Punane terror: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
32. rida:
 
[[17. jaanuar]]il [[1920]] Venemaa RKN ja Kesktäitevkomitee oma määrusega muutsid ära nii Tšekaa kui ka maakondlike Sõjatribunalide õiguse mahalaskmisele nõukogude võimu vastaste suhtes, kuid õigused jäid relvastatud röövimistega tegelevate gruppide (bandiitide) suhtes.
Aastal [[1920]] laiendati erikomisjoni õigusi veelgi ja pandi tollele ülesandeks saata kahtlusaluseid (töödistsipliiinitöödistsipliini rikkujaterikkujaid, revolutsioonilise korra ohustajaid ja parasiitlikudparasiitlikke elemendidelemente, kelle suhtes ei suudetud koguda kohtulikke süüd tõendavaid tüenmdeid —tõendeid) kuni 5 aastaks töölaagritesse. Repressioonide hulgas massiivselt domineerinud mõrvad asendasidasendati peagi sunnitöö massilise rakendamisega n-ö [[kommunism]]i ehitusel, tegelikkuses totalitaarse süsteemi orjamiseks, olgu siis töölaagreis või väljasaadetuina [[Siber]]isse.
 
Peale [[Vene-Poola sõda|Vene-Poola sõja]] algust ja sõjaseisukorra väljakuulutamist anti [[29. mai]]l [[1920]] piiriäärsetepiiriäärsetele Kubermangutšekaadele jällegijälle [[Sõjatribunal]]ide õigused, s.tst õigus kohtuvälisteks mahalaskmisteks.
 
[[9. mai]]l [[1921]] aga taotles Tšekaa juba õigust karistada mahalaskmisega isikuid, kes panevad toime kuritegusikuritegusid, mis desorganiseerivad riigi majanduselu - [[14. mai]]l [[1921]] see õigus ka [[VK(b)P KK]] poolt anti.
 
Kui kahe revolutsiooni vahelisel ajal 1905–1917 surmati Venemaal üle 15 000 inimese, siis Vladimir Uljanovi (Lenin) valitsemise ajal (1917–1924) hukati punaterrori raames vähemalt 200 000 inimest.