Tupolev: erinevus redaktsioonide vahel

'''Tupolev''' (praegune ametlik nimi: ''Открытое Акционерное Общество "Туполев"'' (Otkrõtoje Aktsionernoje Obšestvo) 'Avalik Aktsiaselts "Tupolev"') on [[Venemaa]] (varem [[Nõukogude Liit|NSV Liidu]]) [[lennuk]]ivalmistaja.

As. "Tupolev"i tegevusaladeks on nii tsiviil- kui ka sõjalennukite ja relvasüsteemide väljatöötamine, valmistamine ja hooldus. As. "Tupolev" on valmistanud nii endise NSV Liidu kui ka kunakisteskunakiste idabloki riikide tarbeks üle 18 tuhande [[lennuk]]i.

Ettevõtte asutati [[1922], mille juhiks määrati [[Andrei Tupolev|Andrei Nikolajevitš Tupolev]]]. Esialgu keskendus ettevõte [[aeronautika]]uuringutele ja lennukite projekteerimisele, valmistamine jäi teistele ettevõtetele.

1945 maandusid kokkuleppe alusel NSV Liidus (Kaug-Idas), pärast Jaapani sõjaliste objektide pommitamist, regulaarselt USAAF-i pommituslennukid, milledest Stalini käsul interneeriti sõnamurdlikult 4 väheste vigastustega ajutiselt lennuvõimetut lennukit Boeing B-29 Superfortress. N. Liidu poliitbüroo andis Tupolevile ülesande kiiresti lennuk kopeerida, selleks antud tähtaeg oli karmilt jäik ega kannatanud mingeid vastuväiteid. Boeing B-29 "Superfortress" koopia sai nimeks [[Tu-4]], mille esmalend toimus juba 1947. aastal. Tu-4 ehitati suurel hulgal mitmes tehases korraga.

Sellele järgnes kahemootoriline reaktiivpommituslennuk [[Tu-16]], mille arendus põhines Tu-4 pikendatud kerel. Tu-16 sai uuenduslikult noolja tiiva, mis võimaldas lennukil saavutada suuremat kiirust.

Tu-16 turboreaktiivmootorid ei olnud nii kütusesäästlikud, et oleksid võimaldanud lennukile suurt tegevusraadiust. Seepärast andis N. Liidu valitsus Tupolevile uue ülesande, projekteerida eesrindlikum pommituslennuk, mis oleks liglähedaseltligilähedaselt võrdne USA pommituslennukiga Boeing [[B-52 Stratofortress]].

Loodav lennuk sai tähise Tu-20 ning hiljem uuema tähise [[Tu-95]]. Ka Tu-20-ne uuendatud sabaosaga kere konstruktsioon tugines Tu-4-le, aga nooljas tiib sai täiesti uus,samuti asendati kolbmootorid 4 ülivõimsa ökonoomse turbopropellermootoriga NK-12, mis andsid lennukile suure tegevusraadiuse ja turboreaktiivlennukitele sarnase kiiruse. Tu-20-nest sai NSV Liidu õhujõudude põhiline strateegiline pommituslennuk, lennukit kasutati muudekski ülesanneteks, näiteks kaugluurelendudel ja [[allveelaev]]ade otsinguteks.

Tu-16 põjal konstrueeriti reisilennuk Tu-104. Tu-104 oli N. Liidu esimene turboreaktiivmootoritega reisilennuk ning kui 1954. aastal lõpetati pärast mitmeid katastroofe kõik [[De Havilland CometiComet]]i lennud, oli [[Tu-104]] lennuliinidel mõnda aega maailma ainus reaktiivreisilennuk .

Tu-95 sai eeskujuks kesk- ja pikamaareisilennuki [[Tu-114]] loomisele, mis on jäänud senini ametlikult kõigi aegade kiireimaks turbopropellerlennukiks

Enamiku Tupolevi allahelikiirusega reaktiivlennukite üheks ühiseks tunnuseks on see, et nende telikul on palju väikese läbimõõduga ning madala siserõhuga rehve. Need on ohutuse seisukohalt hindamatud tavaliselt kehvadel NSV Liidu maandumisradadel[[maandumisrada]]del. Vastavalt on suuremad ka teliku mahutamiseks ettenähtud gondlid, mis ulatuvad tiiva tagaservast tahapoole. Näiteks lennukil Tu-154 on 14 rehvi, sama palju kui palju suuremal Boeing 777-200-l.

Juba enne lennukite Tu-16 ja Tu-20/95 valmimist algasid ettevõttes uuringud ülehelikiirusega lennuki kallal. Esimesena valmis 1956. aastal lennuki Tu-98 katseeksemplar. Tu-98 sai aluseks lennukite Tu-102 ja Tu-105 prototüüpidele ja see lõppes pommituslennuki [[Tu-22]] väljatöötamisega, millega tehti esimalend 1959. aastal. Tu-22 oli [[USA]] ülehelikiiruselise lennuki [[Convair B-58 Hustler]] analoog, kuid kehvemate omadustega, oli aga see-eest kasutusel märksa kauem.

1942. aastal alustas ettevõttes tööd ka Andrei Tupolevi poeg Aleksei Tupolev, kes 1949 määrati hiljem 1949. aastal ettevõtte juhtivkonstruktoriks, 1963 peakonstruktoriks ja 1973 ettevõtte juhiks ehk üldkonstruktoriks. Sellel ametikohal oli ta kuni oma surmani 2001.