Vana-Pebalgi piiskopilinnus: erinevus redaktsioonide vahel

Viimane peapiiskop, Brandenburgi markkrahv Wilhelm, kes polevat olnud pühitsetud preestriks ja elanud ilmalikku elu, andunud joomingutele, tantsudele ja muudele lõbustustele. Kord õhtul, päikeseloojangu ajal pidanud ta jälle oma aadlike ja õukondlastega Vana - Pebalgi lossis pidu ja juhtinud purjakil olles koos Ungurpilsi linnuseprouaga tantsurida, millele järgnenud 20 paari tantsulisi. Äkki olnud kõrvalasuval lätlaste vanal [[Piebalga linnamägi|linnamäel]] näha samasugune pidu, samasuguste isikute, rõivaste ja muusikaga. Kui markkrahv seda lossiaknast näeb, siis arvab ta, et kurat teda pattude pärast kiusab. Peale esimest ehmatust käsib aga närvide rahustuseks pidu jätkata.<ref>Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 197</ref>