Erinevus lehekülje "Omakaitse" redaktsioonide vahel

Eemaldatud 85 baiti ,  5 aasta eest
P
Valikulised grammatikaparandused.
P (Valikulised grammatikaparandused.)
==Omakaitse Suvesõjas 1941. aastal==
{{Vaata|Suvesõda}}
Pärast [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] algust 22. juunil 1941, moodustusid [[1941]]. aasta suvel omakaitseüksused end selle ajani nõukogude võimu, repressioonide ning mobilisatsiooni eest varjanud [[Metsavennad|metsavendadest]].
 
Nõukogude vägede taganemise ajal võttis Omakaitse Lõuna-Eestis paljudes kohtades võimu enda kätte. [[10. juuli]]l kontrollis Otepää Omakaitse [[Otepää]]d ja vabastati Lõuna-[[Tartumaa]]. Peale [[29. juuli]] [[1941]] Tartu paraadi tuli sakslaste korraldus ära anda trofeerelvad, Lõuna-Eesti omakaitseüksused saadeti laiali. Omakaitse asemele oli sakslastel plaanis luua abipolitsei üksusi.
[[2. august]]il [[1941]] avaldati Postimehes teadaanne, et laialisaadetud partisaniorganisatsioonid kutsutakse uuesti kokku '''Omakaitse''' nimetuse all. Kurg andis korralduse kõigil viivitamatult kohale ilmuda.
 
*[[Major]] [[Friedrich Kurg]], Eesti omakaitseüksuste üldjuht.
*[[Kapten]] [[Richard Tammemägi]], staabiülem.
**[[Jaan Maide]].
15. septembril 1941 nimetas [[Väegrupp Nord]] tagala ülemjuhataja Franz von Roques ametisse [[Eesti Omavalitsus]]e ning tegi Omavalitsusele ülesandeks teostada ülemjuhataja nimel tsiviilvalitsemist Eesti Vabariigis valitsenud seaduste kohaselt. Omakaitseüksused jäid Eesti territooriumile paigutatud julgestusdiviiside ([[207. julgestusdiviis|207.]] [[281. julgestusdiviis|281.]] [[285. julgestusdiviis|285.]]) alluvusse.
 
===Süüdistused sõjakuritegudes, 1941. aastal===
Juba enne 6. juulit alustasid Omakaitse liikmed Lõuna-Eestis (Võrumaa, Valgamaa, Tartumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa) [[Eestimaa Kommunistlik Partei|kommunistide]], Nõukogude võimuorganite liikmete, [[nõukogude aktivistid]]e ja Nõukogude võimu ajal 1940–1941 elanikkonna suhtes repressioone korraldanud tegelaste kinnipidamist, neid kohati ka [[omakohus|omakohtu]] korras hukates. Saksa vägede pealetungi jätkudes Põhja-Eestisse allutati Omakaitseüksused Saksa [[Wehrmacht]]i tagalajulgestusega tegelenud [[207. julgestusdiviis]]ile.
 
Nõukogude ajaloolased on süüdistanud [[Juudid|juutide]] ja [[Mustlased|mustlaste]] sihilikus tapmises Läänemaa Omakaitse staabi operatiivosakonna ülemat [[Aleksander Laak]]i ja tema adjutanti [[Ralf Gerrets]]it<ref>("[[Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas|"Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas 1941–1945. Dokumente ja materjale]]", [[Tallinn]], [[1975]])</ref>.
 
Osa Omakaitse liikmeid osales tõepoolest juutide tapmises. Ajaloolase [[Meelis Maripuu]] järgi: "Pärnus algasid juutide mahalaskmised juba viis päeva pärast sakslaste tulekut 13. juulil 1941. aastal. 10. septembriks oli 46 juudi mehest tapetud 44. Naised lasti maha [[Rae mets]]as 2. novembril, kõik lapsed hukati samal ajal [[sünagoog]]is. Ligi tuhandest Eestisse jäänud juudist pääses vähem kui tosin inimest. Hukkamisi korraldas Eesti poliitiline politsei."
{{tsitaat|"Juutide mahalaskmisi Pärnus teostasid poliitilise politsei eestlastest töötajad ja Omakaitse liikmed. Oli moodustatud 30meheline erikomando kapten [[Villem Raid]]i ja [[Arkadi Valdin]]i juhtimisel, kes pidi poliitilise politsei määratud surmanuhtlused täide viima. Seitset selle komando liiget on karistatud surmanuhtlusega."|[[Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvaheline Komisjon|Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjon]]i töös osalenud Meelis Maripuu kokkuvõte" |<ref>[[Piret Udikas]], "Suurim häving tabas piiblirahvast Teises maailmasõjas", [[Pärnu Postimees]], [[27. jaanuar]] [[2006]]</ref>}}
 
==Juhtimine ja organisatsioon==
[[22. september|22. septembril]] 1941. aastal nimetas [[Eesti Omavalitsus]]e sisedirektor [[Oskar Angelus]] politsei ja omakaitse juhatajaks [[Johannes Soodla]] ja 28. septembrist juhtis J. Soodla nende ametkondade koordineerimiseks loodud Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi [[Politsei ja Omakaitse Valitsus]]e tööd.
 
[[1. august]]il [[1942]]. aastal muudeti Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi POV E. Omavalitsuse Sisedir. '''[[Eesti Politseivalitsus]]'''eks eesotsas politseidirektoriga, Omakaitsemalevate ülemad aga allutati piirkondlikele [[prefekt]]idele.
 
[[1. oktoober]] [[1942]]. aastal allutati Omakaitse territoriaalsed üksused otse Saksa sõjaväe tagalajulgestusüksustele (Saksa [[207. julgestusdiviis|207.]], [[281. julgestusdiviis|281.]], [[285. julgestusdiviis]]ile) ja omakaitse kasarmeeritud üksused [[Saksa Korrapolitsei]]le.
 
[[1. märts]]il [[1943]]. aastal loodi eraldi Eesti Omavalitsuse Sisedir. '''[[Omakaitse Peavalitsus]]'''.
 
1941. aastal oli Omakaitse [[Wehrmacht]]’i<nowiki/>i, pärast Eesti ala andmist [[Eesti kindralkomissariaat|Eesti kindralkomissariaadi]] tsiviilvalitsuse alla aga alates 1942. aasta jaanuarist Saksa Korrapolitsei alluvuses. 1942. aasta oktoobris sõlmitud kokkuleppega jäid Omakaitse palgalised, kasarmeeritud üksused vahipataljonid – korrapolitsei alluvusse ja reorganiseeriti politseivahipataljonideks, vabatahtlik Omakaitse aga viidi tagasi Wehrmacht’iWehrmachti, s.o [[Väegrupi Nord tagalapiirkond|väegrupi Nord tagalapiirkonna]] juhataja alluvusse.
 
==Omakaitse aastail 1942–1943==
[[14. jaanuar]]il 1942. aastal toimus [[Estonia (teater)|Estonia teatris]] prefektide ja Omakaitse juhatajate koosolek, kus [[Saksa Korrapolitsei]] komandör andis Omakaitsele edaspidiseks tegevuseks juhiseid, mille kohaselt moodustatud uue koosseisu kohaselt olid Omakaitse malevates kasarmeeritud ehk kindlapalgalised üksused ning territoriaal- ehk kindla palgata üksused.
 
Olenevalt piirkonna Omakaitsel lasuvaist rakendusülesandeist oli kindlaks määratud maakondlikus Omakaitses kasarmeeritud üksuste arv. Kasarmeeritud üksused asusid peamiselt linnades ja tähtsamate valveesemete läheduses, kus oli vajadus alalise meeskonna tegevusvalmis hoidmiseks. Suuremate kasarmeeritud üksustena olid Narva, Tartu ja Petseri Omakaitse üksikpataljonid. Tallinnas oli 12 kasarmeeritud sadakonda, kuna seal territoriaalüksusi alguses ei formeeritud. Teistes maakondades oli vajaduse järgi 1-31–3 kasarmeeritud kompaniid ja üksikrühmi.
 
Tallinna ja Harjumaa omakaitsemalevate juhtorganid koosnesid: pataljonikomandörist ja kolmest jaoskonnast koosnevast staabist (operatiivjaoskond ehk juhtimine ja väljaõpe; haldus- ja majandusjaoskond), Harju malevas oli ka [[staabiülem]]. 11 maakonna omakaitsejuhtorganid olid minimaalsed: pataljoniülem, jaoskonnaülem, adjutant ja majandusülem, relvameister, laekur jne.
Balti saarte komandandi, kindralmajor [[Walter Mylo]] korraldusel formeeriti [[8. jaanuar]]il 1942 [[Saksa Korrapolitsei]] alluvuses [[Saaremaa Kaitsepataljon]] (''Oeselschen Schutzmannschaften''). Pataljoni komandöriks sai kapten [[Eduard Anari]] ja pataljoni tugevuseks 4 kompaniid: „1."W" Kompanie in [[Orissaare]]“ leitnant [[Herman Koppel]], ; „2."W" Kompanie in [[Leisi]]“ korvetikapten [[Alfred Pupp]]; „3."W" Kompanie in [[Arensburg]]“ leitnant [[Valentin Härm]] ja „4. "O" Kompanie in Arensburg“ leitnant [[Erik Meisner]].
 
:1. oktoobril 1942. aastal allutati Omakaitse territoriaalüksused Saksa sõjaväele ja kasarmeeritud üksused Saksa korrapolitseile. Politseidirektor sai korraldusi ainult ja otse Tartus asuva Saksa [[207. julgestusdiviis]]i ülemalt. Kasarmeeritud Omakaitse sai korraldused [[Saksa Korrapolitsei]] komandörilt.
 
==Omakaitse aastail 1943–1944==
</table>
;[[Omakaitse Saaremaa malev]], keskus Kuressaare, ülem endine Eesti mereväe kaptenmajor [[Karl Sääsk]] ja Eesti armee vanemleitnant [[Verner Väli]]; kapten [[Peeter Kangro]] (1943)
 
</table>
*Saaremaa maleva 1. pataljon [[Kuressaare]]s, ülem leitnant Rätsep,
 
<td>
*Saaremaa maleva 2. pataljon [[Kihelkonna]]l, ülem leitnant [[Heino Linsi]],
 
<td>
*Saaremaa maleva 3. pataljon [[Leisi]]s, ülem [[korvetikapten]] [[Alfred Pupp]]<ref>[http://www.mnemosyne.ee/hc.ee/pdf/appendixes/805-806.pdf Commandres of the Omakaitse territorial regiments and battalions on May 15, 1943]</ref>.
 
</table>
;Omakaitse kool, asukoht Tallinn ja Kehtna, ülem major Karik (1943)
 
[[23. juuli]]l [[1942]]. oli Omakaitses 43 347 inimest, kellest 38 890 olid maakondlikes üksustes ja 4457 kasarmuolukorras. Mais-juunis 1943 oli Omakaitses ligi 3800038 000 inimest (282 [[kompanii]]d)<ref> [http://www.okupatsioon.ee/rus/1940/ylev/ylev-__1057__.html "Эстонские граждане в вооруженных силах Германии"]</ref><ref>Сергей Дробязко, Андрей Каращук, [http://www.erlib.com/%D0%A1%D0%B5%D1%80%D0%B3%D0%B5%D0%B9_%D0%94%D1%80%D0%BE%D0%B1%D1%8F%D0%B7%D0%BA%D0%BE/%D0%92%D0%BE%D1%81%D1%82%D0%BE%D1%87%D0%BD%D1%8B%D0%B5_%D0%B4%D0%BE%D0%B1%D1%80%D0%BE%D0%B2%D0%BE%D0%BB%D1%8C%D1%86%D1%8B_%D0%B2_%D0%B2%D0%B5%D1%80%D0%BC%D0%B0%D1%85%D1%82%D0%B5,_%D0%BF%D0%BE%D0%BB%D0%B8%D1%86%D0%B8%D0%B8_%D0%B8_%D0%A1%D0%A1/1/ "Восточные добровольцы в вермахте, полиции и СС"]</ref>.
 
==Eesti kaitselahingud 1944. aastal==
1944. aastast allus Omakaitse kindralinspektor [[Johannes Soodla]]le. Maakondades allusid Omakaitseüksused kohalikule politseiprefektile ning omakaitseülem oli ka prefekti asetäitja. Juunist septembrini [[1944]]. aastal moodustati 9-10 Omakaitse Lahingpataljoni, mis koondati 4 Omakaitse Lahingrügementi. Pataljoni suuruseks määrati 1000 meest. Omakaitse rügemendid ja pataljonid võitlesid pealetungiva [[Punaarmee]] vastu.
*[[Tartumaa Omakaitse Lahingurügement]], ülem kolonel Kivi. Rügement oli kaitsel [[Peipsi järv]]e rannikul [[Mustvee]] piirkonnas.
**Võru Maleva Lahingpataljon, ülem major Leisk, pataljoni koosseisus oli 5 kompaniid
== Välislingid ==
* [http://paber.ekspress.ee/viewdoc/94CFEF1FED565183C2256EC90035D2FA Omakaitselased keetsid punaseid elusalt] - Eesti Ekspress, 8. aprill 2004.
*[[Karl Hintzer]], [http://www.hot.ee/hintzer/album_12.htm OMAKAITSE TAGALA TEENISTUSES, FOTOALBUM VII]
 
==Viited==
109 543

muudatust