|
==Turvis==
nendel olid rüüd ja mõõgad swag
===Jalaturvis===
Kui rüütel ratsutas hobuse seljas, olid tema jalad vaenlase jalameestele hea märklaud. Enne 12. sajandit kandsid rüütlid harva jalaturviseid, siis aga hakkasid mõned neist kinnitama jala ette metallribasid. Löök põlve pihta võis muuta rüütli eluks ajaks sandiks. Niisiis oli põlv esimene koht, mida kaitsta. Seda kaitsti kupukujulise põlvekaitsega. 14. sajandi lõpuks oli juba suurem osa jalast plaatidega kaetud. Kõige keerulisem oli valmistada plaate, mis katsid sääreluud ja sääremarju ning pidid kaitsma ka kederluud. Terase kõrval kasutati ka muid materjale, näiteks kõvastatud nahka, vaalaluud ja sarve.
===Kürass===
Turvist, mis kattis peamist osa kehast, nimetatakse [[kürass]]iks. Kuni 14. sajandini kandis suurem osa rüütleid rõngassärki, mida hüüti ''hauberk'', ning selle all tavaliselt lööke pehmendavat polsterdatud vammust. Mõned kandsid ka soomussärki. 13. sajandi alguses lisas osa rüütleid sellele oma rinna ja selja kaitseks kõvastatud nahast vesti. See nööriti ja pannaldati külje pealt kokku ning seda kanti rõngassärgi peal, kuid ülekuue all. Mõned rüütlid katsid oma ülekuue rinnaesise plaatidega. 13. sajandi alguseks võeti kasutusele populaarne vammus, mis oli vooderdatud metallplaatidega. Sellest arenes välja ühes tükis rinnaplaat. 15. sajandi alguseks kanti juba katmata plaatturvistikku, mida hoidsid koos needid või seespool asuvad rihmad. Selle nimetuseks oli ''alwite'', mis tähendas "üleni valge raudrüü".
===Käeturvised===
Vastase peamine märklaud olid rüütli õlad, mida ohustasid eriti mõõgahoobid, mis libisesid kiivrilt tagasi. Käsivarsi oli raskem haavata, sest vasakut kätt kaitses kilp ja parem käsi oli pidevas liikumises. Varased rüütlid kaitsesid oma käsivarsi rõngasvarrukatega, mis ulatusid kuni küünarnukini. 12. sajandiks olid need pikenenud juba randmeni. Enne 14. sajandi algust käsivarreplaate ei kasutatud. Siis aga hakati tarvitama käsivarre väliskülje kaitseks plaate ning küünarnuki ja õla kaitseks lihtsaid kettaid. 14 sajandi keskpaigaks oli rüütli käsi tervikuna kaetud ning küünarnukikaitsest arenes välja "tiib", mis aitas teravad relvaotsad küünarnukilt kõrvale juhtida.
===Soomuskindad===
Esimestel rüütlitel olid käed täiesti katmata, nad lootsid oma kilbile ja mõõga kaitserauale. Umbes 1180. aasta paiku hakkasid rüütlid käsi kaitsma, pikendades oma rõngassärgi varrukaid nii, et need moodustasid labakindad. 14 sajandi keskpaigaks olid rüütli kindad kaetud juba plaatidega. 1430. aastaks kasutati käelabaturviseid, mis nägid välja nagu terasest labakindad.
===Kiivrid===
Kiivrid kuulusid raudrüü esimeste osade hulka, mis vormiti täielikult metallplaatidest. 12. sajandi lõpuks oli paljudel kiivritel näoturvis ning õige pea kattis suur, vaatepilude ning hingamisaukudega pottkiiver juba kogu pead. Polsterdatud müts selle all aitas tugevate löökide raputusi pehmendada. Pottkiiver oli palav ja umbne ning takistas kuulmist. 14. sajandil pidasid paljud rüütlid pottkiivrit juba liialt häirivaks ning vahetasid selle välja kergemate, visiiri ja rõngaskaelakaitsega basinettide vastu.
===Relvad===
Rüütel kasutas relvade seast kõige rohkem [[mõõk]]a. 13. sajandi lõpuks muutusid mõõgaotsad teravamaks ning lamedad mõõgateramikud rombikujuliseks. Need tugevamad ja teravamad mõõgad suutsid purustada isegi soomussärkide raudrõngaid. Samaks ajaks oli osa mõõku muutunud juba ka palju pikemaks – nii pikaks, et nendega võitlemiseks tuli rüütlil mõlemad käed appi võtta. Neid kutsuti [[pooleteisekäemõõk]]adeks ehk bastarditeks ning neid sai hobuse sadula külge riputada. Rüütli mõõk kaalus umbes 1 kilogramm.
Rüütli teine peamine relv oli [[piik]], millel oli [[Saar|saar]]epuust vars ja terav terasest otsik. 11. sajandil heideti piiki samamoodi nagu oda või kasutati torkamiseks. Kuid juba 1100. aasta paiku ratsutasid rüütlid lähivõitlusse, piik kõvasti kaenlasse surutud.
==Rüütellikkus==
| 