu" ([[1942]], pehmelakk, värviline akvatinta), "Viljandi maastik" ja "Virve" (mõlemad [[1943]], kuivnõel), "Monika" (1942, [[metsotinto]]) ja "Kaameli pea" (1939, puulõige), neist viimane kinnistus kavatsematult masside mällu tänu kujutatu välisele sarnasusele hilisema Eesti presidendi [[Lennart Meri]]ga.
 
1939. aastal Pariisist Eestisse naastes jättis ta osa oma trükiplaatidest trükimeister Taneuri kätte, kelle lese käest ta need pärast sõda taas kätte sai ning kohe uusi tõmmiseid tegema asus. 1947. hakkas ta osasid oma plaate vastupidavuse suurendamiseks galvaniseerima, kuna väliseestlaste seas oli nõudlus tema tööde järgi väga suur. Aastail 1946-19531946–1953 sündis Wiiraltil keskmiselt neli gravüüri aastas, ümbertöötlusi ja monotüüpiaid arvestamata. Juba 1930ndatest alates oli kunstnik võtnud endale töötamiseks üha rohkem aega, mis oli osaliselt tingitud terviseprobleemidest, osalt väsimusest ja tüdimusest. Nende aastate tõelised pärlid on "Catherine Boullaire'i portree" (1948, kuivnõel), "Rahutus" (1950-19521950–1952, pehmelakk), "Sebra" (1953, pehmelakk). Prantsuse riik ostis 1949. aasta Sügissalongist rahvusraamatukogu jaoks 1939. aasta puugravüüri "Kaameli pea"<ref name=":1" />.
 
==Mälestuse jäädvustamine==
[[1997]]. aastal asutasid väliseesti kunstikogujad [[Harry Männil]] ja [[Henry Radevall]] koostöös Tallinna linnavalitsuse ja [[Eesti Kunstimuuseum]]iga Wiiralti 100. sünniaastapäeva puhul [[Wiiralti auhind|Wiiralti auhinna]] graafikule, kes osaleb Wiiralti sünniaastapäeval avataval näitusel ning järgib oma loomingus žürii hinnangul kõige paremini eesti graafika traditsioone.
 
Kunstniku 100. sünniaastapäevaks 1998. aastal valmis [[Mai Levin]]i 350 -leheküljeline, 200 reproduktsiooniga albumiformaadis ja [[kalingur]]köites põhjalik [[monograafia]] Eduard Wiiraltist, milles on kokkuvõte [[prantsuse keel|prantsuse]], [[inglise keel|inglise]], [[saksa keel|saksa]] ja [[vene keel]]es.
 
[[2004]]. aastast annavad [[Kultuurkapital]] ja kultuuriministeerium igal aastal [[Eesti Kunstiakadeemia|Kunstiakadeemia]] aastapäeval välja [[Eduard Wiiralti nimeline stipendium|Eduard Wiiralti nimelist stipendiumi]]. Kunstitudengile või noorele kunstnikule välismaal enesetäiendamiseks antava stipendiumi suuruseks määrati 15 000 krooni.
107 934

muudatust