Kolmanda koalitsiooni sõda: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
P Valikulised grammatikaparandused. |
||
33. rida:
| märkused =
}}
'''Kolmanda koalitsiooni sõda''' oli Euroopa konflikt aastatel
[[Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik|Suurbritannia]] oli samuti Prantsusmaaga sõjas pärast jätkuvat vaenutegevust seoses [[Amiens'i rahu]] murdmisega ja jäi ainsaks riigiks pärast [[Pressburgi rahu]], kes veel Prantsusmaaga sõdis. Aastatel
Kolmas koalitsioon ise teostus täielikult aastatel
26. detsembril 1805 sõlmisid Austria ja Prantsusmaa Pressburgi rahu, mis viis Austria välja nii sõjast kui ka koalitsioonist, samas kinnistas see kahe suurriigi varasemad [[Campo Formio rahu|Campo Formio]] ja [[Lunéville'i rahu|Lunéville]]'i lepingud. Leping kinnitas Austria maadeloovutused [[Itaalia]]s ja [[Baieri]]s Prantsusmaale ning [[Saksamaa]]l Napoleoni Saksa liitlastele, nõudis alistatud Habsburgidelt hüvitist 40 miljonit franki ning võimaldas löödud Vene vägedele koos relvade ja varustusega vaba pääsu läbi vaenuliku territooriumi tagasi oma kodumaale. Võit Austerlitzi all lubas ka [[Reini Liit|Reini Liidu]] loomise, Saksa riikide kogum, mis mõeldud puhvertsooniks Prantsusmaa ja Kesk-Euroopa vahele. Nende sündmuste otsesel tagajärjel lakkas [[Saksa-Rooma riik]] olemast, kui [[Saksa-Rooma keiser]] [[Franz II]] loobus aastal 1806 keisritroonist, säilitades ainsa ametliku tiitlina Austria keiser [[Franz II|Franz I]]. Need saavutused ei loonud siiski kontinendil kestvat rahu. Austerlitz ei ajanud ei Venemaad ega Suurbritanniat, kelle armeed kaitsesid Sitsiiliat Prantsuse sissetungi eest, koju puhkama. Vahepeal tekitas [[Preisi kuningriik|Preisimaa]], olles murelik kasvava Prantsuse mõju pärast [[Kesk-Euroopa]]s, aastal 1806 [[Neljanda koalitsiooni sõda|Neljanda koalitsiooni sõja]].
57. rida:
Enne Kolmanda koalitsiooni moodustamist pani Napoleon kokku ''Inglismaa armee'', sissetungijõud [[Inglismaa]] ründamiseks, umbes kuus laagrit [[Boulogne-sur-Mer|Boulogne'is]] Põhja-Prantsusmaal. Kuigi nad ei tõstnud kunagi jalga Briti pinnale, said Napoleoni väed hoolika ja hindamatu väljaõppe mistahes võimalikuks sõjaliseks operatsiooniks. Vahetevahel tekkis vägedes igavus, kuid Napoleoni paljud külastused ja läbiviidud pillavad paraadid tugevdasid moraali.
Mehed Boulogne'is moodustasid tuumiku, mida Napoleon hiljem kutsus ''La [[Grande Armée]]'' (Suur armee). Alguses koosnes see Prantsuse armee umbes 200 000 mehest, organiseeritud seitsmeks [[Korpus (sõjandus)|korpuseks]], mis olid suured väliüksused, igas ühes
=== Vene ja Austria armeed ===
72. rida:
Kindral Mack arvas, et Austria turvalisuse tagab lõhede täitmine läbi mägise [[Schwarzwald]]i ala Lõuna-[[Saksamaa]]l, mis olid näinud palju võitlust Prantsuse revolutsioonisõdade kampaaniates. Mack uskus, et Kesk-Saksamaal tegevust ei toimu. Mack otsustas teha Ulmi linna oma kaitsestrateegia keskpunktiks, mis nõudis prantslaste ohjeldamist, kuni venelased Kutuzovi juhtimisel saabuvad ja muudavad šansse Napoleoni vastu. Ulmi kaitsesid raskelt kindlustatud Michelsbergi kõrgendikud, andes Mackile mulje, et linn oli välise rünnakuga peaaegu vallutamatu.
Saatuslikult otsustas [[Õukonnanõukogu]] teha Põhja-Itaalia [[Habsburgid]]e operatsioonide peamiseks teatriks. [[Karl von Österreich-Teschen|Ertshertsog Karl]] sai 95 000
=== Prantslaste plaanid ja ettevalmistused ===
[[Pilt:Ulm campaign - Invasion of Bavaria and French assembly on the Rhine, 2-25 September 1805.jpg|pisi|Prantslased koondusid septembri algusest keskpaigani [[Rein]]ile. 210 000 meheline ''[[Grande Armée]]'' kavatses tungida Saksamaale ja austerlased ümber piirata.]]
Nii 1796. kui ka 1800. aasta kampaanias kavandas Napoleon Doonau teatrit Prantsuse jõupingutuste keskpunktina, kuid mõlemal juhul muutus Itaalia teater kõige tähtsamaks. Õukonnanõukogu arvates võis Napoleon taas rünnata Itaaliat. Napoleonil olid muud kavatsused: 210 000
Murat ja [[Henri Gatien Bertrand|Bertrand]] läbisid luurega ala, mis piirnes Tirooli ja [[Main]]iga, samas planeerimisstaabi ülem [[Anne Jean Marie René Savary|Savary]] koostas detailse teedeuuringu aladest Reini ja Doonau vahel. ''Grande Armée'' vasak tiib pidi liikuma [[Hannover]]ist ja [[Utrecht]]ist alla [[Württembergi kuningriik|Württemberg]]i; parem tiib ja keskkoht, väed La Manche'i kallastelt, pidid kogunema piki Reini keskjooksu, [[Mannheim]]i ja [[Strasbourg]]'i linnade ümbruses. Samas Murat tegi demonstratsioone läbi Schwarzwaldi, teised Prantsuse väed pidid siis tungima süda-Saksamaale ja kalduma kagu suunas, vallutades [[Augsburg]]i, mis pidi isoleerima Macki ja katkestama Austria sideliinid.
92. rida:
Mõistes ohtu oma positsioonile, otsustas Mack asuda rünnakule. 8. oktoobril kamandas ta armee koonduma Günzburgi ümbrusse ja lootis lõhkuda Napoleoni sideliinid. Mack instrueeris Kienmayerit ajama Napoleonit kaugemale itta [[München]]i ja Augsburgi suunas. Napoleon ei kaalunud tõsiselt võimalust, et Mack võiks ületada Doonau ja eemalduda oma kesksest baasist, kuid ta mõistis, et sildade hõivamine Günzburgis tooks suure strateegilise eelise. Selle eesmärgi täitmiseks saatis Napoleon Ney korpuse Günzburgi, olles täiesti teadlik sellest, et suurem osa Austria armeest suundus samasse kohta. 8. oktoobril pidi kampaania siiski tunnistama oma esimest tõsist lahingut [[Wertingen]]i juures Auffenburgi ning Murat' ja Lannes'i vägede vahel.
Mitte täiesti selgetel põhjustel käskis Mack Auffenburgil 7. oktoober viia 5000 jalaväelast ja 400 ratsaväelast Günzburgist Wertingeni peamise Austria edu ettevalmistamiseks väljaspool Ulmi. Kindlusetu, mida teha, ja omades vähe lootust abivägedele, oli Auffenburg ohtlikul positsioonil. Esimesed saabunud Prantsuse väed olid Murat' ratsaväe diviisid – Kleini 1. tragunid, Beaumont'i 3. tragunid ja Nansouty [[kürassiir]]id. Nad hakkasid ründama Austria positsioone ja nendega ühinesid peagi [[Nicolas-Charles Oudinot|Oudinot]]' grenaderid, kes lootsid haarata austerlasi põhjast ja läänest. Auffenburg püüdis taganeda edelasse, kuid ta ei olnud piisavalt kiire: austerlased hävisid, kaotades peaaegu kogu oma väe, kellest
Wertingeni sündmused veensid Macki opereerima Doonau vasakkaldal, mitte taganema otse itta paremkaldale. See nõudis Austria armee jõeületust Günzburgis. 8. oktoobril opereeris Ney [[Louis-Alexandre Berthier|Berthier]]' juhiste kohaselt, mis kutsusid otserünnakule Ulmile järgmisel päeval. Ney saatis Mahleri 3. diviisi vallutama Günzburgi sildu üle Doonau. Selle diviisi kolonn sattus Tirooli jäägritele ja püüdis neist 200 kinni, sealhulgas nende komandöri kindral d'Apsré, koos kahe suurtükiga. Austerlased märkasid neid arenguid ning tugevdasid oma positsioone Günzburgi ümbruses kolme jalaväepataljoniga ja 20 kahuriga. Malheri diviis viis läbi mitu kangelaslikku rünnakut Austria positsioonidele, kuid kõik nurjusid. Mack saatis siis Gyulai koos seitsme jalaväepataljoniga ja 14 ratsaväe eskadroniga purustatud sildu parandama, kuid see vägi rünnati ja aeti laiali hilinenud Prantsuse 59. jalaväerügemendi poolt. Järgnes vihane võitlus ja prantslastel õnnestus lõpuks luua tugipunkt Doonau paremkaldal. Kui Günzburgi lahing oli võideldud, saatis Ney kindral Loison'i 2. diviisi vallutama Doonau sildu [[Elchingen]]is, mis olid austerlaste poolt nõrgalt kaitstud. Kaotanud enamuse Doonau sildadest, viis Mack oma armee tagasi Ulmi. 10. oktoobril saavutasid Ney korpused märkimisväärset edu: Malheri diviis läks paremkaldale, Loison'i diiviis hoidis Elchingeni ja [[Pierre Dupont de l'Étang|Dupont]]'i diviis suundus Ulmi poole.
137. rida:
Napoleoni sissetungiplaanid Inglismaale sõltusid täielikult piisavalt suure arvu liinilaevade olemasolust [[Boulogne-sur-Mer|Boulogne]]'is. Selleks pidid Villeneuve'i 32 laeva ühinema viitseadmiral [[Honoré Joseph Antoine Ganteaume|Ganteaume]]'i 21 laevaga Brestis, lisaks kapten Allemand'i viiest laevast eskaader, mis oleks andnud talle 58 liinilaevast koondise.
Kui Villeneuve 10. augustil Ferrolist välja sõitis, olid tal karmid käsud Napoleonilt sõita põhja Bresti suunas. Selle asemel oli ta mures, et britid jälgivad tema manöövreid, nii sõitis ta
Sel samal kuul saabus Nelson tagasi koju Inglismaale pärast kahte aastat teenistust merel, mõneti ärateenitud puhkusele. Ta jäi kaldale 25 kiireks päevaks ja võeti kaasmaalaste poolt soojalt vastu, kes olid arusaadavalt närvilised võimaliku Prantsuse sissetungi pärast. 2. septembril jõudis Inglismaale teade Prantsuse ja Hispaania ühendlaevastikust Cádizi lahes. Nelson ootas 15. septembrini, kuni tema
15. augustil tegi Cornwallis saatusliku otsuse, võttes La Manche'i valvavast laevastikust 20 liinilaeva ja saates need lõunasse tegelema vaenlase jõududega Hispaanias. See jättis La Manche'i mõnevõrra laevadest paljaks, vaid 11 liinilaeva jäi. Siiski moodustas see eraldatud jõud Briti laevastiku tuumiku, kes võitles Trafalgari all. Algul pandi see laevastik viitseadmiral Calderi alluvusse, kes jõudis Cádizi alla 15. septembril. Nelson ühines laevastikuga 29. septembril ja võttis juhtimise üle.
202. rida:
Üha rohkem ja rohkem Briti laevu sisenes lahingusse, liitlaste keskmised ja tagumise otsa laevad jäid järkjärgult alla. Liitlaste esimene ots tegi pärast pikalt tuulevaikusesse jäämist mõttetuid demonstratsioone ja seilas siis minema. Britid võtsid 22 alust Prantsuse-Hispaania laevastikust ja ei kaotanud ühtegi. Võetud Prantsuse laevade hulgas olid [[Prantsuse laev Aigle (1800)|''Aigle'']], [[Prantsuse laev Algésiras (1804)|''Algésiras'']], [[HMS Berwick (1775)|''Berwick'']], ''Bucentaure'', ''Fougueux'', [[Prantsuse laev Intrépide (1804)|''Intrépide'']], ''Redoutable'' ja [[Prantsuse laev Swiftsure|''Swiftsure'']]. Võetud Hispaania laevad olid ''Argonauta'', ''Bahama'', ''Monarca'', [[Hispaania laev Neptuno (1795)|''Neptuno'']], [[Hispaania laev San Agustín|''San Agustín'']], ''San Ildefonso'', [[Hispaania laev San Juan Nepomuceno|''San Juan Nepomuceno'']], [[Hispaania laev Santísima Trinidad|''Santísima Trinidad'']] ja ''Santa Ana''. Nendest ''Redoutable'' uppus, ''Santísima Trinidad'' ja ''Argonauta'' lasti brittide poolt põhja ja uppusid hiljem, [[Prantsuse laev Achille (1803)|''Achille'']] plahvatas, ''Intrépide'' ja ''San Augustín'' põlesid ning ''Aigle'', ''Berwick'', ''Fougueux'' ja ''Monarca'' purunesid tormis pärast lahingut.
Kui Nelson oli suremas, käskis ta laevastikul ankrusse jääda, kuna oli
== Austerlitz ==
262. rida:
9. veebruaril 1806 tungis Masséna Napoli kuningriiki ja kaks päeva hiljem põgenes [[Bourbonid|Bourbonist]] Napoli kuningas [[Ferdinando I (Mõlema Sitsiilia)|Ferdinando IV]] samuti Sitsiiliasse, mida kaitses Briti laevastik. Napoli langes varsti prantslaste kätte ja veebruari lõpuks oli kuningriigist veel vaid kaks kohta vallutamata. Üks oli kindluslinn [[Gaeta]] Napolist põhja pool ja teine oli [[Calabria]] Itaalia lõunatipus, kuhu olid taandunud Napoli kuningliku armee riismed.
Ferdinando lootis 1799. aasta sündmuste kordumist, kui rahvaülestõus Calabrias põhjustas lõpuks [[Parthenope vabariik|Parthenope vabariigi]] langemise, mis oli Prantsuse vasallriik, mis loodi pärast seda, kui napollased alistati esimest korda [[Teise koalitsiooni sõda|Teise koalitsiooni sõjas]]. Siiski sellist mässu ei toimunud ja 3. märtsil tungis kindral [[Jean-Louis-Ébénézer Reynier|Jean Reynier]], kes kamandas 10 000
=== Calabria ülestõus ===
| |||