Alūksne: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
20. rida:
| asendikaardi_pilt =
}}
'''Alūksne''' ([[saksa keel|saksa]] ''Marienburg'') on linn [[Läti]]s [[Vidzeme]]s, [[Alūksne piirkond|Alūksne piirkonna]] keskus. Asub [[Alūksne järv]]e kaldal.
 
Linn aastast [[1920]]
==Ajalugu==
Alūksnes [[Alūksne järv]]e lõunaosas asuval Pilssala ehk Marijas sala [[järvesaar]]el asuvad [[Liivimaa ordu]] [[Aluliina ordulinnus]]e ([[saksa keel|saksa]] ''Marienburg'') varemed.
Linn aastast [[1920]], keskajal oli alev [[Võnnu vojevoodkond|Võnnu vojevoodkonnas]] ja hiljem [[Liivimaa kubermang]]u [[Võnnu kreis|Võnnu]] ja [[Valga kreis]]i [[Aluliina kihelkond|Alūksne ehk Aluliina kihelkonna]] keskus.
 
LinnKeskajal aastastoli Alūksne ([[1920saksa keel|saksa]], keskajal oli''Marienburg'') alev [[Võnnu vojevoodkond|Võnnu vojevoodkonnas]] ja hiljem [[Liivimaa kubermang]]u [[Võnnu kreis|Võnnu]] ja [[Valga kreis]]i [[Aluliina kihelkond|Alūksne ehk Aluliina kihelkonna]] keskus.
Linna tänapäevastes piirides asus ka [[Alūksne loss]].
 
[[Põhjasõda|Põhjasõjas]], [[1702]]. aastal, peale 10 – päevast piiramist, kui kahuritulega oli juba purustatud märkimisväärne osa müüre, otsustas rootsi armee komandör Flovian Philo von Tilam taganeda ja kindlus alistus kindralfeldmarssal Šeremetjevi juhitud vene vägedele. Sealjuures saavutati kokkulepe, et kui rootslased annavad linnuse käest, lubatakse neil vabalt lahkuda. Linnusesaart järvekaldaga ühendavast sillast üleminekul kostis kusagilt juhuslikku tulistamist ja vaherahu oligi rikutud ning rootsi väed hävitati. Venelaste kätte langes vangi ka piiblitõlkija [[Ernst Glück]] ja tema kasutütar Marta Skavronska, kellest sai hilisem [[Venemaa keisrinna]] [[Katariina I]]. Teistel andmetel kõik rootslased ei alistunud ja linnuse komandant suurtükiväekapten Wolf (Wulff) ja junkur Gottlieb lasid end koos järelejäänud kaitsemeeskonnaga õhku. Tollal purustati ka rootsi ajal taastekkinud linnake ja Alulinnast jäi järele väike asula.<ref>[[Heinrich von Hagemeister]] [http://books.google.ee/books?id=KqRKAAAAcAAJ&pg=PA292&dq=Kirchspiel+Luhde&hl=en&sa=X&ei=FFTbUP-ONM2R0QWtqoDYBg&ved=0CGAQ6AEwCQ#v=snippet&q=Kirchspiel%20Marienburg&f=false Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Volume 1], lk. 252</ref>. Pärast Põhjasõda ei vastanud linnus sõjalise tugipunktina enam aja nõuetele ja kaotas oma strateegilise tähtsuse.
 
[[1741]]. aastal andis [[Jelizaveta I]] Alūksne oma kantslerile krahv [[Mihhail Vorontsov]]ile, kes müüs [[mõis]]a juba [[1744]]. aastal [[Otto Hermann von Vietinghoff-Scheel]]ile. [[Vietinghoff]]-Scheelide kätte jäi see valdus kuni võõrandamiseni. Uus [[Alūksne loss]]i peahoone ehitati aastail [[1860]]–[[1863]].
 
Linnast suundub kitsarööpmeline raudtee [[Gulbene]]sse, mis säilis tänu sellele, et Nõukoguse ajal vedas sõjavägi seal sütt, samal ajal toimis ka regulaarliiklus reisijaile. Praegusel ajal toimub raudteel reisijatevedu mõlemas suunas 3 korda päevas. Sama kitsarööpmeline raudtee läks veel edasi Valka, mis tänaseks on demonteeritud. Liiklus [[Valga–Mõniste–Ape–Alūksne–Gulbene raudtee|Valga–Alūksne liinil]] algas [[1903]]. aastal ning lõppes [[2. juuni]]l [[1970]]. aastal.
 
 
== Pilte ==
46. rida ⟶ 52. rida:
*[[Alūksne loss]]
*[[Aluliina kihelkond]]
==Viited==
 
{{viited}}
== Välislingid ==
{{commonskat|Alūksne}}