Vikipeedia

7. Eesti Laskurdiviis: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
P Valikulised grammatikaparandused.
24. rida:
25. septembril 1942 moodustati 7. ja [[249. Eesti Laskurdiviis]]ist [[8. Eesti Laskurkorpus]]. Korpus saadeti laiali [[28. juuni]]l [[1945]]. Aktiivselt tegutses Eesti Laskurkorpus, mille osa oli 7. Eesti Laskurdiviis, 7. novembrist 1942 kuni 9. maini 1945.
 
22. oktoobril 1944 anti diviisile Tallinna nimetus, 16. detsembril 1944 autasutatiautasustati seda [[Punalipu orden]]iga.
 
28. juunil 1945 nimetati diviis ümber 118. Punalipuliseks Tallinna Kaardiväelaskurdiviisiks (''118-я гвардейская Эстонская стрелковая Таллиннская Краснознаменная дивизия'').
 
==Juhtkond ja koosseis==
33. rida:
*kindralmajor [[Lembit Pärn]], [[7. juuni]] 1942 –
*polkovnik [[August Vassil]], [[30. september]] [[1942]] – [[5. jaanuar]] [[1943]].
*kindralmajor [[Karl Allikas]], [[6. jaanuar]] [[1943]] – [[9. mai]] [[1945]].
;Diviisi staabiülemad:
*major [[August Feldman]], 1941 detsember – september 1942;
44. rida:
 
== Formeerimisest ==
[[18. detsember|18. detsembril]] [[1941]] tuli [[Uurali Sõjaväeringkond|Uurali Sõjaväeringkonnale]] NSVL-i Riiklikust Kaitsekomiteest (GKO) käsk alustada 25. detsembril 1941 7. Eesti Laskurdiviisi formeerimist isikkoosseisuga 11 618 inimest. Seda võib lugeda ka nn Rahvuskorpuse uuestisünni päevaks. 19. detsembril saatis [[NSV Liidu Kaitse Rahvakomissariaat]] [[EK(b)P Keskkomitee]]le ja [[Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu]]le direktiivi, milles anti korraldus 7. Eesti laskurdiviisi formeerimiseks. Diviisi formeerimise täpse asukoha määramine jäeti Uurali Sõjaväeringkonna juhtkonna otsustada.<ref> "Korpusepoisid" lk 81.</ref>
 
Eesti laskurdiviisi isikuline koosseis tuli direktiivi kohaselt komplekteerida Eesti NSV kodanikest (tegelikkuses Eesti Vabariigi kodanikest) - kutsealustest, reservväelastest, tegevarmee ja tagala väeosades teenivatest sõjaväelastest ning sõjaväehaiglatest saabuvatest sõjameestest. NSV Liidu Kaitse Rahvakomissariaat andis välja direktiivi, mille kohaselt kõik vastavas vanuses eestlased ja Eesti NSV kodanikud kuulusid eesti väeosadesse saatmisele. Ohvitserkond tuli personaalselt välja valida eestlaste ja ka teiste rahvuste esindajate hulgast, kes valdasid eesti keelt. 7. jaanuaril 1942. aastal määras Uurali Sõjaväeringkonna Sõjanõukogu oma direktiiviga 7. eesti laskurdiviisi formeerimise kohaks [[Sverdlovski oblast]]i, [[Kamõšlov]]i linna piirkonna. Nüüd algas töö eestlaste väljaselgitamiseks ja väekoondise asukohta saatmiseks. Seda tegid sõjaväeringkondade juhtimisel tegutsevad komisjonid, kuhu tavaliselt kuulusid Kaitse Rahvakomissariaadi, [[EK(b)P Keskkomitee]], [[Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu]] ja vastava sõjaväeringkonna esindajad.
 
Eraldati mehed, kellel oli "kahtlane" minevik, formeerimise käigus teostati nõukogude julgeolekuorganite poolt "kahtlase elemendi" väljaselgitamine<ref>[http://www.parnupostimees.ee/66891/theodor-narep-sodurid-eri-vormides/ Theodor Närep: Sõdurid eri vormides], Postimees, 9. jaanuar 2009</ref>, veebruarikuuksveebruariks saadi kokku nimekirjadesse ligikaudu 30000 meest.
Nimeliselt oli küll tegemist Rahvusliku väeosaga, aga siiski usaldamatusest eestlaste vastu oli Laskurdiviisis ka palju venelasi, Venemaa eestlasi ja teisi NSV Liidu liiduvabariikide esindajaid. Eelkõike poliit- ja teistel juhtivatel kohtadel, hinnati tõsiselt parteilist kuuluvust ja kommunismi [[ideoloogia]] järgimist. Poliitiliseks usaldamatuseks oli alusek endise [[22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus|22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse]] isikkoosseisu käitumine 1941. aasta taganemislahingutes, kus [[22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus#Korpus sõjategevuseslahingute käigus|Staraja Russa, Porhovi ja Dno]] piirkonnnas deserteerus korpusest ning andis Saksa vägedele vangi 5500 eestlasest sõjaväelasest 4500<ref>[http://www.riigikogu.ee/public/Riigikogu/ValgeRaamat.pdf Valge Raamat], [[Valge Raamat]]</ref>.
 
56. rida:
* paar tuhat meest, kes 1942. aastal mobiliseeriti Uuralis tagalasse evakueeritud eestlaste hulgast<ref>[[Leo Õispuu]], [http://www.memento.ee/memento_materjalid/memento_raamatud/memento_r_9.pdf Eestlased Vene sõjaväes], [[Memento]] raamat nr. 9, lk 15</ref>.
 
1942. aasta 13. aprilli seisuga olid komisjonid välja selgitanud 29 414 Eesti NSV (tegelikult Eesti Vabariigi) kodanikku, neist valiti formeeritavate väeosade tarbeks välja 25 889 isikut. Diviisidesse ja [[1. Eesti Üksik Tagavara Laskurpolk|1. Eesti Tagavara Laskurpolku]] saadeti 24 989 meest, kelledest 11 022 saabus kohale ja võeti arvele 7. laskurdiviisis, 7 6157615 meest saadeti 249. laskurdiviisi ja 6 3526352 meest 1. Eesti Tagavara Laskurpolku. Valdav enamus nendest meestest saabus väeosadesse [[tööpataljonid]]est (töölaagritest). Näiteks 7. eesti laskurdiviisis 1. aprillil 1942 olnud sõjaväelastest moodustasid tööpataljonidest saabunud ligikaudu 74 protsenti.<ref> "Korpusepoisid" lk 82.</ref>
 
=== Formeerimine ===
64. rida:
 
=== Õppused===
Õppused algasid veebruari keskel ja juba kuu aja pärast [[14. märts]] [[1942]] andsid 7. Eesti Laskurdiviisi võitlejad piduliku vande teenida truult ''Suurt Isamaad ja Seltsimees Stalinit'' kogu oma mõistuse ja jõuga ning vajadusel olemaolla valmis andma oma elu nende eest. [[9. oktoober|9. oktoobril]] 1942 sai diviis lahingulipu.
 
[[10. veebruaril|10. veebruar]] [[1942]] anti luba ka teise diviisi formeerimiseks , mis sai nimeks [[249. Eesti Laskurdiviis]] ning samal kuul ka anti käsk kolmandaasutada diviisikolmas asutamiseksdiviis, selleksmilleks sai 1. Üksik Eesti Tagavara Laskurpolk.
 
Mais külastas Diviisi Riikliku Kaitsekomitee komisjon, mis hindas väljaõpet ja poliitilist meelsust, üksus sai hindeks mitterahuldav, eelkõike olid vajaka jäämisedvajakajäämised poliitilises väljaõppes, kuigi sõjalise poole pealt oli kõik parimas korras.
 
===Eesti Laskurkorpuse moodustamine===
Loodud kolm väeosa olidki eelduseks Punaarmee Eesti rahvuskorpuse asutamiseks, 1942. aasta septembri lõpus loodigi [[8. Eesti Laskurkorpus]].
 
1942. aasta lõpus oli 7. eesti laskurdiviisis 10. 052 sõdurit ja ohvitseri<ref>[http://old.redstar.ru/2005/05/06_05/6_01.html ОНИ ОСВОБОЖДАЛИ РОДНУЮ ПРИБАЛТИКУ.]</ref>.
{{Vaata|8. Eesti Laskurkorpus#Sõjategevus}}
 
87. rida:
|-
| [[7. Eesti Laskurdiviisi staap]]
| Staabiülem [[August Feldman]], polkovnik [[Karl Allikas]], polkovnik [[Harri Lessel]]
|-
|Poliitosakond
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/7._Eesti_Laskurdiviis"