Lennusimulaator

Lennusimulaator on seade, mis kunstlikult tekitab lennuseadmetele keskkonda kus ta saab lennata. Simulaatori eesmärgiks on pilootide treenimine ja lennukite disainide katsetamine lennukite loomisel ning erinevate uuringute läbiviimine. Simulaatoriga on võimalik luua ideaalsed tingimused jäljendamaks lennukite lendamist, lennukisiseste seadmete töö kontrollimiseks, erinevate lennukiseadmete testimiseks ning väliste tegurite, nagu õhu tiheduse, turbulentsi, pilvede, sademete ja paljude muude, imiteerimiseks.

Lennusimulaatorid kasutavad mitmesugust tarkvara ning riistvara, olenevalt mudeli detailist ja realsuse astmest mida vajatakse. Simulaatoreid on nii personaalarvuti põhjal tehtud lennukimudeleid kui lennuki kokpiti ja lennukikontrollimiseks vajaminevate seadmete koopiaid. Kõrgeima astme simulaator kommertslendude pilootide treenimiseks on Täielik Lennusimulaator.

Lennusimulaatorite ajalugu

Enne Esimest Maailmasõda

Esimene teadaolev lennusimulaator ehitati, et abistada Antoinette üksiklennuki pilooto. Kuigi varasem Wrighti disain kasutas kange kallaku kontrollimiseks, siis Antoinette kasutas kahte ratast, mis olid asetatud üks vasakule ja teine paremale piloodist.

1909. aastal töödati välja treeningmasin, mida piloodid kasutasid enne lendamist. See koosnes poolikust tünnist, sinna peale paigaldatud istmest ja kahest rattast. Kogu masin oli pöörlemisteljel, et abilised saaks vastavalt piloodi rataste liigutamisele muuta lennuki kallet. Täismõõdus Antoinette mudel asub Prantsusmaa Lennunduse Treenimise Keskuse fuajees.

Esimene Maailmasõda (1914-18)

Esimese Maailmasõja ajal töödati välja suurel hulgal erinevaid pilootide treenimis seadmeid. Mõnda, nagu ka vanemat Antoinette seaded, mis tehti 1909. aastal, kasutati pilootidele juhtimisseadmete õpetamiseks. 1915. aastal loodi Suurbritannias „rappuv“ kokpit. Hiljem töötasid Lender ja Heidelberg Prantsusmaal liikuva kokpitiga masinad, mis patenteeriti 1917. aastal.

Järgmine treenimisvaldkond oli pardalaskmine, mida opereeris piloot või spetsiaalne pardalaskur. Liikuvate sihtmärkide laskmine nõudis sihtmärgist lennusuunas ettepoole sihtimist, kuna kuulid vajasid aega, millal jõuda sihtmärgini. Esimesel maailmasõjal ehitati maa-tüüpi simulaatoreid, et pardalaskmist harjutati.

1920-1939

Tuntuim varajane lennusimulaator oli Link Trainer, mida tootis Edwin Link Brighamntonis. Ta alustas nende ehitamist aastal 1927. Hiljem patendeeris oma seadme ja esmaselt saabus sead müügile 1929. Link Trainer oli algeline metallist raamiga ja üldiselt siniseks värvitud simulaator. Mõned neist sõjaaegsetest simulaatoritest veel töötab, kuigi on järjest raskem leida töötav eksemplar.

Linki perefirma Binhamtonis tootis klahvidega oreleid ja tänu sellele oli Edwin Link kursis nahast lõõtsade ja lülititega. Ta oli amatöörpiloot ja ta polnud rahul sellega, et praktiliselt puudus võimalus lendamist treenida ning ta otsustas ehitada maa-tüüpi seadme, millega oleks võimalik igal ilmastikutingimusel ja ilma abilisteta. Ta disainis suruõhkpatjadega prototööbi, millel oli elektrimootor, mis võimaldas liigutada lennukit igas suunas. Üldine juhtkabiin paigaldati liikumist võimaldavale platformile. Kui kokpit oli kaetud, siiis piloodid võisid harjutada riistatega lendamist turvalises keskkonnas. Liikum platform andis piloodile aimu päris lennuki liikumisest, nagu näiteks lennuki nina üles ja alla, tiivad üles ja alla ning lennukinina pööramist paremale ja vasakule.

Alguses näitasid lennunduskoolid väikest huvi Link Traineri vastu. Link näitas oma simulaatorit USA õhujõududele, kuid see ei toonud edu. Situatsioon muutus aastal 1934, kui USA valitsus andis loa õhujõududel posti vedama hakata. See eeldas lendamist ka halbades tingimustes ja seda polnud piisavalt treenitud. Esimesel postivedamisnädalal suri tosinaid piloote. Peale seda võtsid Ameerika õhujõud ühendust Ed Linkiga, kelle käest osteti kuus Link Trainerit. Seda peetakse lennusimulaatorite kaubanduse alguseks.

Peale seda moodustati firma Link Aviation Devices Inc, mis müüs seadmeid veel Ühendkuningriikide ja Jaapani õhuvägedele.

Teine Maailmasõda (1939-1945)

Enamus piloote koolitati kasutades Link Trainerit. Neid toodeti 10,000, et koolitada 500,000 uut pilooti aliansist, enamus Ameerikast ja Kanadast, sest enamus piloote treeniti just nimelt nendes riikides, peale mida tulid nad Euroopase või Vaiksele ookeanile missioonile. Peagu kõik Ameerika piloodid treeniti Link Traineriga.

Teise Maailmasõja ajal valmistati palju erienvad maa-tüüpi treeningmasinaid, mis olid tehtud spetsiaalselt ühe lennuki järgi. Näiteks Briti Halifax pommitaja, mida valmistati Sillothis põhja Inglismaal. See koosnes lennuki eesmisest kerest ja piloodi lennuki kontrollinstumendid simuleeriti läbi analoogsüsteemi, mis andis süsteemile kunstliku takistuse. Seda seadet hakati kutsuma „Silloth Traineriks“.

Öiseks tähtede järgi orienteerumiseks kasutati Celestial Navitation Trainerit. See oli 13,7 meetrit kõrge ja suutis mahutada terve pommitaja rühma. See lubas kasutada sekstante, et orienteeruda kunstlikult projekteeritud taevalt.

1945 kuni 1960

1948 tootis Curtiss-Wright Boeing 337 Stratocruiseri simulaatori. See oli esimene täielik ühe lennuki spetsiifiline kokpiti treener, mida omas lennufirma. Seal polnud liikumis- ega ka visuaalsüsteemi, kuid kokpiti instrumentid olid kopeeritud originaallennukist ning andsid adekvaatset tagasisidet. Seda seadet kasutati, et õpetada lennuki meeskonnale lihtsamaid protseduure.

1954. aastalostis United Airlines 4 simulaatorit Curtiss-Wright, mis olid küll sarnased varasematele mudelitele, kuid sisaldaisd lisa visuaale, heli ja liikumist. Seda loetakse esimeseks moodsaks kommerts lennusimulaatoriks.

Sõjatööstuse simulaatorid

Külma sõja ajaperioodil treeniti suurel hulgal piloote ja loodi uusi sõjalennukeid.Uuendatud versioonid Link Trainerist olid ikka veel kasutusel mitmel pool kuuekümnendate ja seitsmekümnendate alguses. Põhiliselt kasutati seda algse lennutreeningu juures, kuid ka insturmentide järgi lendamise juures.

Ehitati uut tüüpi kokpit simulaatorid, mis olid spetsiaalselt mõeldud suurte sõjalennukite jaoks.