19. sajand Eestis: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
18. rida:
[[1816]]. aasta [[23. mai]]l ([[vkj]])/4. juunil ([[ukj]]) kinnitas keiser [[Venemaa keiser]] [[Aleksander I]], [[1816. aasta Eestimaa talurahvaseadus|talurahvaseadus]]e, talurahva vabastamine kuulutati Tallinnas pidulikult välja 8. jaanuaril 1817. [[Eestimaa kubermang]]u talupojad vabastati isiklikust pärisorjusest, kuid ei vabanenud [[teoorjus]]est, samuti jäi kogu maa mõsinike valdusesse. Eestimaa vabad talupojad moodustasid vallakogukonna, (eestikeelsets seaduseraamatutes nimetatakse neid kogudusteks), mille valitsemiseks valiti kogukonna eestseisja ehk [[vallatalitaja]], vallakohtud kaotati ning nende asemel hakkasid talupoegade asju madalaima instantsina lahendama [[kihelkonnakohus|kihelkonnakohtud]] (kihelkonnakoguduse kohtud).
[[1819]]. aasta [[23. märts]]il kinnitas keiser Aleksander I Liivimaa uue talurahvaseaduse, millega kaotati [[Liivimaa kubermang]]u
[[1820]]. aasta [[4. juuni]]l anti [[Balti kubermangud]]e jaoks üldine koolikorraldus, mis reguleeris koolikorralduse võttes arvesse [[Balti erikord|Balti erikorrast]] tulenevaid eriärasusi. Koolikorralduses ei olnud otseselt märgitud, et [[Tartu õpperingkond|Tartu õpperingkonna]] kuraatorile alluvates koolides on õppekeeleks saksa keel, aga samuti ei olnud ka vene keel õppekeelena tähistatud. Et [[Peterburi]] kõrgemates valitsusringkondades arvati Balti kubermange, pooleldi traditsiooniliselt, [[saksa kultuuriruum]]i kuuluvaks, siis ei takistatud saksakeelset kooliõppust. Ühiskonnas ülemvõimu omavad [[baltisakslased]] soodustasid saksakeelset õppust nii alg- ehk elementaarkoolides kui ka kreiskoolides, gümnaasiumides ja lõpuks [[Tartu ülikool]]is.
|