Liivimaa-Moskva sõda: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
50. rida:
[[1502]]. aasta algul oli Liivimaa näiliselt kokkuvarisemise äärel, seda enam, et Taani-Rootsi konflikti tõttu lahkusid paljud palgasõdurid parema palga lootuses Liivimaalt Taani. Tartu piiskop ähvardas samal ajal Moskvaga separaatrahu sõlmida, [[Harju-Viru rüütelkond]] end aga kõrgmeistri või Taani võimu alla anda, kui Plettenberg midagi kiiresti ette ei võta. Veebruaris-märtsis tungisidki orduväed nii [[Narva]] kui ka [[Vastseliina]] juures vastavalt [[Tallinna komtuur]] [[Johann von der Recke (Tallinna komtuur)|Johann von der Recke]] ja [[Liivi ordu maamarssal|maamarssal]] [[Johann von dem Broele]] juhtimisel üle piiri Ivangorodi ja Pihkvamaal, Krasnõi Gorodile ning võitsid mitmes lahingus venelasi.
 
Nende edu polnud aga otsustav, ühtegi ala enda kätte pikemalt ei saadud. [[9. märts]]il toimus lahing Ivangorodi all, millemilles langes Vene poolt Novgorodi [[asehaldur]] Ivan Kolõtšev. [[17. märts]]il alustati Krasnõi Gorodi piiramist, mida ei suudetud vallutada, marssal põletas maha Krasnõi Gorodi ümbritseva asula. Nõnda otsustas ordumeister korraldada uue suurema sõjaretke ning vallutada kiire löögiga Pihkva, et seejärel jõupositsioonilt rahu sõlmida. Leedu olukord oli aga veelgi raskemaks muutunud, teda ründasid lõunast ka [[Krimmi khaaniriik|Krimmi khaaniriigi]] väed, samas kui [[Smolensk]] ja [[Orša]] oli venelaste kätte langemas. Seetõttu ei saanud Aleksandras liivimaalastele endiselt abi anda, vaid palus Plettenbergil hoopis Smolenski alla appi tulla.<ref>Kentmann, lk 109–110.</ref> Seda ordumeister siiski võimalikuks ei pidanud ja otsustas proovida Pihkvat ikkagi üksinda kiire löögiga vallutada.
 
Nii pidi Plettenberg 1502. aasta septembris vaid umbes 4000–5000 mehega asuma [[6. september|6. septembril]] Pihkvat piirama. Tal õnnestus vallutada kolm Pihkva eeslinna, kuid seejärel asusid pihkvalased läbirääkimistesse, keeldudes aga samas linna loovutamast. Samal ajal sai Plettenberg teada, et suurvürst oli Novgorodist välja saatnud suure abiväe. Nii otsustas ta linna piiramise lõpetada ning taandus kagusse [[Smolino järv]]e äärde, kus jäi lahinguvalmilt venelasi ootama. Väed kohtusidki sealsamas [[13. september|13. septembril]] ja vaatamata venelaste arvulisele ülekaalule (neid oli ilmselt 18 000; ''Schonne hysthorie'' järgi olnud venelasi umbes 90 000, mis on aga taas ilmne liialdus)<ref>Lenz, lk 43–44. Lahingu kohta täpsemalt ka: [[Juhan Kreem]]. Ernst von Minden, palgasõdur. In: ''Kümme keskaegset tallinlast''. Tallinn: Varrak, 2006; lk-d 253–271 ja Archiv für Geschichte Liv-, Est- und Curlands. Bd. VIII. Tallinn, 1861. Lk-d 130–265 (Carl Schirreni poolt publitseeritud Bomhoweri jutustus ning selle kommentaarid). Siin lk-d 241–242.</ref> õnnestus Plettenbergil neid [[Smolino lahing]]us lüüa. Seejärel lahkusid Liivimaa väed Pihkvamaalt.
56. rida:
1502. aasta talvel sooritasid [[Moskva-Leedu sõda (1500–1503)|Moskva-Leedu sõja]] eel [[Moskva suurvürst]]i alamaks hakanud vürstide [[Vassili Ivanovitš Šemjatšitš]] ([[Novgorod-Severski]]i vürst) ja [[Semjon Ivanovitš Možaiski]] ([[Starodub]]i vürst) väesalgad uue rüüsteretke Liivimaale.
{{Vaata|Smolino lahing}}
 
==Vaherahu sõlmimine==
[[Pilt:Plettenberg.JPG|thumb|Wolter von Plettenbergi büst Võnnu kirikus; loodud Smolino lahingu võidu mälestuseks]]