Kavatsus: erinevus redaktsioonide vahel

Anscombe'i (1957) järgi ei ole küsimuse "Miks sa teed B-d?" vastuste "Ma teen A-d" ja "Ma hakkan tegema (kavatsen teha) A-d" vahel selget vahet ning eelneva kavatsuse mõiste saab kavatsusliku teo ja kaasneva kavatsuse mõiste kaudu täiesti selgeks. Eelnevat kavatsust ei ole tarvis käsitada vaimuseisundina. Tänapäeval on Anscombe'il üksikuid järgijaid. Väidetakse, et kui öeldakse, et keegi teeb A-d, siis sellega on öeldud, et A on pooleli (nii et see ei pruugi üldse valmis saada ega pruugi olla kuigi palju edenenud, võib-olla pole üldse veel alanud (Falvey 2000:25–26, Thompson 2008:140–141, Moran ja Stone 2009: 145–146)), mistõttu seda, et keegi kavatseb midagi teha, võib samastada sellega, et ta teeb seda kavatsuslikult. (Alati ei toetuta otseselt keeleseigale.) Kavatsus midagi teha ei ole [[vaimuseisund]], sest see pole staatiline; see on tegevuse kavatsusliku sooritamise lõpetamatus. Seejuures võib kavatsus olla nii algses järgus, et oleks imelik öelda, et seda juba tehakse. (Thompson 2008: 91–92, 133–145; Moran ja Stone 2009: 146–148.) Ja millegi kavatsuslik tegemine on teo pooleliolek, kuigi sellest räägitakse pigem juhul, kui midagi on juba tehtud. See seletab ka, miks kavatsemine on alati kavatsemine midagi teha<ref>Kui kavatsust seostatakse otseselt tulemusega, esitades seda [[propositsiooniline hoiak|propositsioonilise hoiakuna]], siis eeldatakse ikkagi tegevust, mis selle tulemuseni viib.</ref>. (Baier 1970, Thompson 2008:120–123, 127–128, 130–131)<ref>Seda püüavad seletada ka need, kes peavad kavatsust vaimuseisundiks. Näiteks kui pidada kavatsust selliseks [[representatsioon]]iks, mis juhib seda, mida ta representeerib, siis peab selle objekt, miski, mida saab juhtida, mis saab pooleli olla ja edeneda, mida saab teha. Mõni nendest, kes peab kavatsust vaimuseisundiks, väidab, et kavatsus on fundamentaalselt [[propositsiooniline hoiak]] teo kavatsetava tulemuse suhtes. (Davis 1984: 131–132).</ref> Samuti seletab see, miks nii tegu kui ka kavatsust saab põhjendada nii (laiema) teoga kui ka kavatsusega. (Thompson 2008: 97–99, 118–119, 132–134.)<ref>See aga ei tähenda, et seda ei võiks seletada eeldusel, et kavatsus on vaimuseisund, ([[Kieran Setiya]] 2007a: 51–52). Kui kavatsus ei ole vaimuseisund, siis on raske seletada analoogiat selle vahel, kuidas sellest, et keegi teeb midagi sellepärast, et ta teeb üht teist asja, järeldub, et ta teeb seda sellepärast, et ta kavatseb teha seda teist asja, ning sellest, et keegi teeb midagi mingi asjaolu pärast, järeldub, et ta teeb seda sellepärast, et ta usub seda asjaolu.</ref> See teooria seletab ka kavatsuse juurde käivat kohustuse võtmise aspekti, mida rõhutab näiteks [[Michael Bratman]] (1987: 18–20): seda, mida kavatsetakse, ollakse juba hakanud tegema; [[kaalutlemine]] on lõppenud, nii et tegu võib [[Aristoteles]]e kombel võtta [[praktiline arutlus|praktilise arutluse]] [[lõppjäreldus]]ena. Selle teooria üks raskusi on see, et on vaieldav, kas millegi tegemise kavatsemine on selle tegemise kavatsuslikkuse [[tarvilik tingimus]], (Thompson 2008:102–103.) Ja teiseks on kaheldav ka see, kas millegi tegemise kavatsemine on selle teo kavatsuslikkuse [[piisav tingimus]]. Isegi kui möönda, et saab teha seda, mida ei õnnestu ära teha, võib küsida, kas iga kavatsetav tulevane tegu ikka eeldab mingit valmistumist. Ja mis siis, kui tehakse viga, näiteks kavatsetakse jõuda kuskile lühimat teed mööda, aga teel eksitakse ära? Kui sel juhul ikkagi tehakse seda, mida kavatsetakse, siis on võimalik teha seda, mida on parajasti võimatu teha. Peale selle, kui kavatsuse objekt (olgu siis tegu või propositsioon) on loogiliselt liitne, siis on raske öelda, millist tegu seda kavatsedes juba tehakse. Seletada tuleb ka kavatsuse suhteid vaimuseisunditega, millega kavatsus on vastastikuses seoses.

*[[Donald Davidson]]. ''Intending''. [[1978]]. Taastrükk: ''[[Essays on Actions and Events]]'', Oxford: Oxford University Press [[1980]], lk 83–102.