Litosfäär: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
6. rida:
Litosfääri ülemist osa, milles kokkupuutel [[atmosfäär]]i, [[hüdrosfäär]]i ja [[biosfäär]]iga toimuvad [[keemiline protsess|keemilised protsessid]], mille tulemusena tekib [[muld]], nimetatakse [[pedosfäär]]iks.
Litosfääri mõiste töötas 1914. aastal välja [[USA]] geoloog [[Joseph Barrell]]
Nagu maakoort, nii ka litosfääri on kaht liiki: ookeaniline litosfäär, mis on seotud [[ookeaniline maakoor|ookeanilise maakoorega]], ja mandriline litosfäär, mis on seotud mandrilise maakoorega.
Litosfääri paksus määratakse harilikult [[isoterm]]iga 1000 °C. Sellel temperatuuril hakkab [[oliviin]], mida peetakse vahevöö kõige nõrgemaks [[mineraal]]iks, [[viskoossus|viskoosselt]] deformeeruma. Ookeaniline litosfäär on tavaliselt 50–100 km paks, aga [[ookeani keskahelik]]e all ei ole ta maakoorest paksem. Mandrilise litosfääri paksus on umbes 40–200 km, millest ülemised 30–50 km on maakoor. Maakoore ja vahevöö piiri, milleks on [[Mohorovičići eralduspind]], määrab muutus kivimite [[keemiline koostis|keemilises koostises]].
==Viited==
{{viited|allikad=
<ref name="gutenberg">file:///C:/Documents%20and%20Settings/Administrator/My%20Documents/Downloads/5730-9820-1-SM%20(1).pdf – [[Beno Gutenberg]] (1959) "The asthenosphere low-velocity layer".</ref>
}}
{{commons|Category:Structure of the Earth|Kategoora:Maa ehitus}}
|