Alfred Nobel: erinevus redaktsioonide vahel

|Sünnikoht = [[Stockholm]]

|Surmaaeg = [[10. detsember]] [[1896]]<br>(suri 63-aastaselt)

|Rahvus = [[Rootslased|rootslane]]

|a1 = Tegutses

|c2 = [[Pilt:Alfred Nobel Signature.svg|100px]]

}}

 

Alfred Nobel oli kõigest 29-aastane, kui ta esitas patenditaotluse [[nitroglütseriin]]i ja [[nitraat]]ide [[detonaator]]ile. Nitroglütseriin oli aine, mis plahvatas vähimagi tõuke peale. [[1866]]. aastal avastas Nobel, et nitroglütseriin absorbeerus [[kiiselguur]]is ja moodustas segu, mis oli stabiilne ja lihtsalt käsitsetav, kuid säilitas oma plahvatuslikkuse. Nii sündis dünamiit. Nobeli ettevõtteid tekkis üle terve Euroopa, nende toodang kasvas 11 tonnilt [[1867]]. aastal kuni 66 000 tonnini [[1895]]. aastal. Alfred Nobel sai kokku 355 [[patent]]i. Oma testamendiga asutas ta Nobeli [[Nobeli füüsikaauhind|füüsika-]], [[Nobeli keemiaauhind|keemia-]], [[Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind|meditsiini/füsioloogia-]], [[Nobeli kirjandusauhind|kirjandus-]] ja [[Nobeli rahuauhind|rahuauhinna]], mis antakse neile, kes aasta jooksul suudavad inimkonnale suurimat kasu tuua. [[Nobeli auhind]] anti esimest korda välja aastal 1901.

 

== Tootmise laiendamine ==

 

Alfred Nobel pöördus rahaga Stockholmi tagasi ja asus oma laboris tootmist laiendama. Tal olid abiks isa, vend Emil, noor insener C. E. Hertzman ja paar abitöölist.

Dünamiidi leiutamise kohta on liikvel mitmesuguseid kuulujutte. Paljud inimesed on püüdnud dünamiidi leiutamist enda nimele kirjutada. Muu hulgas Nobeli tehase ehitusel ametis olnud töödejuhataja Carl Dittmar väitis, et just tema oli soovitanud Nobelil nitroglütseriini kiiselguuriga segada. Nobel kaebas Dittmari kohtusse ja võitis.

 

== Tegevus Suurbritannias ==

 

Nobel pakkus uut lõhkeainet Prantsusmaa sõjaväele, kuid prantslased lükkasid selle tagasi, sest olid hiljuti kasutusele võtnud prantsuse keemiku [[Paul Vieille]] leiutatud lõhkeaine, mis põles samuti suitsuta, kuid oli samas lenduvate lahustite kasutamise tõttu suhteliselt ebastabiilne.<ref name="Sanremo"/>

 

 

Aastal [[1889]] selgus, et Frederick Abel oli Inglismaal saanud patendi ballistiidiga äärmiselt sarnasele [[kordiit|kordiidile]]. Kampri asemel oli Abel kasutanud [[vaseliin]]i ja lõhkeaine vormitavaks muutmiseks lahustina [[atsetoon]]i. Nobel oli oma patenditaotluses märkinud lähteaineks lahustuva [[nitrotselluloos]]i, Abel aga lahustumatu.<ref name="Sanremo"/> Nobel püüdis esialgu Abeliga kokkuleppele jõuda, kui aga selgus, et patent oli antud mitmes riigis, otsustas ta asja ametlikult ajada. Abel müüs oma patendi Suurbritannia riigile, keda ei saanud kohtusse kaevata. Seetõttu pidi Nobel ootama, kuni ainet tootma hakati. Aastal 1890 kaebas ta tehase direktori kohtusse, kuid kaotas kohtuasja ja pidi 22 000 [[naelsterling]]it kohtukuludeks maksma.

 

 

 

 

 

== Kaukaasia naftatööstus ja tegevus Venemaal==

Nobel pärandas 32 miljonit [[Rootsi kroon]]i [[Nobeli sihtasutus|sihtasutusele]], mis sai ülesande anda igal aastal viies valdkonnas rahaline [[Nobeli auhind|auhind]] inimesele, kes on aasta jooksul oma alal kõige suurema panuse andnud. Ta asutas oma testamendiga [[Nobeli füüsikaauhind|füüsika-]], [[Nobeli keemiaauhind|keemia-]], [[Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind|füsioloogia- või meditsiini-]], [[Nobeli kirjandusauhind|kirjandus-]] ja [[Nobeli rahuauhind|rahuauhinna]].<ref name=Nobel2> [http://www.sweden.se/upload/Sweden_se/otherlanguages/articles/SI/pdf/finska/Nobel-palkinto_on_maailman_tunnetuin_A116-FIa.pdf Rootsi Instituut]</ref>

 

 

Auhinnafondi loomiseks müüdi kõik Alfred Nobelile kuulunud aktsiad tema ettevõtetes.<ref name="Krümmel" />