Mõisnik: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
P Grammatikaühtlustus.
1. rida:
'''Mõisnik''' on inimeneisik, kellele kuulub lääni- või omandiõiguse alusel [[mõis]] või kes [[rent|rendib]] mõisa – suurt haldusüksust ja [[põllumajandus]]likku tootmisüksust, mille hulka traditsiooniliselt on kuulunud isemajandavad [[talu]]d. Tavaliselt maksavad talupidajad mõisnikule [[Maksud|maks]]e rendi, [[teopäev]]ade või muude [[koormis]]te kujul.
 
Sõna ''mõisnik'' kasutatakse eesti keeles tavaliselt [[Baltimaad]]e, [[Venemaa]], [[Poola]] või [[Skandinaavia]], harvem [[Saksamaa]], [[Prantsusmaa]] või [[Lõuna-Euroopa]] kontekstis, enamasti ajalooliselt. Ehkki mõisateks nimetatakse ka [[riigimõis]]u ja [[veinimõis]]u, ei kutsuta nende haldajaid või omanikke mõisnikeks.
11. rida:
Mõisnikud kuulusid tavaliselt [[alamaadel|alamaadli]] hulka. [[Eestimaa|Eesti]]- ja [[Liivimaa]]l olid mõisnikud enamasti [[baltisakslased]] ja kõnelesid saksa keelt; harvem võis nende seas leida [[Venelased|venelasi]], [[Rootslased|rootslasi]] jt.
 
TavapäraseltTavaliselt elasid mõisnikud suvel mõisas ja talvel linnas. Seepärast keskendus ajale sügisest kevadeni ka seltskondlik ja poliitiline tegevus, näiteks [[ball]]id ja [[rüütelkond]]ade [[Maapäev (rüütelkond)|Maapäev]]ade istungid.
 
Eesti aladel natsionaliseeriti mõisad pärast Vabadussõda 1919. aastal, jättes mõisnikele vaid [[mõisasüda]]med; konfiskeeritud mõisamaad jagati [[Vabadussõda|Vabadussõja]] veteranidele, kes rajasid sinna [[asundustalu]]d. Sellega võeti mõisnikelt kui ühiskonnagrupilt ära majanduslik baas. Mõisnike tähtsus sõdadevahelises Eesti Vabariigis oli eelkõige ajalooline ja kultuuriline. Enamik endistest mõisnikest lahkus Eestist [[Umsiedlung]]i ajal, müües oma varad suhteliselt odavalt.
 
Tänapäeval nimetatakse mõisnikeks ka inimesiisikuid, kellele kuulub vaid ajalooline mõisasüda ja kes sageli majandavad kunagisse mõisa rajatud ettevõtteid, näiteks [[hotell]]e, [[restoran]]e ja [[spaa]]sid.
 
[[Kategooria:Euroopa ajalugu]]