Ludwig Wittgenstein: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
P Valikulised grammatikaparandused. |
||
6. rida:
Eluajal avaldas Wittgenstein ühe raamatu ("Logisch-philosophische Abhandlung"; "[[Loogilis-filosoofiline traktaat]]"), mis oli väga mõjukas [[Viini ring]]i [[loogiline positivism|loogiliste positivistide]] seas, kuigi Wittgenstein ise ei pidanud end Viini ringi kuuluvaks. Hiljem kritiseeris ta ise seda tööd oma postuumselt avaldatud märkmetes ("Sinine ja pruun raamat") ning postuumselt avaldatud raamatus "Philosophische Untersuchungen" ("[[Filosoofilised uurimused]]"). Teda võib arvata nii [[loogiline positivism|loogilise positivismi]] kui ka [[keelefilosoofia|analüütilise keelefilosoofia]] rajajate hulka.
Wittgenstein õppis [[Bertrand Russell]]i juhendamisel [[Cambridge'i Ülikool]]i ''[[Trinity College (Cambridge)|Trinity College]]''<nowiki>'is</nowiki>
==Esivanemad==
Wittgensteini suguvõsa sai alguse 18. sajandi lõpus [[Laasphe]]st [[Wittgensteini loss]]i lähedalt. [[Sayn-Wittgenstein-Wittgensteini krahv ja vürst|Sayn-Wittgenstein-Wittgensteini krahvi ja vürsti]] teenistuses olnud Moses Meyer võttis perekonnanimeks Wittgenstein.<ref>Bartley, William Warren. ''Wittgenstein''. Open Court 1994, lk 199–200.</ref> Perekond asus elama [[Korbach]]i [[Waldecki vürstiriik|Waldecki vürstiriigis]].<ref>Macguinness 1988:1</ref>
Moses Meyeri poeg Christian Hermann asus elama [[Leipzig]]i. Pärast laulatust Fanny Figdoriga luteri kirikus<ref>Macguinness 1988:3</ref> asus ta elama [[Gohlis]]esse Leipzigi lähedal, kus ta sai kaupmehena rikkaks<ref>Macguinness 1988:4</ref>. Kümne aasta pärast asus perekond elama Austriasse – algul [[Vösendorf]]i, hiljem [[Viin]]i. Laste seas oli Ludwig Wittgensteini isa [[Karl Wittgenstein]], kes lõi perekonnast lahku
==Elulugu==
20. rida:
Ludwig kasvas üles noorima lapsena kaheksalapselises perekonnas, kus valitses intellektuaalselt ja kunstiliselt stimuleeriv õhkkond. Mõlemad vanemad olid väga musikaalsed ning kõik lapsed olid kunstiliselt (eriti muusikaliselt) ja intellektuaalselt väga andekad. Isa oli helde [[metseen]], ema andekas pianist. F. R. Leavise mälestuste järgi on Wittgenstein väitnud, et tema lapsepõlvekodus oli seitse suurt klaverit<ref>[[Rush Rhees]] (toim). ''Recollections of Wittgenstein'', Oxford 1984, lk 54.</ref>. Wittgensteinide lossitaolist kodu [[Alleegasse]]l külastasid paljud kultuuriinimesed, eriti muusikud. Sagedased külalised olid näiteks [[Johannes Brahms]] ja [[Gustav Mahler]]. Seal esinesid teiste seas [[Pablo Casals]], [[Rosé kvartett]], [[Josef Labor]], [[Marie Soldat-Roeger]] ja [[Marie Baumayer]]<ref>MacGuinness 1988:20</ref>. Muusika jäi Ludwigile tähtsaks kogu eluks ning ta kasutas oma kirjutistes sageli näiteid muusikast; siiski on ta öelnud, et pool tema elust – muusika selles – jäi tema kirjutistes väljendamata<ref>MacGuinness 1988:22</ref>. Tema neljast vennast kolm (Hans, Rudolf ja Kurt) sooritasid enesetapu<ref>Morris 2008:1 paneb selle vanemate kõrgete ootuste arvele</ref>. (Ka Wittgenstein käitus depressiivselt, eriti pärast Esimese maailmasõja kogemusi; inimsuhetes oli ta autoritaarne ja oma õigust taga ajav, kuid ka tundlik ja ebakindel.) Neljandast, [[Paul Wittgenstein]]ist, sai tuntud pianist.
Wittgensteini muusikaanne oli märkimisväärne. Noorena mängis ta [[klarnet]]it
Guvernantidelt omandas Ludwig [[inglise keel|inglise]] ja [[prantsuse keel]]e. Esimese maailmasõja ajal ütles ta ühele Austria sõbrale: "Minu prantsuse keel on halb, aga inglise keelt ma oskan."<ref>MacGuinness 1988:24</ref>
Kuni 1903. aastani sai Ludwig Wittgenstein koduõpetust,
Reaalkooli ajal kaotas Wittgenstein usu [[Jumal]]asse ja otsustas, et ei saa uskuda midagi asjadest, mida kristlased peaksid uskuma. Ta rääkis sellest oma vanemale õele Gretlile, kes soovitas tal lugeda [[Arthur Schopenhauer]]i teost "[[Maailm kui tahe ja kujutlus]]". Wittgenstein võttis omaks Schopenhaueri idealismi ja loobus sellest alles pärast tutvumist Gottlob Frege teostega.
46. rida:
Aastal [[1913]] päris Wittgenstein isalt varanduse. Ta annetas (algul anonüümselt) raha Austria kunstnikele ja kirjanikele, sealhulgas [[Rainer Maria Rilke]]le ja [[Georg Trakl]]ile. Arvatakse, et ta tahtis [[1914]] minna külla Traklile, kes oli soovinud oma heategijat näha, kuid Trakl oli mõni päev varem jõudnud sooritada enesetapu.
Aastal 1913 pani Wittgenstein kirja oma tulevase "[[Loogilis-filosoofiline traktaat|Loogilis-filosoofilise traktaadi]]" selgroo, mis on raamatu mõistmiseks oluline<ref>Morris 2008:2</ref>. 1913. aasta lõpuks tundis Wittgenstein, et kõnelused teiste õpetlastega ei ole küllaldaselt sügavad
[[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] puhkemine oli üksinduses elanud Wittgensteinile täielik üllatus. Ta astus vabatahtlikuna [[Austria-Ungari]] armeesse, lootes, et surma lähedus teeb temast parema inimese. Ta teenis algul jõelaeval ja seejärel suurtükiväetöökojas. Wittgenstein saadeti õppima suurtükiväeohvitseriks
Sõja ajal kirjutas Wittgenstein oma filosoofilised mõtisklused märkmikesse, mida ta seljakotis kaasas kandis. Osa neist on säilinud ja avaldatud<ref name="M 2008:3">Morris 2008:3</ref>. Avaldatud märkmed algavad mõtisklustega [[loogika]] alustest; esimene lause on: "Loogika peab ise enese eest hoolitsema."<ref name="M 2008:3"/> Esimesel kahel aastal mõtles ta peamiselt Russelli ja Frege tööde üle; juunis [[1916]] aga tegi Wittgensteini üksus läbi ränga, paljude ohvritega lahingu, pöördusid tema mõtted [[elu mõte|elu mõtte]] juurde, mis teda ja tema vendi juba Viinis olid vaevanud<ref name="M 2008:3"/>. Nüüd põimusid tema mõtisklused loogika alustest läbi elu mõtte probleemiga<ref name="M 2008:3"/>.
59. rida:
===Kooliõpetaja===
Et Wittgenstein oli enda arvates nüüd kõik filosoofia probleemid lahendanud, läks ta tagasi [[Austria]]sse
Pärast õpetajatööst loobumist töötas Wittgenstein aedniku abilisena ühes kloostris Viini lähedal. [[1926]]–[[1928]] projekteeris ja ehitas ta oma õele Gretlile (Margaret Stoneborough'le) [[Viin (linn)|Viin]]i lähedale häärberi. Hoone on Wittgensteinile omaselt originaalne, karmis stiilis. Sellega tegeles ta kaks aastat.
73. rida:
Algul ei saanud Wittgenstein [[Cambridge'i ülikool]]is töötada, sest tal polnud akadeemilist kraadi, ja sellepärast ta astus ülikooli õppima. [[Bertrand Russell]]i arvates piisas Wittgensteini kunagisest õppimisest ülikooli juures doktorikraadi saamiseks ning tema ettepanekul kaitses Wittgenstein [[doktoritöö]]na "[[Loogilis-filosoofiline traktaat|Loogilis-filosoofilise traktaadi]]". Oponentideks olid [[Bertrand Russell]] ja [[George Edward Moore]]. Kaitsmisprotseduuri lõpus patsutas Wittgenstein Russellit ja Moore'i õlale ning ütles: "Ärge muretsege; ma tean, et te ei saa sellest kunagi aru." Moore'i kirjalikus hinnangus sisaldub lause: "Minu arvates on see [[geenius]]e töö; igal juhul vastab ta [[Cambridge'i ülikool]]i kraadi nõuetele." Wittgenstein määrati lektoriks ning temast sai ''[[Trinity College (Cambridge)|Trinity College]]''<nowiki>'i</nowiki> kolleegiumi liige.
Wittgenstein oli poliitilistelt vaadetelt vasakpoolne. Kuigi ta ei pooldanud [[marksism]]i, nimetas ta end "südames kommunistiks" ning tal olid romantilised kujutelmad tööliste elust. Aastal [[1934]] tuli tal [[John Maynard Keynes]]i raamatu "[[Short View of Russia]]" mõjul mõte
Aastatel [[1936]]–[[1937]] elas Wittgenstein jälle Norras, jättes Skinneri maha. Ta töötas "[[Filosoofilised uurimused|Filosoofiliste uurimuste]]" kallal. Talvel 1936/37 tegi ta lähedastele sõpradele rea "pihtimusi" peamiselt pisieksimustest, püüdes end puhastada.
87. rida:
Alates [[1929]]. aastast kirjutas Wittgenstein väga palju. On säilinud hulk tema märkmikke ning käsitsi ja masinal kirjutatud käsikirju. Kõige tähtsam neist on "Philosophische Untersuchungen" (avaldati [[1953]]; "[[Filosoofilised uurimused]]"), mis vastavalt tema soovile avaldati alles pärast tema surma. Hiljem on avaldatud mitmeid teisi tema kirjutisi.
Ta õpetas ülikoolis kuni aastani [[1947]], välja arvatud üks periood [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] ajal, kui ta oli vabatahtlikus tööteenistuses uksehoidjana ''[[Guy's Hospital]]''is [[London]]is
===Viimased aastad===
|