Talvesõda: erinevus redaktsioonide vahel

Sõda leidissai asettuntuks sajandiviimase külmimal100 talvel,aasta mistõttukülmima sõdatalve peetija eriti[[Punaarmee]] Nõukogudesuurte pooleinimkaotuste jaokstõttu. väga rasketesNõukogude tingimustes. [[Punaarmee]]Liidu kaotused selles sõjas olid soomlastega võrreldes mitu kordakordades suuremad.

Nõukogude Liidu jaoks oleks Soome ja [[Baltimaad]]e üle saavutatud võimvallutamine tähendanud ligikaudset naasmist Venemaa keisririigi [[1914]]. aasta sõjalis-strateegilistele positsioonidele. Tollal kontrollis Venemaa Soome lahe mõlemat kallast ning sai idee järgi võimaliku kalleletungi korral [[Peeter Suure merekindlus]]e [[rannasuurtükk]]ide ja [[meremiin]]iväljade abil [[Peterburi]] paremini kaitsta. Soome ja [[Eesti]] riigi tekkimisega oli Venemaa kaotanud enamiku Soome lahe rannakindlustustest peale [[Kroonlinn]]a. [[Leningrad]]i strateegiline asend oli Nõukogude juhtkonna arvates nõrk ka maismaasõja seisukohast, sest [[Soome-Nõukogude piir]] kulges piki Rajajoki/([[Sestra]]) jõge, 32 km kaugusel (suurtüki laskeulatuses) linnast. Näiteks 1919. aastal baseerusid Soomes, [[Soome laht|Soome lahe]] idaosas Briti [[torpeedokaater|torpeedokaatrid]] millega rünnati [[Tolbuhhini tuletorn]]i juures ankrus seisnud Nõukogude [[Balti mere laevastik]]u [[ristleja]]t "Oleg", mis läks tabamuse tagajärjel ümber. Ööl vastu 18. augustil rünnati Briti torpeedokaatritega [[Kroonlinna sadam]]as asunud Nõukogude sõjalaevu. Peale selle eeldatieeldas N.Liidu juhtkond, et Soome territooriumi kaudu on lihtne katkestada [[Leningradi-Murmanski raudteeliin]].

Salajase operatiivkäsu Soome vallutamiseks olid Soome piirile koondatud Nõukogude väekoondised saanud juba [[20. november|20. novembril]], seega 9 päeva enne diplomaatiliste suhete katkestamist. Soome piirile oli koondatud neli armeed. Neist suurim oli [[7. armee (NSV Liit)|7. armee]], kuhu kuulus 12–14 küti[[diviis]]i, üks soomusvägede korpus ja hulk üksikuid soomusbrigaade kokku umbes tuhande tankiga. See armeekoondis pidi andma pealöögi Leningradi suunalt, vallutama [[Karjala kannas]]e ja suunduma seejärel [[Helsingi]] peale. 7. armee tegevust pidi toetama [[8. armee (NSV Liit)|8. armee]], andes oma seitsme diviisi ja kahe soomusbrigaadiga abilöögi põhja pool [[Laadoga järv]]e, et haarata Karjala kannast kaitsvaid Soome üksusi seljatagant. Põhjas asunud [[9. armee (NSV Liit)|9. armee]] ülesandeks oli tungida läbi Kesk-Soome [[Botnia laht|Botnia lahe]] rannikule, ning katkestada Soome ühendusteed [[Rootsi]]ga. Seda lööki pidi toetama 14. armee, kes pidi Põhja-Jäämere rannikul ära lõikama läbi [[Petsamo]] sadama toimivad Soome ühendusteed välismaailmaga.<ref name="Kallas"/> Meretskov püstitas Leningradi sõjaväeringkonna vägedele püstitati ülesanneülesande vallutada Soome kahe nädala jooksul.

Punaarmee lõpetas tulemusteta pealetungi Karjalas 21. detsembril jning 26. detsembrist asus kaitsele ja vägede ümbergrupeerimisele. Pärast esmaseid suuri kaotusi ja välksõja läbikukkumist moodustas NSV Liidu juhtkond esialgse välksõja läbikukkumisel [[7. jaanuar]]il 1940. aastal [[Põhja rinne|Põhja rinde]].

[[18. veebruar]]il alustas Punaarmee rünnakuid Soome vahekaitseliini vasturündamist. Soome sõjaväe ülemjuhataja oli reservide puudusel sunnitud pärast ägedaid tõrjelahinguidkaitselahinguid andma väeosadele loa taanduda [[28. veebruar]]iks viimasele kolmandale ja viimasele kaitseliinile.

Punaarmee surve jätkus raugematu hooga. [[3. märts]]iks jõudsid NõukogudePunaarmee väedväeosad Viiburi lähistele. Linna pärast puhkesid kümnepäevasedkümne päeva kestnud ägedad lahingud. Soomlased avasid Punaarmee edasitungi takistamiseks [[Saima kanal]]i lüüsid ja ujutasid üle Viiburi kirdeosa, kuid see ei takistanud Punaarmeel linna tungimast. Viiburis käisid ägedad lahingud (linna puruks pommitamine) veel kaks tundi pärast seda, kui jõustus Nõukogude Liidu ja Soome vaherahu [[13. märts]]il 1940 kell 11.00. LinnaViiburi keskosakesklinn jäigi Punaarmeel vallutamata.

Soomele tulid appi tuhanded vabatahtlikud paljudest riikidest, appitulnuid vabatahtlike oli 12 000 meest, peamiselt rootslast (sama palju kui Hispaania kodusõja internatsionaalsetes brigaadides<ref>Hannes Walter. Sõdadest lähemal ja kaugemal. Tallinn 2012. Lk. 105</ref>. Talvesõjas osales ka sadakond eestlast (ametlikult 56, A. Juutilaineni hinnangul võis neid olla üle saja)<ref>Leskinen, Juutilainen 2002:721. ([[Antti Juutilainen]]. Välismaa vabatahtlikud Talvesõjas.)</ref>. Otsesest abistamisest võtsid osa 26 riiki. Lennukite, tankide ja muu sõjavarustuse suurimaiks tarnijaiksmüüjateks Soomele olid Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa, Inglismaa, Itaalia, Hispaania. [[USA president]] [[Franklin Roosevelt]] keelas toorainete ja tööstusseadmete ekspordi Nõukogude Liidule ja andis Soomele 30 miljonit dollarit laenu.

Inglismaa ja Prantsusmaa kavandasid relvastatudsaata [[interventsioon]]iSoomele Soome abistamiseks. Nendeappi 57 000-mehelinemehelise ekspeditsioonikorpuse, ekspeditsioonikorpusmis oli juba Inglismaa [[sadam]]ates laevadele paigutatud, kuid [[Rootsi]] ja Norra valitsus keeldusid kategooriliselt ekspeditsioonivägede läbilaskmisest oma territooriumi kaudu. Vaatamata Soome valitsuse korduvatele palvetele jäi Rootsi ebasõbralik hoiak Soome suhtes püsima kuni Talvesõja lõpuni. Seetõttu jäi Soomel väga vajalik välisabi saamata. Kuid nimelt see

10. detsembril 1939 teatas Tallinnas asuva N.Liidu täievolilise esinduse nõunik [[Vladimir Botškarjov]], et soomlased tegelevad Eesti elanike värbamisega tegevarmeesse, makstes teenistuse eest 250 krooni kuus; värvatud toimetatakse kohale mootorpaatidel<ref>Liivi Uuet ja Erich Kaup. Sotsialistliku revolutsiooni käsiraamat. Tammerraamat, 2011, lk. 176.</ref>.

Sõda peeti 105 päeva ja, Punaarmee ei suutnud selle ajaga Soomet vallutada. Nõukogude Liit suutis vallutada ainult mõned Soome piirialad, kuid Soome vägedekaitsevägede rinne oli märtsis juba langemas. Märtsis alustatiotsustas Stalin Moskvasalustada StaliniMoskvas soovil rahuläbirääkimisedrahuläbirääkimisi, sest oli ohtkartis, et Inglismaa-Prantsusmaa jtja Prantsusmaa asuvad sõtta Soome poolel, aga see oli VenemaaleStalinile halvim variant edasise maailmapoliitika elluviimisel. Seetõttu püütipüüdis Stalin tehasõlmida kiiresti Soomega rahulepe. Samuti tagastatitagastas Nõukogude Liit Soomele Petšengas vallutatud niklikaevandused (kuulusid Kanada-Inglise kompaniile).

Moskva rahuleping Nõukogude Liidu ja Soome Vabariigi vahel sõlmiti [[12. märts]]i õhtul kiirustades. [[13. märts]]il 1940 kell 11.00 lõppes sõjategevus kõigil rinnetel. Rahulepinguga kaotas Soome N.Liidule üle 10% oma aladest, elanikkond ca 400430 000 elanikku lahkuskaotas Soomeoma kodu. KaotatiLoobuda osatuli [[Salla (Soome)|Salla]]st, enamikenamikust [[Soome Karjala]]st koos Viiburi linnaga, [[Sortavala]], [[Petšenga rajoon|Petsamo]]st [[Kalastaja poolsaar]], 4 [[Soome laht|Soome lahe]] saartsaarest ja kogu [[Laadoga järv]]e läänekallasläänekaldast. <ref name="Made"/> Rahulepinguga saavutas Nõukogude Liit vaid vähesedosa soovitud eesmärgid ningeesmärkidest. Soome säilitas [[iseseisvus]]e tänu oma visale vastupanule ja lääneriikide võimalikule sekkumisele sõtta Soome poolel ning ei vastanud NSVL poliitilisele plaanile selles osas (lääneriikide sõttaastumine NSVL-ga). Talvesõja lahingud tõdesidnäitasid, et Punaarmee lahingulinesõjaline ettevalmistus 1939. aastal eioli võimaldanudtegelikult omanõrk, ülekaaluvaatamata ülekaalule elavjõus ja tehnikas kiirelt maksma panna ning Venemaalarvestamata jäi arvestamata nn inimlik faktor- soomlaste visadus oma kodu kaitsel.