Neuroteadus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
P Valikulised grammatikaparandused. |
||
11. rida:
Süda ja mõistus olid Vana-Egiptuse meditsiinis sünonüümid. [[Depressioon|Depressiooni]] kirjeldati kui „südame palavikku“, „südame kuivust“, „südame kukkumist“ või „mõistuse põlvitamist“. [[Kahuni papüürus]] kirjeldab hüsteerilist haigust: „ naine värvitud hammaste ja lõuaga ei tea oma suud“ ja „naine, kes armastab voodit, ta ei tõuse ja ei raputa seda“. Papüürusel kirjeldatakse ka ravimeetodeid, mis ei erine oluliselt tänapäevastest ravimeetoditest. [[Philae]] saarel asus tempel, kus tegeleti [[füsioteraapia]]ga läbi [[inkubatsioon|inkubatsiooni]] ja „templiune“. Templis viibimise ajal nähtud unenägusid tõlgendati psühholoogilis-religioossetel viisidel.
Vana-Egiptusest on leitud veel 14 papüürust,
Aju uurimine muutus täpsemaks seoses mikroskoopia leiutamise
==Neuroteadus tänapäeval==
21. rida:
* Molekulaarsel tasemel kasutavad neuroteadlased [[antikeha|antikehi]] ja [[geeni sond|geeni sonde]], et eraldada ja identifitseerida valke ja teisi molekule, mis on seotud aju funktsioonidega.
* [[Neuroanatoomia|Neuroanatoomikud]] uurivad närvisüsteemi struktuuri ja organiseeritust. Nad detekteerivad spetsiifilisi [[Neurotransmitter|neurotransmittereid]] ning märgistavad kindla iseloomu ja funktsiooniga neuroneid ja [[sünaps|sünapse]], kasutades selleks spetsiaalseid värvinguid.
* [[Arengubioloogia|Arengubioloogid]] jälgivad aju kasvu ja
* [[Kognitiivne neuroteadus|Kognitiivsed neuroteadlased]] uurivad loomade taju ja mälu. Inimeste uurimisel kasutavad nad mitte-invasiivseid aju uuringuid nagu näiteks [[positroon emissioon tomograafia|positroon emissioon tomograafiat]] (positron emission tomography
* Inimeste ja loomade käitumist uurivad neuroteadlased kasutavad [[mikroelektrood|mikroelektroode]], millega nad mõõdavad närvirakkude [[elektriline aktiivsus|elektrilist aktiivsust]]. Samuti kasutatakse [[ajuskanneering|ajuskanneeringuid]], mis näitavad aktiivseid ajuosi teatud toimingute (näiteks vaatamise, rääkimise jms) ajal.
* [[Kliinilised neuroteadlased]] – psühhiaatrid, neuroloogid ja teised meditsiinilised spetsialistid – kasutavad uuringute tulemusi, et töötada välja diagnostilisi meetodeid, kuidas ravida ja hoida ära närvihaigusi.
Uued arvutisüsteemid võimaldavad neuroteadlastel modelleerida mudeleid neuronitest ja nende seostest ajus. Tänu sellele on [[arvutiprogramm|arvutiprogrammidel]] võimalik saada aru inimeste kõnest ja vastata küsimustele.<ref> http://www.sfn.org/index.aspx?pagename=whatIsNeuroscience. 19.09.2012 </ref>
33. rida:
Kognitiivsed võimed on üks kõige enam uuritud valdkond käitumuslikus geneetikas. Enamik sellest põhineb psühhomeetrilisel mudelil, mille kohaselt kognitiivsed võimed on organiseerunud hierarhiliselt spetsiifilistest testidest avarate teguriteni ja nendest üldiste kognitiivsete võimeteni. Testidega mõõdetakse erinevaid spetsiifilisi kognitiivseid võimeid nagu näiteks verbaalseid võimeid, ruumilist taju, mälu ja informatsiooni töötlemise kiirust. Selliseid teste kasutatakse laialdaselt koolides, tööstuses, sõjaväes ja kliinilistes praktikates.
20. sajandi alguses nimetas [[Charles Spearman]] [[üldine kognitiivne võime|üldise kognitiivse võime]] – g (
Juba psühholoogia algus-aegadest alates on uuritud loomuse ja kasvatuse mõju g-le. Aasta enne [[Gregor Mendel]]i [[Mendeli seadused|pärinevusseaduste]] publitseerimist avaldas [[Francis Galton]] kahest artiklist koosneva seeria kõrgest intelligentsist ja teistest kognitiivsetest võimetest. Sellest kasvas hiljem välja esimene raamat pärinevusest ja kognitiivsetest oskustest ("Hereditary Genius: An Inquiry into Its Laws and Consequences", 1869). 1920. aastatel uuriti esimakordselt kaksikuid ja lapsendatud isikuid, keskendudes nende üldisele kognitiivsele võimele. <ref>R.Plomin,J.C. Defries, G.E.McClearn, P.McGuffin. Behavioral Genetics. New York. Worth Publishers, 2001. </ref>
39. rida:
===Neuroteadus molekulaarsel ja rakulisel tasemel===
Molekulaarbioloogid uurivad neuronite molekulaarsete signaalide saatmist ja
Närvirakkude mitmekesisus põhineb ühel rakuplaanil, mille kolm omadust annavad sellele võime kiiresti ja täpselt informatsiooni edasi kanda. Esiteks on neuron polariseeritud, informatsiooni vastu võtvad [[Dendriit|dendriidid]] on ühes ja sünaptiliste terminalidega aksonid on teises otsas. [[Polarisatsioon]] on oluline [[elektriimpulss|elektriimpulsside]] ühesuunalisuse pärast. Teiseks on närvirakud elektriliselt ja keemiliselt ergastatavad. Välismembraan sisaldab spetsiaalseid valke – [[Ioonkanalid|ioonkanaleid]] ja retseptoreid, mis lubavad spetsiifiliste mitteorgaaniliste ioonide rakku sisse ja välja liikumist. See võimaldab tekkida elektrivoolul. Kolmandaks, neuronite rakukeha sisaldab valke ja [[Organell|organelle]], mis aitavad rakul läbi viia spetsiaalseid sekretoorseid protsesse. Rakubioloogid uurivad närvirakkude omadusi, mis võimaldavad neil tekitada [[sünaptiline potentsiaal|sünaptilist]]- ja [[aktsioonipotentsiaal|aktsioonipotentsiaali]]. Signaali algatamine sõltub rakumembraanis olevatest ioonkanalitest, mis avanevad vastusena potentsiaali levimisele membraanis ja teiste rakkude saadetud [[Neurotransmitter|neurotransmitteritele]]. <ref name="Kandel" />
45. rida:
===Neuroteaduse organisatsioonid===
Suurim neuroteadlasi ühendav organisatsioon on 1969. aastal asutatud [[SFN]] (''Society of Neuroscience''), millel on rohkem kui
Teised suured neuroteadustele pühendatud organisatsioonid on näiteks [[IBRO]] (''International Brain Research Organization'') ja [[FENS]] (''Federation of European Neuroscience Societies''). FENS ühendab 32 erinevat riiklikku organisatsiooni nagu Suurbritannia ''British Neuroscience Assosciation'', Saksamaa ''Neurowissenschaftliche Gesellschaft'' ja Prantsusmaa ''Societé des Neurosciences''. <ref>http://www.sfn.org. 20.09.2012</ref>
|