|
==Elulugu==
Popper sündis [[Austria-Ungari]] [[pealinn]]as [[Viin]]is jõukas ja haritud [[juudid|juudi]] [[keskklass]]i perekonnas. Tema vanemad olid [[advokaat]] Simon Siegmund Carl Popper (Viini liberaalse linnapea [[Raimund Grübl]]i lähedane kaastööline) ja Jenny Popper (sündinud Schiff). Simon Siegmund oli pärit [[Prahast]], tema ema esivanemad pärinesid [[Sileesia]]st ja [[Ungari]]st. Schiffide suguvõsast olid pärit paljud 19. ja 20. sajandi teadlased, sealhulgas dirigent [[Bruno Walter]].
Karl Popper õppis [[Viini ülikool]]is. Tol ajal domineeris poliitiline vasakpoolsus: see oli "[[punane Viin|punase Viini]]" õitseaeg. Popperit huvitasid algul eelkõige [[pedagoogika]] küsimused ning ta osales sotsialistlikus noorsooliikumises. Lühikest aega oli ta isegi ametlikult [[kommunism|kommunist]]. Varsti ta küll eemaldus sotsialistlikust liikumisest, kuid lävis selliste inimestega nagu [[Ruth Fischer]], [[Hanns Eisler]], [[Paul Lazarsfeld]], [[Oskar Kokoschka]], [[Adolf Loos]], [[Arnold Schönberg]] ja [[Rudolf Serkin]].
Aastal [[1928]] sai ta [[filosoofiadoktor]]i kraadi. Väitekirja teema oli matemaatiline, tema juhendaja oli psühholoog ja keeleteoreetik [[Karl Bühler]]. Aastal [[1929]] sai ta õiguse [[põhikool]]is [[matemaatika]]t ja [[füüsika]]t õpetada. Aastatel [[1930]]–[[1936]] töötas ta õpetajana.
Popper võttis ühendust [[Viini ring]]iga. Et ta oli selle ringi paljude põhimõtete suhtes kriitiline, oli suhtlemine selle esindajatega algul raske. Igatahes olid nood sunnitud tema õigustatud etteheidetele vastama. Popperit ei kutsutud kunagi Viini ringi seminarile ning [[Otto Neurath]] nimetas teda naljatamisi ringi ametlikuks opositsiooniks.
Lõpuks ilmus Viini ringi toimetisena Popperi [[teadusfilosoofia|teadusfilosoofiline]] peateos "''[[Logik der Forschung]]''". Raamat tegeleb Viini ringi huvitavate teemadega ([[induktsioon]], [[demarkatsiooniprobleem]], [[tõenäosus]], [[kinnitus (filosoofia)|kinnitus]], [[kvantmehhaanika]] kontseptuaalsed probleemid jne), kuid läheneb nendele hoopis teisiti. Popper kritiseeris Viini ringi kõige põhilisemaid filosoofilisi vaateid ningja esitas omaenda sügavalt erinevad filosoofilised seisukohad. Siiski oli Popper mõnes asjas ka Viini ringiga ühel meelel. Näiteks kaitses ta [[Richard von Mises]]e [[frekventism]]i [[tõenäosus]]e tõlgendamisel, mida jagasid ka [[Hans Reichenbach]] ja paljud ringi liikmed. Samuti jagas ta Viini ringi vaimustust [[Albert Einstein]]ist ja [[Bertrand Russell]]ist. Viimane oli Popperi meelest suurim filosoof pärast [[Immanuel Kant]]i.
Aastal [[1937]] emigreerisemigreerus Popper [[natsism]]i eest ja ''[[Anschluss]]''<font>'i</font> kartuses [[Uus-Meremaa]]le, kus ta sai [[Christchurch]]is [[Uus-Meremaa ülikool]]i ''[[Canterbury University College]]''<font>'i</font> [[filosoofia]][[lektor]]iks. [[USA]]-sse ega [[Suurbritannia]]sse ei õnnestunud tal pääseda. Haige ema ja teised sugulased jäid Viini. NatsistidNatsid tapsid 16 Popperi lähedast sugulast.
Uus-Meremaal tundis Popper end üksildasena ja maailmast äralõigatuna. Sellegipoolest jätkas ta oma uurimistulemuste avaldamist. Üks tema tolleaegne teos on "''What is Dialectic''" (Mis on dialektika), milles ta kritiseerib [[Karl Marx|Marx]]i ja [[Georg Wilhelm Friedrich Hegel|Hegel]]i [[dialektika]]t. Teos "[[Historitsismi viletsus]]" (''The Poverty of Historicism''), mis ilmus raamatuna alles [[1957]], ründab jälle eelkõige Marxi ja Hegeli meetodit. Avalikkuses tuntuim Popperi teos on paljutõlgitud "[[Avatud ühiskond ja selle vaenlased]]" ([[1945]]). Selles õiendab ta üksikasjalikult arved [[Platon]]i ja Hegeli mõttemallidega, mis on tema meelest [[totalitarism|totalitaristlikud]]. Ta kritiseerib selles raamatus leebemalt ka Marxi. Enamiku asjatundjate arvates teeb Popper Platonit [[20. sajand]]i vaatevinklist kritiseerides talle liiga. Hegeli-kriitikale heidetakse ette Hegeli loomingu pealiskaudset tundmist ja erapoolikut esitamist. Popperil ongi see mõeldud põhiliselt ettevalmistusena Marxi-kriitikale. Marxi peab Popper väljapaistvaks majandusteadlaseks ja sotsioloogiks. Ta möönab, et Marx ei välistanud näiteks, et [[kommunism]]ini on võimalik jõuda ka mitte[[revolutsioon]]ilisel teel. Seevastu kritiseerib ta ägedalt Marxi dialektilist meetodit, mille too Hegelilt üle võttis: see viib lõpuks suletud maailmapildini. Teose põhiline tähtsus seisneb siiski selles, et tegemist oli poliitilise signaaliga. Raamatus sisaldus informeeritud rünnak suletud mõttestruktuuridele ja ideoloogiakonstruktsioonidele. Popper visandas [[Pluralism (poliitika)|pluralistliku]] [[avatud ühiskond|avatud ühiskonna]] mudeli. Progress leiab niisuguses ühiskonnas aset samm-sammult.
Aastal [[1946]] asus ta elama [[Inglismaa]]le, saades õppeasutuse ''[[London School of Economics]] and Political Science'' juures [[loogika]] ja [[teaduslik meetod|teadusliku meetod]]i lektori (''[[reader]]'') koha (aastal [[1949]] sai Popper samas [[professor]]iks). Selle koha sai ta põhiliselt [[Friedrich Hayek]]i protektsiooni tõttu. Kuigi Popperi metodoloogia on Hayeki omale lähedane ning Popper võttis Hayekilt üle mitmeid põhjapanevaid mõisteid, sealhulgas [[spontaanne kord|spontaanse korra]] mõiste, oli Popper puhaste [[turumehhanismid]]e vastu umbusklik, sest ta oli noorpõlves näinud palju vaesust ja viletsust. Ta propageeris sotsiaalse orientatsiooniga reformipoliitikat.
[[Inglismaa]] filosoofilises õhustikus oli Popper üksildane, sest seal domineeris [[Ludwig Wittgenstein]]ist mõjutatud [[tavakeelefilosoofia]], mille tähtsamad esindajad olid [[J. L. Austin]] ja [[Gilbert Ryle]]. Popper oli üks väheseid mõjukaid filosoofe Suurbritannias, kes selle koolkonnaga opositsioonis oli. Tal oli oma väike koolkond Londonis ja ta mõjutas [[teadusfilosoofia]] arengut kogu maailmas. Suurbritannias oli tal palju pooldajaid teadlaste seas.
[[26. oktoober|26. oktoobril]] 1946 leidis aset Popperi legendaarne kohtumine Ludwig Wittgensteiniga. [[Cambridge]]'is tegutsev ''[[Moral Sciences Club]]'' kutsus Popperi esinema. Popper valis oma ettekande teemaks "Kas on olemas [[filosoofiline probleem|filosoofilised probleemid]]?". Popper valis selle teema meelega, sest ta tahtis esitada väljakutse Wittgensteini seisukohale, et filosoofilised probleemid on [[pseudoprobleem]]id, mis tulenevad [[keel (keeleteadus)|keel]]e vääritimõistmisest. Ettekande ajal ''[[Kings' College (Cambridge)|King's College]]''<font>'is</font> [[Richard Braithwaite]]'i ruumides istus Wittgenstein [[kamin]]a juures ningja mängis [[ahjuroop|roobiga]]. Ta lükkas Popperi poolt näiteks toodud filosoofilised probleemid kõrvale, väites, et ühegi näite puhul pole tegemist tõelise filosoofilise probleemiga. Popperi jutustuse järgi kasutas ta roopi mõnikord dirigendikepina, et oma väidetele suuremat kaalu anda. Edasi jutustab Popper, et kui Wittgenstein ütles: "Tooge näide moraalireeglist!", vastas ta: "Mitte ähvardada külalislektoreid roobiga." Selle peale olevat Wittgenstein vihasena roobi maha visanud ja ust paugutades ruumist välja tormanud. Braithwaite'i väitel Wittgenstein lihtsalt rookis ägedalt tuld.
Aastal [[1969]] tõmbus Popper akadeemilisest elust tagasi, kuid jäi kuni surmani intellektuaalselt aktiivseks.
==Popperi filosoofia==
Popper nimetas oma filosoofiat [[kriitiline ratsionalism|kriitiliseks ratsionalismiks]]. See nimetus viitab lahtiütlemisele klassikalisest [[empirism]]ist ja [[induktsionism]]ist. Popper ründas viimast ägedalt, osutades sellele, et teaduslikud [[teooria]]d on loomult universaalsed ning neid saab kontrollida ainult kaudselt, nendest tulenevate järelduste kaudu. Samuti pidas ta teaduslikke teooriaid ja inim[[teadmised|teadmisi]] üldse [[oletus]]likeks ja [[hüpotees|hüpoteetilisteks]]. Need pärinevad loovast [[kujutlusvõime]]st, mille abil inimesed lahendavad konkreetsetes ajaloolistes ja kultuurilistes tingimustes tekkinud probleeme. Ükskõik kui suur arv [[Eksperiment|katse]]tulemusi ei saa teooriat [[kinnitus (filosoofia)|kinnitada]], kuid üksainus [[vastunäide]] on otsustav, näidates, et teooria, millest järeldus, mille vastunäide kummutab, saadi, on [[väärus|väär]]. Popperi [[teadusfilosoofia]] rõhutab põhimõttelist erinevust [[verifikatsioon]]i ja [[falsifikatsioon]]i vahel. Lahenduseks [[demarkatsiooniprobleem]]ile pidas ta [[väide]]te ja [[teooria]]te [[teadus]]likkuse [[kriteerium]]iks nende [[falsifitseeritavus]]t. Näiteks [[psühhoanalüüs]] ja kaasaegne [[marksism]] (millest Popper nooruses innustus) ei ole selle kriteeriumi järgi teaduslikud, sest nad pole falsifitseeritavad. Popperit mõjutas [[Albert Einstein]]i [[relatiivsusteooria]].
Popper väitis, et on lahendanud [[David Hume]]'i [[induktsiooniprobleem]]i. Hume väitis, et ainuüksi sellest, et päike on iidsest ajast iga päev tõusnud, ei saa [[ratsionaalsus|ratsionaalselt]] [[järeldamine|järeldada]], et päike tõuseb ka homme. Ei saa ratsionaalselt [[tõestus|tõestada]], et asjad kulgevad ka edaspidi sama mustri kohaselt nagu seni. Popper väitis, et kuigi pole võimalik tõestada, et homme päike tõuseb, on meil vaba voli säärane teooria esitada. Kui päike ei peaks tõusma, siis on tõestatud, et see teooria on [[väärus|väär]], kuid seni pole see teooria vääraks osutunud.
Iga katse induktsiooni empiiriliselt tõestada lõpeb [[lõputu regress]]i või [[vigane ring|vigase ringiga]]. Teadusliku teooria tõesust ei ole võimalik tõestada ega empiiriliselt kontrollida.
[[Induktsionism]]i järgi toimib [[teadus]] nii, et kõigepealt kogutakse [[vaatlus]][[andmed|andmeid]], millest siis [[induktsioon]]i teel [[järeldamine|järeldatakse]] [[loodusseadus|seadus]]i ja [[ennustus (teadus)|ennustus]]i.
Popper väitis vastu, et ilma [[teooria]]ta pole võimalik vaatlusi teha. Vaatlus on alati selektiivne. Ta peab lähtuma mingist probleemist, vaatenurgast, huvist või ülesandest, tal peab olema kindel objekt. Peale selle eeldab [[kirjeldus]] mingit [[kirjelduskeel]]t, mis põhineb teatud [[klassifikatsioon]]il, mis omakorda on läbi viidud lähtudes teatud probleemidest, vaatenurkadest ja huvidest. Popper näeb siin analoogiat teaduse tekkimisega ja inimese [[ontogenees]]iga. [[Vana-Kreeka]]s tekkis teadus [[mütoloogia|mütoloogilise]] maailmapildi kriitikana. Vastsündinul on kaasasündinud ootused (teooriate analoog).
Teiseks esitas Popper vastuväite [[induktsiooniprintsiip|induktsiooniprintsiibile]], mis mõningate induktsionistide arvates [[õigustus (filosoofia)|õigustab]] [[induktiivne järeldamine|induktiivset järeldamist]]. Kuidas aga õigustada induktsiooniprintsiipi ennast? Kui püüda õigustada seda induktiivselt, toetudes kogemusele, tekib [[vigane ring]], sest niisugune õigustamine peaks toetuma induktsiooniprintsiibile. Kui aga tuua sisse kõrgemat järku induktsiooniprintsiip, siis oleks selle õigustamiseks tarvis veel kõrgemat järku induktsiooniprintsiipi jne, nii et tekib [[lõputu regress]]. Kui aga induktsiooniprintsiibi õigustus ei rajane kogemusele, vaid on [[aprioorsus|aprioorne]], siis on induktsiooniprintsiibi aluseks [[pime usk]]. Popper järeldas, et induktsiooniprintsiipi ei saa rahuldavalt õigustada. Analoogiliste argumentidega kritiseeris ta ka [[looduse ühetaolisus|looduse ühetaolisus]]e printsiipi. Erinevalt [[Bertrand Russell]]ist leidis Popper, et teadus ei vaja induktsiooniprintsiipi, vaid toimib [[oletused ja ümberlükkamised|oletuste ja ümberlükkamiste]] printsiibil.
Popperit peetakse ka üheks põhiliseks mässajaks [[Viini ring]]i [[loogiline positivism|loogilise positivism]]i vastu. Liitudes [[David Hume]]'i skeptilise hoiakuga [[induktsioon]]i suhtes ning võttes [[demarkatsiooniprobleem]]i lahendusena kasutusele [[falsifitseeritavus]]e kriteeriumi, mis on mitte[[induktsionism|induktsionistlik]], oli ta üks positivistliku teadusekäsituse juhtivaid kriitikuid. Üks peatükke Popperi mälestusteraamatus "''[[Unended Quest]]''" kannab pealkirja "Kes tappis loogilise positivismi?". Popper vastab: "Kardan, et pean süü enda peale võtma." Nähtavasti peab ta siiski jagama seda süüd [[Willard Van Orman Quine]]'i ja [[Ludwig Wittgenstein]]iga.
Popperi mõju on ulatunud akadeemilistest ringkondadest kaugemale. Üks Popperi üliõpilasi ja pooldajaid on multimiljardärist investor [[George Soros]], kelle sõnul põhinevad tema investeerimisstrateegiad Popperi arusaamal teadmiste edenemisest falsifitseerimise kaudu. Sorosi [[heategevus]]asutuste seas on [[Avatud Ühiskonna Instituut]], mis on mõeldud edendama Popperi teoreetilist toetust [[avatud ühiskond|ühiskonnale]] [[autoritarism]]i ja [[totalitarism]]i vastu.
==Popperi seisukohtade kriitika==
[[Quine'i-Duhemi tees]]i kohaselt on võimatu kontrollida ühte [[hüpotees]]i eraldi võetuna, sest see esineb alati mingis [[teooria]]te raamistikus. Seetõttu saab öelda ainult seda, et falsifitseeritud on kogu asjassepuutuvate teooriate komplekt, kuid pole võimalik lõplikult otsustada, milline osa sellest komplektist tuleb välja vahetada. Näiteks kui leiti, et [[Uraan (planeet)|Uraan]]i liikumine ei vasta [[Newtoni seadused|Newtoni seadustest]] tulenevatele [[ennustus (teadus)|ennustus]]tele, siis heideti kõrvale teooria "[[Päikesesüsteem]]is on seitse [[planeet]]i", mitte Newtoni seadused. Popper vastas sellele "[[naiivne falsifikatsionism|naiivse falsifikatsionismi]]" kriitikale, et teooriaid võetakse omaks või hüljatakse omamoodi "loodusliku valiku" teel. Eelistatakse teooriaid, mis annavad rohkem informatsiooni selle kohta, kuidas asjad paistavad. Mida üldisemalt rakendatav teooria on, seda suurem on tema väärtus. Seetõttu on Newtoni seadused, mis on laiemalt rakendatavad, eelistatavad palju spetsiifilisemale teooriale "Päikesesüsteemis on seitse planeeti".
[[Thomas Kuhn]]i mõjukas raamatus "[[Teadusrevolutsioonide struktuur]]" väidetakse, et [[teadlane|teadlased]] töötavad teatavate [[paradigma]]de raames ning on vähe tõendeid, et nad [[falsifikatsionism|falsifikatsionistlikku]] [[metodoloogia]]t tegelikult rakendaksid. Popperi õpilane [[Imre Lakatos]] püüdis Kuhni ideid falsifikatsionismiga lepitada, väites, et teaduse progress toimub [[uurimisprogramm]]ide, mitte konkreetsemate [[üldväide]]te falsifitseerimise teel. Teine Popperi õpilane [[Paul Feyerabend]] heitis lõpuks kõrvale mis tahes ettekirjutava metodoloogia, asendades meetodi põhimõttega "kõik kõlbab" (''[[anything goes]]'').
Aastal [[2004]] avaldas [[Michel ter Hark]] [[Groningen]]is raamatu [[Popper, Otto Selz and the rise of evolutionary epistemology]]" (Popper, Otto Selz ja evolutsioonilise epistemoloogia teke), milles ta väidab, et Popper sai osa oma ideedest oma õppejõult, saksa juudi psühholoogilt [[Otto Selz]]ilt. Selz ise oma ideid ei avaldanud, osalt sellepärast, et [[1933]] ta vallandati ning tema tööde avaldamine keelati.
==Tunnustused==
|
