Muuli leprosoorium: erinevus redaktsioonide vahel

Muuli leprosoorium asutati Liivimaa leepratõrje seltsi ja [[Tartu ülikool]]i kirurgiaprofessori [[Edward von Wahlu]] ettevõtmisel. See oli esimene selle seltsi poolt avatud leprosoorium ja ühtlasi esimene spetsialiseeritud asutus pidalitõbiste tarvis. Asutus avati 25. septembril 1891. aastal. Avamise päeval asus Muulile elama esimene pidalitõbine, kes võttis endale ka majahoidja kohustused.

Muuli leprosooriumit ei suletud. See sulgus ise, kui Nõukogude väed saabusid 1944. aastal Tartusse. Haiged jooksid laiali, hiljem paigutati nad teistesse Eesti leprosooriumitesse. MõnedMõni aastadaasta tagasi oli veel elus üks proua, endine Muuli haige, kes meenutas suure südamesoojusega doktor [[Aleksander Paldrock]]i ja teisi töötajaid suure südamesoojusega. Leprosooriumis hooliti haigetest ja nende elu prooviti igati paremaks muuta.

Tänapäeval on hoonest alles vaid veidike vundamenti. Muuli leprosooriumil oli oluline koht leeprahaigete ravis, seal tegeleti aktiivselt teadustööga leepra paremaks tundmaõppimiseks ningja ravimi väljatöötamiseks. Haigla oli tuntud ka väljapool Eestit, seda näitavad arvukate välisleproloogide külastused.