Suitsetamine: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
79. rida:
Alla kaheksateist aasta vanusel isikul on keelatud omandada ja omada ning suitsetada tubakatooteid (sh suitsuvabu).
==
Piipude leiud ühest roomlaste elamust Šveitsis tõendavad, et suitsetamine oli tuntud juba Rooma keisririigi ajal. Enne tubaka saabumist Euroopasse tarvitati aromaatseid taimi. Tuntumad nendest olid maamandel (''Cyperus esculentus''), pune (''Origanum''), paiseleht (''Tussilago'') ja lavendel (''Lavendula''). Plinius Vanem kirjutab oma „Loodusloos“, et suits tõmmati sisse torukese kaudu ja neelati lonksukese rosinaveiniga alla.
Kui kõneldakse suitsetamisest, siis mõistetakse selle all reeglina siiski erilise taime, tubaka (Nicotiana) suitsetamist. Andmed selle saabumise kohta Euroopa kultuuri on mõneti vastuolulised. Rootsi teadlane G. Lindblom avaldas 1947. aastal arvamust, et tubakas on viidud Ameerikasse Vanast Maailmast, mitte aga vastupidi. Rootsi etnograaf E. Nordenskiöld on aga arvamusel, et nuusktubaka, sigaretid, sigarid ja piibud olid indiaanlased juba ammu kasutusele võtnud. Veidi üksikasjalikumalt räägib indiaanlaste suitsetamistavadest saksa etnograaf J. Lips oma raamatus „Asjade algusest“. Ta märgib, et suitsetamisel oli indiaanlaste juures algselt vaid tseremoniaalne tähendus. Laiemalt on seal hulgas tuntud rahupiibu (''calumet'') suitsetamine ja suitsetamine religioossete kombetäitmiste ajal.
Eurooplaste esimesest kokkupuutest suitsetamisega on ülestähendusi leitud Chr. Kolumbuse laevapäeviku 1492. aasta 6. novembri sissekandes. Kolumbuse nimetatud San Salvadori saarel kinkisid pärismaalased Kolumbusele sõpruse märgiks mõned kuivatatud tubakalehed, kuid admiral ei osanud nendega midagi peale hakata. Kui oli randutud Kuubal, nägid Bartholome de las Casase päeviku andmeil Rodrigo de Jerez ja Luis de Torres esimeste eurooplastena tegelikku tubaka suitsetamist. Torukesi, mille kaudu tõmmati sisse suitsu, hakati nimetama hispaaniakeelse sõnaga tabacos.
Algul kultiveeriti tubakat ta kaunite õite pärast ilutaimena. Veidi hiljem hakati teda kasutama ravimtaimena, eriti hambavalu, peavalu ja podagra vastu. Seda rohtu hakati nimetama nicotiana’ks ja siit tulenebki tubaka hilisem ladinakeelne nimetus Nicotiana, samuti temas leiduva tugeva närvimürgi nikotiini nimetus.
Ajalooliselt oli rahupiibu suitsetamine [[Ameerikate põlisrahvad|Ameerika põlisrahvaste]] rituaal.
19. sajandil oli populaarne ka [[oopium]]it suitsetada.
[[Eesti]]sse jõudis tubakatarvitamine suhteliselt hilja. Eesti kirjalikes allikates mainitakse tubakat 1620. aastatel. Rootsi aja lõpuks suitsetasid vähesed talupojad.<ref name="Karindi13">Aili Karindi "Elust mõisnike ajal: 1503-1919" Luunja, 1999, lk 13</ref>
==Vaata ka==
| |||