Elvis Presley: erinevus redaktsioonide vahel

1953. aasta suvel veoautojuhina töötades astus Elvis sisse [[Sun|Sun stuudio]] lindistusstuudiosse, kus salvestas emale hilinenud sünnipäevakingiks kaks laulu: "My Happiness" ja "That's When Your Heartaches Begin". Stuudio omanikku [[Sam Phillips]]it ei olnud hetkel kohal. Aasta pärast sattus aga Elvis uuesti stuudiosse, kus Sam Phillips oli temast väga huvitatud oli. Sam pani Elvise kõrvale pillimeesteks [[Scotty Moore]]'i ja [[Bill Black]]i. Tulutult üritasid nad üht-teist salvestada kuni kogemata juhtus hoogne "That's All Right" just see õige olema ja sellest saigi Elvis Presley esimene singel.

1958. aasta kevadel hakkas Elvis aega teenima. Peagi juhtus aga Elvise elus tragöödia: ta ema Gladys suri. Elvis oli väga löödud, kuid naasis peagi teenistusse, mis jätkus [[Saksamaa]]l. Teenistuse jooksul ei võtnud ta vastu pakutud eeliseid teiste ees, välja arvatud see, et ta isa Vernon ja paljud sõbrad võisid temaga sinna Saksamaale kaasa tulla, kus nad koos vahetpidamata kõvasti pidu panid. 1959. aastal kohtas Elvis Saksamaal oma tulevast naist [[Priscilla Presley|Priscilla Beaulieu]]'d, kes tol ajal oli alles 14-aastane oli. Üldiselt [[sõjavägi|sõjaväe]]teenistus ei olnud Elvisele kerge, kuid ta tegi selle auga läbi. Kuna tal oli raskusi õigel ajal teenistuses ärkamisega, siis hakkas ta teiste soovitusel ja eeskujul selleks vastavaid abivahendeid, erguteid, kasutama. 1960. aastal sõjaväes hakkas Elvis tegelema ka [[karate]]ga.

1960. aastal naasis Elvis sõjaväest. "Kolonel" oli vahepeal Presley kuulsuse ühendriikides üleval hoidnud, nii et vastuvõtt kodumaale oli soe. Kohe ootas ees [[Frank Sinatra|Sinatra]] [[The Frank Sinatra Timex Show: Welcome Home, Elvis|Timex Show "Welcome Home, Elvis"]]. Sellele järgnes hulk mängufilme, neist esimene "[[G.I. Blues]]". Kunstilises mõttes ei olnud need filmid midagi väärt ja Elvis teadis ka ise seda ega sallinud neid samuti. Pärast sõjaväge oli tal vaid mõni üksik ''live''-esinemine 1961. aasta jooksul ja edaspidi tulid ainult filmid – kõik ühelaadsed muusikal-komöödiad, kus palju naisi ja autodega kihutamist. Elvis tegi neid filme aga vaid kahel põhjusel: need tõid raha sisse ja elu [[Hollywood]]is oli lõbus. Koos meestega, kes Elvist ümbritsesid ja keda ajakirjandus [[Memphis Mafia]]ks hakkas kutsuma, peeti maha üks suur eluaegne pidu, aeti filmiväntajatel närve mustaks ja nauditi maksimaalselt kõike, mida maine elu pakkuda võib. Selline elustiil nõudis aga palju erguteid, et teistega järge jõuaks pidada, ja unerohtu, et õigel hetkel magama suudaks jääda. See kõik oli aga raske Saksamaalt järgi tulnud ja Gracelandi elama asunud Priscillale, kellega Elvis nüüd "ametlikult käis". Eriti häirivad olid arvukad naised, kellega Elvis ja "maffia" nii võtteplatsil kui erapidudel läbi käis. Sellegipoolest viis Priscilla kannatusterada lõpuks abieluni Elvisega. Ega Elvis endas nii kindel ei olnudki, aga tänu "koloneli" ja isa Vernoni tungival soovil ja Vernoni antud lubadusele Priscilla isale ning kuna ka armastust jätkus, siis tegi ta selle siiski teoks 1967. aasta 1. mail. Täpselt päevapealt üheksa kuu pärast, 1968. aastalaasta 1. veebruaril, sündis neil tütar [[Lisa Marie Presley|Lisa Marie]].

21. detsembril 1970 käis Elvis [[Valge Maja|Valges Majas]] president [[Richard Nixon]]iga kohtumas. Selleks kirjutas ta lennujaamas käsitsi 6-leheküljelise patriootliku kirja, kus ta rääkis ühendriikide narkoprobleemist ja kus soovis saada föderaalagendiks (''Federal Agent at Large''), et narkootikumide leviku vastu võidelda. Samuti küsis luba, et presidendiga silmast-silma kohtuda. Kohtumisel näitas ta presidendile oma olemasolevaid politseimärke, perekonna pildialbumit ja andis üle kingituse – kaasavõetud [[Teine maailmasõda|Teisest maailmasõjast]] pärineva püstoli [[Colt 45]]. Elvis rääkis, kuidas ta toetab president Nixonit ja mis moel saaks ta oma riiki aidata. Kohtumise lõpus tutvustas Elvis presidendile kahte oma kaasasolevat turvameest [[Jerry Schilling]]ut ja [[Sonny West]]i. Kohalviibijate sõnul oli Elvis visiidi jooksul äärmiselt ettearvamatu. Jäi mulje, nagu president külastaks Elvist Gracelandis, mitte vastupidi. Peagi saisaigi Elvis ka oma soovitud föderaalagendi märgi (''Bureau of Narcotics and Dangerous Drugs'') oma märgikollektsiooni juurde.

1971. aasta jätkus samas vaimus: kuude kaupa Las Vegast, päevas kaks šõud. Ka kostüümid muutusid aina sädelevamateks, kuid sellest aastakäigust hakkas nende valmistamisel kaastööd tegema ka [[Gene Doucette]], kes aasta hiljem võttis kõik lavakostüümidega seonduvadseotud tööde ohjad enda kätte võttis.

1975. aastal halvenes Elvise tervis märgatavalt. Karate jäi pooleli, uuesti hakkas sellega tegelema alles oma viimasel eluaastal. Esimest korda viidi ta pikemaks ajaks haiglasse. Ta kannatas paljude tõsiste haiguste käes, kõige muu hulgas glaukoom, suhkrutõbi, kehvveresus, välistatud ei ole ka luuvähk. Seepärast oli ta sunnitud kasutama palju erinevaid välja kirjutatudväljakirjutatud ravimeid tohututestohutus kogusteskoguses, lisaks veel kõikvõimalikud valuvaigistid, unerohi, ergutid. Pilve tõmbamiseksPilvetõmbamiseks ta narkootikume ei tarbinud, samuti ei pruukinud ka alkoholi. Probleemi tõsidus ilmnes 1974. aasta sügisel, kus ta ilmus lavale mitte kõige adekvaatsemas olekus. Mõned inimesed Memphis Maffiast hakkasid narkoprobleemi vastu võitlema, mis viis lõpuks nende meeste (Red Westi, Sonny Westi ja Dave Hebleri) vallandamiseni isa Vernoni (kes oli alati olnud Memphis Maffia vastu umbusklik), karatetreeneri [[Ed Parker]]i ja mitmete teiste inimeste tungival soovil. Probleem süvenes järsult. Kõige hullemad šõud leidsid aset 1976. aasta suvel, sügiseks tervislik seisund väheke paranes. Vallandatud sõbrad leidsid vajalikuks kirjutada raamat "[[Elvis – What Happened?]]", mis rääkis Elvis Presley elu negatiivsematest külgedest, sealhulgas sõltuvusest narkootikumidest. Elvis püüdis küll raamatu ilmumist erinevate vahenditega takistada, kuid tulutult. Ka senine tüdruksõber Linda Thompson lahkus, asemele ilmus [[Ginger Alden]].

Need eelloetletud kui ka mitmed teised tõsised terviserikked ja haigused põhjustasid Elvisele seitsmekümnendate1970. aastate aegu tõsiseid piinu ja kannatusi, mis paistis ka suurepäraselt lavalt silma vaatamata sellele, et Elvis neid ise rangelt saladuses hoidis, kuna nende avalikuks tulemine poleks lasknud teda vaatama tulnud inimestel šõud nautida. Ta ei tahtnud, et inimesed vaataksid teda laval kui surevat meest.

[[Karate]] on olnud Elvise üks suurimaid kirgesid läbi aastate. Karate mõju võib leida Elvise 1960. aastate filminäitlejakarjäärist, eriti aga on sel tähtis koht 1970. aastate Elvis Presley Show'del. Elvise eestvedamisel alustasid treeninguid ka mitmed ta lähikondlased, Memphis Maffia ja isegi bändiliikmed. Tol ajal oli Elvis üks vähestest mitte Aasia päritolu mustadest vöödest karates. Ta toetas alati igal võimalikul moel karate edendamist, sh rahaliselt. Karated ja selle olemust tutvustas ta tihti oma šõudel, pidades loenguid ja demonstreerides [[kata (karate)|kata]]sid. 1970-ndatel. aastatel avas ta oma karatekooli, mis hakkas kandma nimetust [[Tennessee Karate Instituut]].

TreeningutegaTreenima alustashakkas Elvis sõjaväes 1959. aastal, viibides Saksamaal. Tema esimeseksesimene treenerikstreener oli [[Jürgen Seydal]] (karatestiil [[Shotokan]]), kellele järgnes jaapani Shotokani sensei [[Tetugio Murakami]]. Oma esimeseEsimese musta vöö pälvis ta aga [[Chito Ryu]] treeneri [[Hank Slemansky]] käe all 1960. aastal, mil Elvis naasis USA'-sse. Musta vöö teise astme (2. dan) pälvis ta 1963. aastal, kolmanda astme (3. dan) jättis vahele ja neljanda (4. dan) millalgi 1960. aastatel.

Oma esimeseEsimese [[kitarr]]i sai Elvis 1946. aastal 11. sünnipäevaks Tupelo Hardware'i poest (müüja Forrest L. Bobo). Ta küll oleks soovinud selle asemel [[jalgratas]]t saada, mis käis perekonna rahakotile ülejõu, või [[püss]]i, mida ta ema [[Gladys Presley|Gladys]] liiga ohtlikuks pidas. Läbi pisarate nõustuski noor Elvis Kay kitarri kasuks, mille eest maksis 7,75 dollarit, pluss 2% maksudeks, kuigi paberite järgi oleks kitarr pidanud maksma 12,50 dollarit.

Sellel kitarril õppis ta oma esimesed akordid. ja tõenäoliseltTõenäoliselt kasutas seda ka oma esimestel lindistustel 1953. aastal Sun stuudios ning samuti 1954. aasta suvel laval, pärast mida kitarri [[Red West]]ile andis.

Kõlakastile kleepis ta samuti nagu eelmiselegi pillile, kuid seekord horisontaalselt tähed "ELVIS", millest tänaseks on "S" kadunud on. Instrument oli kasutuses nii laval kui ka stuudios kuni suveni 1955.

Pärast [[sõjavägi|sõjaväge]] lasi Elvis Scotty'lScottyl pilli [[Chicago]]sse [[Illinois]]i osariiki parandusse värskendusele saata. Kuna salvestussessiooniks instrument valmis ei saanud, saadeti uus identne 1960. aasta J-200N asemele.

Pillist sai Elvise isiklik lemmik ning kasutas seda kuni oma elu lõpuni, laval aga 1969. aastast kuni 1971. aasta septembrini.

Elvis sai uue Gibson J-200N (seerianumbriga A32944) asenduseks teise samatüübilise kitarri eest, mille värskenduskuuri ei saadud salvestussessiooni ajaks valmis. Instrumendi sai Elvis kätte kaks päeva enne sessiooni algust, 18. märtsil 1960.

Scotty Moore'leile kuuluv elektrikitarr Gibson Super 400 CES (seerianumbriga 62713; valmistatud 1963. aastal) on enim tuntud "[['68 Comeback Special]]ist", kus istumisšõu ajal Elvis selle oma Gibson J-200N'-i vastu Scotty'ltScottylt välja vahetabvahetas. Intsident ei olnud varem kokku lepitud ja Scotty polnud selle üle kuigi õnnelik, sest temata oli harjunud oma instrumentidepillide eest hästi hoolitsema, Elvisel oli aga seevastu kombeks neid tihti maha pillata.

Elektrikitarri Gretsch Country Gentleman (mudel 6122, seerianumbriga 80736; valmistatud 1964. aastal) kasutas Elvis koos oma 1956. aasta J-200N'ga-iga Elvis Presley Show'del aastatel 1969–1970.

Elvis Presley Show'd toimusid 31. juulist 1969 kuni 26. juunini 1977. Need leidsid aset kas [[Las Vegas]]es International (hilisem Hilton) hotellis, [[Lake Tahoe]]s või erinevatespaljudes ühendriikideUSA linnades (ükski šõu ei toimunud väljaspool USA't-d, Elvis on esinenud kaugemal vaid ühel korral [[Kanada]]s 1957. aastal).

Šõud algasid väikse orkestrisoologa, pärastmisjärel midaastus Elvis lavale astus ja hakkas laulma laulu "Blue Suede Shoes" laulma asus. Juba esimesest šõust alates järgnes avalaulule "I Got Woman", mis püsis seal kuni viimase šõuni 1977. aastal. Pärast laulu "I Got Woman" andis ta kitarri oma abilisele Charlie Hodge'le ja järgnesid hulk ''rock'n'roll''<nowiki>'i</nowiki> numbreid ja muid lõbusamates toonides lugusid (üldiselt tema varasemad hitid: "All Shook Up", "[[Love Me Tender (laul)|Love Me Tender]]", "Jailhouse Rock / Don't Be Cruel", "Heartbrake Hotel", "Hound Dog" jne). Šõu keskpaigas istus ta toolile ja pidas pika (umbes 10 minutit) kõne sellest, kuidas ta muusikasse sattus ja kuidas ta Hollywoodi üle elas ja kuidas lõpuks Las Vegasesse jõudis. Kõne lõpus võttis kätte elektrikitarri, millel demonstreeris oma kitarrimänguoskust, lauldes mõned lood, milleks olid "Baby, What You Want Me To Do", "Runaway", "Are You Lonesome Tonight?" ja "[[Yesterday]] / Hey, Jude". Seejärel pani elektrikitarri käest ja laulis mõne rahulikuma loo, millele järgnes tema tollane esihitt "Suspicious Minds", mis oli ühtlasi ka šõu tipphetk. Järgnes "What'd I Say", mille ajal Elvis lahkus lavalt ja pärast tükk aega eemal olekut naasis lavale ja jätkas laulu, et esitada lisapalana šõu lõpulugu "Can't Help Falling In Love", mis jäi lõpulooks kuni viimase šõuni 1977. aastal. Tegelikult Elvis lisapalasid reeglina ei esitanud (tagasitulek "What'd I Say" ajal oli ette planeeritud), sest "kolonel" arvas, et publik tuleb alati nälga jätta, et nad naaseks ka järgmine kord oma nälga rahuldama. "Can't Help Falling In Love" viimase noodi ajal langesid lavakardinad alla.

Suuri muudatusi 1975. aasta repertuaaris ei esinenud. Rõhku hakkas Elvis pöörama rohkem aeglasematele ja võimsamatele lugudele kui rock'n'rollile. Kunagised hitid nagu "Hound Dog", "Blue Suede Shoes", "All Shook Up" jne olid end juba ammendanud, kuid püsisid siiski publiku nõudel nimekirjasesinemiskavas. Süvenes komme lihtsamate lugude (nagu "Teddy Bear / Don't Be Cruel") ajal massiliselt kaelarätikuid jagada. Kontserdid lõppesid viimase noodi ajal kaks kätt üleval.

Üha tähtsamat osa hakkasid kandma lood "O Sole Mio / It's Now Or Never" ja "Hurt". Midagi uut oli Elvis klaveri taga mängimas ja laulmas "Unchained Melody'tMelodyt". Üsna tavaliseks vaatepildiks sai eelviimase loona põimik "Mystery Train / Tiger Man".

Kuna Elvise tervis oli 1977. aastaks äärmiselt viletsaks jäänud, siismuutusid kontserdid muutusid üksluiseks ja repertuaaris midagirepertuaari uutenam ei esinenuduuendatud. Põhirõhk oli pööratud võimsate lugude võimsamatele nootidele, et kompenseerida see, milleks jõudu enam ei jätkunud, st ''rock'n'roll'' ja üldse tund aega laval püsimist.

Elvis Presley lavakostüümidlavakostüümide onloojad loodudolid kahe inimese, algseltalgul [[Bill Belew]]' ja 1972. aastast [[Gene Doucette]]'i, kelle olemasolust Elvis kunagi teada ei saanudki, poolt. Lihtsast kimonotüüpi rõivaist arendasid nad välja suursugused, ülekullatud, vääriskiviküllased kostüümid, lisades juurde disainielemente aegamööda, ettevaatlikult ja arvestades publiku reaktsiooni.

Vaieldamatult tuntuim Elvise kostüüm on pärit 14. jaanuaril 1973 sateliidi vahendusel üle kogu maailma näidatud kontserdilt "[[Elvis: Aloha From Hawaii, Via Satellite|Aloha From Hawaii]]". Elvis tahtis selleks puhuks kostüümi, mis näitaks selgelt välja tema USA patriootlikust. Lõpuks otsustatigi ameerika kotka disainiga kostüümi kasuks (Aloha Bald Headed Eagle). Seda kostüümi on kokku kolm eksemplari (üks Aloha peaproovi kontserti tarvis; teine oli kasutusel Aloha kontsertilkontserdil; kolmas hilisema tuuri jaoks), samuti kolm keepi (esimene versioon ulatus maani, mis aga oli kohmakas ja raske; teise, normaalpikkuses ehk poole keha ulatuses, heitis Elvis Aloha kontserti viimase noodi ajal publiku sekka; kolmas eksemplar jäi hilisema tuuri tarvis) ja ka kolm vööd (esimese kinkis Elvis enne kontserte ära; teise eksemplari jagas Aloha kontserti ajal publiku sekka; kolmas hilisema tuuri tarvis). Hiljem, samal aastal, loodi ka teine sarnase disainiga ameerika kotkaga kostüüm (American Eagle). Suuri muudatusi disainielementides sel aastal ei olnud.

Kuna Gene polnud siianiseni kostüümide eest tunnustust pälvinud ja Elvis isegi ei teadnud, et tegelikult polegi Bill nende taga, siis läksid mehed omavahel tülli ja Gene lõpetas töö, mistõttu pidi Bill ise disainimise enda peale võtma. Nii sündisidki 1975. aasta kevadeks kaheosalised ülikonnad, mis tol ajal rahvale eriti peale ei läinud ja Elviski ennast neis mugavalt ei tundnud. Lõpuks tahtis Elvis Billi lahti lasta, kui viimane millegi paremaga välja ei tule. Nii oligi Bill sunnitud Gene'i tööle tagasi paluma ja maikuust alates sai Elvis ka oma uued kostüümid: käputäis üheosalisi erinevate värvilahendustega fööniksikujutisega kostüüme ning mõned süngemas, kuid see-eest veelgi suursugusemas stiilis kostüümid (Eskimo Totem Pole, Chicken Bone).

Oma viimasel eluaastal ei jõudnud Elvis kanda ühtegi uut kostüümi. Põhiliselt kandis ta sel aastal vaid kahte erinevat: Chief 1975. aastast ja Mexican Sundial 1974. aastast. Ka oma viimasel kontserdil 26. juunil [[Indianapolis]]es [[Indiana]] osariigis oli ta sunnitud uute kostüümide puuduse tõttu kandma Mexican Sundialit, kuid järgmise, 17. augustil [[Portland]]ist [[Maine]]'i osariigist algama pidanud tuuri jaoks oli valmis saanud aga viis uut kostüümi, millest avalikkusele on vaatamiseks välja pandud vaid üks, Light Blue Paisley Jumpsuit, mis asub [[Graceland]]is.

==HelisalvestusedHelisalvestised==