|
'''Cosimo di Giovanni de' Medici''' (tuntud ka kui '''Cosimo de' Medici Vanem''' (''il Vecchio'') ja '''Cosimo Pater Patriae'''; [[27. september]] [[1389]] – [[1. august]] [[1464]]) oli [[Firenze]] pankur ja [[türann]], [[Medici]] dünastia rajaja.
Cosimo isa oli Firenze pankur [[Giovanni di Bicci de' Medici]], kes oli [[vastupaavst]] [[Johannes XXIII (vastupaavst)|Johannes XXIII]] ja hiljem ka [[paavst]] [[Martinus V]] isiklik pankur, tõustes seetõttu ka Firenze jõukaimaks ja mõjukaimaks majandustegelaseks. Cosimo huvitus nooruses aga rohkem [[antiikkultuur]]ist ning tegutses ühes Firenze muinsuse- ja kirjandushuvilistega, kaevates Rooma-aegsetes varemetes ningja lugedes antiikfilosoofide teoseid. Isa keelas Cosimol aga sellega tegelemise ning suunas ta panganduse peale. Cosimo tegutses Medicite panga äärmiseltväga tulusas [[Rooma]] harukontoris ning saatis ka Johannes XXIII-t [[Konstanzi kirikukogu]]l, kus ta sõlmis tutvusi teiste mõjukate pankurite ja kaupmeestega üle kogu Euroopa. Ent kirikukogul Johannes tagandati ja Cosimo pidi sealt valeriietes põgenema. JärgnevatelJärgnenud aastatel reisis ta Euroopas ringi, luues veelgi tihedamaid majanduslikke kontakte, samuti tegutses ta edasi ka Rooma harukontoris. Siiski säilis ka tema huvi tärkava renessansskultuuri suhtesvastu ning juba enne isa surma asus ta kunstnikke ja kirjamehi rahaliselt toetama.
Giovanni di Bicci surres sai Cosimost Medicite panga juht. Erinevalt isast asus ta peagi püüdlema ka poliitilist mõjuvõimu, asudes selleks kasutama nii oma rahalist mõjukust kui ka häid suhteid vaimuinimestega. Medicite mõjuvõimu kiire tõus tegi ärevaks Firenze vanad patriitsiperekonnad, eriti aga [[Rinaldo degli Albizzi]] ja [[Palla Strozzi]], kellest esimene asus tegema väga intensiivset propagandat Cosimo kõrvaldamiseks.
AaatalAastal [[1433]] haaras Rinaldo degli Albizzi Firenzes tegeliku võimu enda kätte, ostes ära enamiku linna valitsuskogust ''[[Firenze sinjoriia|Sinjoriia]]''st. Tema käsul Cosimo vangistati ningja teda süüdistati diktaatorivõimu haaramise püüetes. Albizzi soovis ilmselt Cosimo surma, kuid ''Signoria'' otsustas siiski pagendamise kasuks. Cosimo siirdus [[Venezia]]sse, kuhu siirdusid ka mitmed tema pooldajad. Samaaegselt sattus Firenze aga sõtta [[Milano hertsogiriik|Milanoga]] ning Albizzi seltskonna populaarsus langes kiiresti. Aastal [[1434]] naasis Cosimo seetõttu võidukalt ja mõjutas sealtpeale surmani tugevasti Firenze valitsemist.
Cosimo, nagu ka ta isa ningja kaugemad esivanemad, eelistas oma suure rikkuse ja mõjukuse juures siiski tagasihoidlikku elustiili ningja püüdis meeldida just vaesemale rahvale. Seetõttu säilitas ta ka Firenze näiliselt demokraatliku valitsemiskorralduse, olles ise kulissidetaguseks võimumeheks. Lihtrahvast mõjutas Cosimo endale soodsas suunas ka sellega, et ta toetas avalike hoonete ningja skulptuuride püstitamist. Sarnast joont jätkasid ka tema poeg ja pojapoeg.
Majanduslikult oli Cosimo aeg nii Firenzele kui ka Medicitele äärmiselt edukasüliedukas ning ehkki ta kulutas enamiku Medicite panga sissetulekust metseenlusele, pärandas ta oma pojale umbes kaks korda suurema rahasumma, kui oli ise saanud.
Cosimo suureks teeneks tuleb pidada ka seda, et ta tõi Firenzesse pikaajalise sise- ja välispoliitilise stabiilsuse, mistõttu tema isikuvõimule tugevat vastuseisu ei tekkinud. Välistest jõududest toetasid teda nii paavst, [[Venezia vabariik]] kui ka [[Francesco Sforza]], kes oli [[kondotjeer]] ningja hilisem Milano hertsog. Sforza toetamise tõttu sattus ta küll vastuollu Venezia ningja ajutiselt ka paavstiga, kuid pärast [[Eugenius IV]] surma õnnestus Cosimol head suhted paavstiga, sealhulgas personaalpankuri staatus, taastada.
Pärast Cosimo surma sai Firenze valitsejaks ningja Medicite panga juhiks tema poeg [[Piero di Cosimo de' Medici|Piero]].
==Kirjandus==
| 