Fidel Castro: erinevus redaktsioonide vahel

Castro kavandas kaks nurjunud riigipöördekatset [[Fulgencio Batista]] parempoolse režiimi vastu ja juhtis [[revolutsioon]]i, mis [[diktaator]]i 1959. aastal siiski kukutas. Castro tõstis enamiku kuubalaste elatustaset, kuid kohtles karmilt rahulolematuid. Alates aastast [[1990]], kui Castro režiim jäi ilma [[Nõukogude Liit|NSV Liidu]] toetusest ja [[USA]] pikaajalise [[kaubandusembargo]] tagajärjed andsid end tunda, on ta kogenud tugevnevat vajadust reformide järele: [[1995]] ilmutas ta suuremat paindlikkust, lubades välisomandit tähtsates äri- ja tööstussektorites. Pärast [[Esindajatekoda|Esindajatekoja]] demokraatide delegatsiooni visiiti jaanuaris [[1996]] tundus algavat USA ja Kuuba leppimine, kuigi USA [[embargo]]t ei tühistatud. [[1998]] kutsus Castro pretsedenditule külaskäigule [[Johannes Paulus II]].

 

 

Castro valitsus seadis sisse tsentraliseeritud [[plaanimajandus]]e, mis põhines [[suhkur|suhkru]], [[tubakas|tubaka]] ja [[nikkel|nikli]] tootmisel. [[1960]] riigistas ta rikaste kuubalaste, ameeriklaste ja teiste välismaalaste vara, mis tõi kaasa [[majandusembargo]] ja USA katsed Kuuba valitsusel jalad alt lüüa. See vaen kulmineerus [[Kuuba raketikriis]]iga [[1962]]. Arenguabi pakkus NSV Liit, kes vahetas USA välja Kuuba tähtsaima kaubanduspartnerina. Castro hülgas [[1975]] [[Karl Marx|Marxi]] väljendi "Igaühelt tema võimete järgi, igaühele tema vajaduste järgi" ja andis dekreedi, et iga kuubalane peab saama vastavalt oma tööle. Ta täiustas rahvastiku enamuse haridusvõimalusi, elamistingimusi ja [[tervishoid]]u, kuid minetas [[keskklass]]i poolehoiu, kellest sajad tuhanded pagesid riigist. Pärast [[1990]]. aastat jätsid Ida-Euroopa sündmused ja NSV Liidu lagunemise Castro üha suuremasse isolatsiooni ja 1993. aastaks oli USA embargo tõsiselt nõrgendanud riigi majandust, õhutades üha suuremat hulka kuubalasi riigist lahkuma.