Fotograafia ajalugu: erinevus redaktsioonide vahel

'''Fotograafia''' nimetus pärineb kreekakeelesetestkreekakeelsetest sõnadest ''phōs'' (valgus) ja ''gráphein'' (kirjutama). Selle aluseks on eri aegadest pärinevad leiutised ja avastused. [[Fotoaparaat|Fotoaparaadi]] tööpõhimõttest oldi iseenesest teadlikud juba tuhandeid aastaid tagasi, ent alles [[19. sajand]]il jõuti vajalike teadmisteni [[keemia]]st, et salvestada esimene [[foto]]. Enam kui saja aasta jooksul tehtitäiustati nii fotomaterjalilefotomaterjali kui ka kaamerale olulisi täiendusikaamerat, ent nüüdseks on [[emulsioon]]il põhinevadpõhinevate fotodfotode tegemine asendunud suurel määral asendunud [[digitaalfotograafia]]ga.

Fotograafia alguseks loetakse enamasti 19. sajandit, kui esmakordselt suudeti salvestada kujutis ilma seda käsitsi ümber joonistamata. Kaamerate ajalugu ulatub aga oluliseltpalju kaugemasse aega. KaasaegseteTänapäevaste fotoaparaatide eelkäijaks võib lugeda seadeldist, mis kannab nimetust ''[[camera obscura]]''. Selle aluseks on optiline nähtus, mis esineb pimedas ruumis, mille ühes seinas on avaus. Kui see ava on piisavalt väike, siisei haju seda läbiv valgus ei haju ruumis lihtsalt laiali, vaid tekitab vastasseinale tagurpidi pildi väljaspool ruumi asuvast kujutisest. ''Camera obscura'' tähendabki tõlkes pimedat ruumi.

AntudSelle nähtuse olemasolust oldi teadlikud juba antiikajal. Esmakordselt mainiti seda 5. sajandil e.Kr. [[Vana-Hiina]]s, ent kujutiste peegeldumist läbi väikeste aukude täheldas ka näiteks [[Aristoteles]]. Täielikult suutis selle nähtuse ära seletada araabia õpetlane ja teadlane [[Alhazen]] alles keskajal. Suurema hoo sai ''camera obscura'' areng sisse [[renessanss|renessansiajastul]]. Juba 1550. aastal paigutati ''camera obscura'' avasse [[objektiiv]], mis muutis kujutise selgemaks ja teravamaks, teravussügavuse kontrollimiseks lisati 1568. aastal [[diafragma]]. Paar sajandit hiljem keerati kujutis õigeks peegli abil. Täiustatud ''camera obscurat'' sai kasutada joonistamisel, loomaks äärmiselt elutruusid kujutisi ja; selle abi on kasutanud näiteks sellised suurmeistrid nagu [[Jan Vermeer]] ja [[Canaletto]]. Samuti leidis seadeldis rakendust astronoomias taeva vaatlemisel ja ''camera obscurale'' panigi nime astronoom [[Johannes Kepler]] 17. sajandil.

Seega on üsnagi märkimisväärne asjaolu, et juba 17. sajandiks oli olemas fotograafia jaoks vajalik tehnoloogia: ''camera obscura'' koos objektiivi, avamehhanismi, liikuva peegli ja mattklaasiga. Kujutise jäädvustamist takistasidtakistas vaid piiratudkeemiateadmiste teadmised keemia valdkonnastpiiratus.

Kui oli leiutatud tehnika, mille abil mingi kujutis pinnale tekitada, siis fotograafia jaoks oli vajalik ka selle kujutise salvestamine. Juba 16. sajandil teati, et [[hõbe]]da sooladel on võime sõltumata temperatuurist muutuda valguse käes tumedamaks. Aastal 1727 tõestas seda saksa teadlane [[Johann Heinrich Schultze]]. Ta kasutas [[päikesevalgus]]t sooladele sõnade salvestamiseks, ent ei püüdnud neid sinna lõplikult kinnitada. 1777. aastal tegi Schultze rahvuskaaslane [[Carl William Scheele]] katseid juba [[hõbekloriid]]iga. [[Hõbenitraat|Hõbenitraati]] ja hiljem hõbekloriidi kasutades valmistasid inglased [[Thomas Wedgewood]] ja [[Humphry Davy]] erinevatest esemetest kontaktkoopiaid. Kuna kinnitamisprotsessi aga ei tuntud, siis kadusid kujutised üsna pea, mistõttu püsivate jäädvustusteni veel sel sajandil ei jõutudki.

Siiski oli see tehnoloogia koos ''camera obscuraga'' eeldusteks fotograafia leiutamiseks, aga läks veel sajand, enne kui suudeti salvestada esimene kujutis. Kuigi esimese foto tegemisel ei kasutatud hõbeda soolasidhõbedasoolasid, siis sai sellest fotograafia arenedes üsna kiiresti olulisim keemiline ühend kujutise jäädvustamiseks.

Kõige esimese foto autoriks peetakse Prantsusmaalt pärit asjaarmastajast leiutajat ja [[litograafia]]huvilist [[Nicéphore Niépce]]’i. Litograafia seisnes piltide käsitsi joonistamisel teatud kivimile ja seejärel nende tindiga trükkimisel. 1820-ndail aastail üritas Niépce seda protsessi aga mugavamaks muuta nii, et pildi joonistaks valgus. Selleks kasutas ta õli abil läbipaistvaks tehtud gravüüri, paigutades selle plaadile, mis oli enne [[bituumen]]it ja [[lavendliõli]] kasutades valgustundlikuks muudetud. Kui päike paar tundi läbi joonistuse valgustundlikule plaadile oli paistnud, muutusid lahuses valgusele rohkem paljastatud alad kõvemaks ja pehmemad alad oli võimalik veega eemaldada. Nii tekkis esialgsest joonistusest üsna täpne koopia esialgsest joonistusest ja antudselle protsessi nimetas Niépce [[heliograafia]]ks. Aastal 1826 või 1827 paigutas ta valgustundliku tinasulamist plaadi ''camera obscurasse'' ja nii valmiski esimene foto. Peamiselt pühendus Niépce aga hoopis piltidest koopiate tegemisele ja oma lõppeesmärki salvestada kujutis paberile ta ei saavutanudki. Kuigi esimese foto puhul võttis kujutise tekkimine aega enam kuiüle 8 tunditunni ja protsess meenutas suuresti litograafiat, oli ometigi tegemisttegu teedrajava avastusega, mis inspireeris teisi huvilisi Niépce’i katsetusi jätkama.

Nagu selgub, oli tegemisttegu üsna keerulisekeeruka protsessiga, aga hoolimata sellestmis tõi seeaga fotograafias kaasa suure murrangu, kuna esmakordselt oli võimalik suhteliselt kiiresti salvestada kvaliteetseid fotosid. Daguerre ristis leiutise oma nime järgi [[dagerrotüüp|dagerrotüüb]]iks ja jaanuaris 1839 teatati leiutisest [[Prantsuse Teaduste Akadeemia]]s. Seda daatumit peetaksegi tihtipeale fotograafia sünniaastakssünniajaks. Dagerrotüüpe iseloomustas äärmiselteriti kõrge pildikvaliteet, sest isegi lähemal vaatlusel polnud võimalik eristada ühtegi kujutist loovat joont ega täppi.

Tehnika puudused seisnesid aga selles, et kasutatavad kemikaalid olid mürgised, kujutis oli väga õrn, seda sai näha vaid teatud nurga all ja peegelpildis ning fotosid ei olnud võimalik paljundada. Varajaste dagerrotüüpide puhul oli suurekssuur nõrkuseks endiseltpuudus ka pikk säriaeg: isegi päikesevalguse käes oli pilti vaja säritada umbes veerand tundi, mis muutis portreede tegemise üsna ebamugavaks. Et saada inimestest selgeid fotosid, kasutati näiteks peatugesid või muid tuge pakkuvaid vahendeid. See viga parandati hiljem uute kemikaalide ([[bromiid]], [[jood]], [[kloriid]]) kasutusele võtmisega ja valgusjõulisema Petzvali objektiivi välja töötamisegaväljatöötamisega. Uued tehnoloogiad võimaldasid dagerrotüüpi kasutades säriaega lühendada kuni 10 sekundini.<ref> {{Cite web |last=Leggat |first=Robert |title=The Daguerrotype |url=http://www.rleggat.com/photohistory/history/daguerro.htm }}</ref>

Dagerrotüübi leiutamine ja täiustamine pani aluse täiesti uutele tööstus- ja kunstiharudele. Üsna pea pärast leiutise teatavaks tegemist hakati avama mitmel pool maailmas avama [[fotostuudio]]id ja müüma fotomeeneid. Isegi pärast uute tehnikate avastamist jäi dagerrotüüp üsna populaarseks.

Vähem kui kolm nädalat pärast seda, kui Daguerre oli teatavaks teinud fotograafia leiutamise, avalikustas [[William Henry Fox Talbot]] 1839. aasta jaanuaris enda välja töötatudväljatöötatud tehnika fotode tegemiseks. Talbot oli teadlane, kes ei suutnudjäänud kuidagioma joonistustega rahule jääda enda joonistustega. See ajendaski teda leidma alternatiive kujutise käsitsi paberile kandmisele. Kõige loomulikum oli paberi muutmine valgustundlikuks hõbedaühendite abil, kuna Talbot oli teadlik varasematest katsetustest [[hõbe]]daga.

Kasutuskõlbliku meetodini jõudis Talbot aastal 1835. Et muuta paber valgustundlikuks, tuli seda leotada keedusoola ja hõbenitraadi lahuses, mille tulemusel tekkis paberile hõbekloriid. Valguse käes muutus hõbekloriid tumedaks. Nii tekkis negatiivkujutis, mille Talbot ristis fotojooniseks (''photogenic drawing''). Kui esimeste fotode puhul võis kujutise tekkimist lihtsalt oma silmaga jälgida, siis 1840. aastal avastas Talbot, et kõrgemasuurema tundlikkusega hõbejoodiidpaberil ei tekkinud kujutistkujutis koheseltkohe, vaid alles pärast paberi töötlemist [[gallushape|gallushappes]]. Tablot nimetas niimoodi saadud pilti [[kalotüüpia|kalotüübiks]], mida tuntakse ka [[kalotüüpia|talbotüübina]]. See võimaldas säriaega lühendada poole minutini. Peale selle lõi Talbot [[fotogravüür]]i, mis seisnes [[kaaliumkromaat|kaaliumkromaadilahusega]] valgustundlikuks muudetud [[želatiin]]i abil pildi söövitamises terasplaadile. See võimaldas fotot põhimõtteliselt [[trükk]]ida.

Peamine kalotüübi ja fotogravüüri eelis dagerrotüübi ees oligi võimalus pilte sisuliselt piiramatul hulgal paljundada. Kuna kalotüübil oli negatiivkujutis, siis tõepärase pildi saamiseks tuli negatiiv valgustundlikule paberile kopeerida. Sellega pandi alus ka [[negatiiv-positiivprotsess]]ile, põhimõttele millel seisneb filmifotograafia veel tänapäevalgi. Võrreldes dagerrotüübiga oli kujutis kalotüübil vastupidavam, kergemini vaadeldav ja soojemate toonidega. Sellegipoolest ei saavutanud kalotüüp niisugust populaarsust, kuna säritamine ja pildi tegemise protsess oli aeganõudvam ning paberi omaduste tõttu polnud tulemus sama kvaliteetne, pealegi kippus kujutis paberil aja möödudes nõrgenema. Kuigi veiditosina enam kui kümnendiaasta jooksul talbotüüpi täiustati, muutusjäeti see pärast uuemate tehnikate leiutamist kiirestiiganenuna iganenukskõrvale.<ref> {{Cite web |last=Leggat |first=Robert |title=The calotype process |url=http://www.rleggat.com/photohistory/history/calotype.htm }}</ref>

Nii dagerrotüübi kui ka kalotüübi kõrgperiood kestis kõigestvaid veidi enamüle kuikümne kümme aastataasta, sest nagu mainitud, oli mõlemal protsessil mitmeidoli puudusi. Õige pea hakati otsima meetodit, mis ühendaks endas dagerrotüübi pildikvaliteedi ja kalotüübi võimaluse pilte paljundada. Nii jõuti järeldusele, et valgustundlikuks on vaja muuta klaasplaat. Esimese sellise tehnika töötas välja 1847. aastal prantslane [[Calude Felix Abel Niépce de St.-Victor]], kes kasutas kaaliumjodiidi, mis hoiaks klaasil kinni valgustundlikku hõbejodiidikihti. Praktilist kasutamist see tehnika aga ei leidnud, sest juba 1851. aastal avalikustas inglane [[Frederick Scott Archer]] kolloodiumi kasutamise.

[[Kolloodium]] on [[nitrotselluloos]]i lahus [[dietüüleeter|dietüüleetri]] ja [[etanool]]i segus, mis kuivamisel moodustab puhta läbipaistva [[plastmass]]i-taolise kile. See võimaldas valgustundlikku kihti hästi klaasile kinnitada, mis oli varem peamine takistus klaasplaatide kasutamiseks. Uuel meetodil oli aga üks suur viga. Kuna kolloodium muutus kuivades kemikaalidele läbimatuks ja hõbejodiidi kristallid kaotasid kuivades valgustundlikkuse, siis oli vajalikvaja piltidepildid säritaminesäritada ja ilmutamineilmutada selle ajaga, kuimil kolloodium püsis klaasi pinnal niiskena püsisniiske. Seetõttu tuli iga kord enne võtet plaat pimedas ruumis ette valmistada, niiskena säritada ja kiiresti ilmutada, mis välitingimustes eeldas terve fotolabori kaasas kandmistkaasaskandmist.

NiisiisEhkki tegu oli tegemist küllaltki tülika protseduuriga, kuid hoolimata sellest jäi märgplaatmenetlus fotograafias populaarseks aastakümneteks, kuna seda ei patenteeritud ja foto hind oli varasemate tehnikatega võrreldes kuni kümme korda odavam. Samuti võimaldas märgplaatmenetlus isegi paarisekundilist säriaega ja alusplaadina erinevate materjalide kasutamist. Tehnika puuduseks oli aga selle ohtlikkus, kuna kolloodium ei olnud mitte ainult kergesti süttiv, vaid ka äärmiseltväga plahvatusohtlik.<ref> {{Cite web |last=Leggat |first=Robert |title=The collodion process |url=http://www.rleggat.com/photohistory/history/collodio.htm }}</ref>

Esimesena hakati märgplaatmenetlust rakendama klaasplaatidel ja sel viisil klaasile tekitatud fotot nimetatigi [[ambrotüüp|ambrotüübiks]]. Klaasile parema kujutise saamiseks tehti pilt alasäris ja seejärel pleegitati seda. Kuna säritamise käigus tekkis negatiivkujutis, siis kinnitati klaasplaadi taha must taust, mis oli enamasti samet või lihtsalt mingi lakitud pind. Ambrotüübid olid üsna sarnased dagerrotüüpideledagerrotüüpidega, ent neid sai vaadata iga nurga alt ja õiget pidi, mitte ainult peegelpildis.<ref> {{Cite web |last=Leggat |first=Robert |title=The ambrotype process |url=http://www.rleggat.com/photohistory/history/ambrotyp.htm }}</ref>

Märgplaatmenetlus võimaldas kujutisi salvestada erinevatele materjalidele ja üsna levinud oli piltide tegemine metallplaadile. Pildi tegemise protsess isesarnanes oliambrotüübi sarnane ambrotüübivalmistamise valmistamiseleomaga, lisaks oli vajalikvaja ainult metallist plaat mustaks värvida. Kujutis tekkis sarnaselt dagerrotüübiledagerrotüübiga peegelpildis. Tuntud ka kui ''melainotype'' ja ''tintype'', tegi [[ferrotüüp]] fotograafia kättesaadavaks väga suurele hulgalepaljudele inimestele ja eriti levinud oli see tehnika Ameerika Ühendriikides. Selle põhjuseks oli protsessi lihtsus, kiirus ja odavus, mistõttu pea igaüks võis lubada endale pildi tegemist või lausa oma fotoäri alustamist. Võrreldes teiste meediumitega oli ferrotüüp oluliselt vastupidavam, mis võimaldas fotosid ka posti teelpostiga saata. Kuigi 1880-ndatel. aastatel võeti kasutusele uuemad meetodid, siisjäid ferrotüübid jäid teatud määral levinuks isegi möödunud sajandi teise pooleni.<ref> {{Cite web |last=Leggat |first=Robert |title=The tintype process |url=http://www.rleggat.com/photohistory/history/tintype.htm }}</ref>

Nagu eelpool mainitud, siis Talboti välja töötatudväljatöötatud meetod kujutise paberile salvestamiseks ei andnud rahuldavat pildikvaliteeti ega ka piisavalt kiiret säriaega. Seetõttu on loomulik, et pärast läbipaistva klaasnegatiivi leiutamist hakati otsima võimalusi pildi kopeerimiseks ambrotüübilt paberile. Töötav meetod tehti avalikuks 1850. aastal. Paberi valgustundlikuks muutmiseks kaeti see [[munavalge]] ja [[ammooniumkloriid]]i seguga, mis võimaldas sellele kinnitada valgustundliku hõbejodiidi kihti seda hõbenitraadilahuses hoides. Üsna pea alustati taolise paberi tööstuslikku tootmist ja näiteks üks tehas [[Dresden]]is kasutas päevas lausa 60 000 munavalget. Albumiinpaberile saadi ambrotüübil olev kujutis kontaktkopeerimise teel. Kuna kujutis kopeeriti erinevalt kalotüübist klaasnegatiivilt paberi peale, mitte ühelt paberilt teise sees olevale soolalahusele, siis olid albumiinpildid väga hea kvaliteediga. Seda parandas veelgi paberi läikiv pind, mille andis munavalge. Fotod albumiinpaberil kleebiti [[kartong]]alustele, et vältida pildi servade kaardu tõmbumist.

Kuna esimeste stereoskoopidega praktiseerides ilmnes, et nii klaas kui ka metall tekitavad liiga palju peegeldusi, siis võeti stereofotograafia jaoks kasutusele [[albumiinpaber]]. Fotode tegemistekstegemiseks ja vaatamiseks ehitati spetsiaalsed aparaadid. Stereofotograafia kõrgajakskõrgaeg oli terve 19. sajandi teine pool. Fotosid tehti nii looduskaunitest paikadest kui ka põnevatest vaatamisväärsustest, neid koguti ja vahetati ning stereopildid olid oma mitmekesisuse tõttu nii meelelahutuslikud kui ka harivad.

Albumiinpaberi leiutamine muutis fotod senisest odavamaks ja võimaldas neid lihtsalt lõigata, mistõttu sai neid üsna odavalt toota ja müüa ka lihtrahvale, kes seni olid fotograafiast kõrvale jäänud. Sellest võimalusest haaras kinni prantsuse fotograaf [[André Adolphe Eugéne Disdéri]], kes 1854. aastal patenteeris [[visiitfoto]]. TegemistTegu oli visiitkaardist veidi suurema (10x6 cm) kartongalusele kleebitud [[portreefoto]]ga. Nende populaarsus sai alguse 1859. aastal, kui Itaaliasse teel olnud [[Napoleon III]] peatas oma armee ja, astus väidetavalt sisse Disdéri fotostuudiosse ningja lasi endast portree teha. Sellest algas tõeline fotopalavik, mille peamiseks põhjuseks oli visiitfotode hind. Kasutati aparaate, mis võimaldasid kiirelt ühele klaasplaadile teha mitu erinevat fotot ja siis neid hiljem mitmeks lõigata. Seetõttu olid visiitfotod mugavalt väiksed ja populaarseks sai nende kogumine, eriti hinnalised olid näiteks kuninglikku perekonda kujutavad pildid.<ref> {{Cite web |last=Leggat |first=Robert |title=Carte-de-visite photography |url=http://www.rleggat.com/photohistory/history/cart-de-.htm }}</ref> Disdéri hakkas fotode tagakülgi endaillustreerima oma nime, aadressi ja saavutustega illustreerima ning üsna pea muutsid ka teised fotograafid endaoma fotode tagakülgi isikupärasemateksisikupärasemaks. Visiitfotode kõrgaeg kestis umbes 15 aastat, pärast seda asendusid need veidi suuremate (15x10 cm) [[kabinetfoto]]dega.

Märgplaatmenetlus tähendas fotograafias pöördepunkti, kuna see muutis fotod kättesaadavaks väga paljudele inimestele. Sellegipoolest polnud tegemist täiusliku meetodiga, peamiselt seetõttu, et plaadi märjana hoidmine kogu pildi tegemise protsessi jooksul plaati märjana hoida oli küllaltki tülikas. Paarikümne aasta jooksul üritati leida moodust, kuidas [[emulsioon]]i vähemalt paar päeva niiskena hoida. Katsetati mitmeteselliste niiskustimavate ainetega nagu näiteks mesi, [[tanniin]], suhkur, tee, kohv, õlu, ja vaarikasiirup ja; naljatades on seda aega fotoajaloos nimetatud ka „kulinaarseks perioodiks“. Soovitud tulemust aga ei saavutatud ja nii jõuti järeldusele, et tuleb leida vahend, mis seob emulsiooni nii, et plaati on võimalik säritada ka kuivana.<ref name=Gelatin> {{Cite web |last=Leggat |first=Robert |title=The introduction of gelatin |url=http://www.rleggat.com/photohistory/history/gelatin.htm }}</ref>

Selleks vahendiks osutus [[želatiin]]. Želatiini kastuselesoovitati võtmist soovitatikasutada tegelikult juba 1850. aastal, ent antudselle mõtte varjutas märgplaatmenetluse leiutamine. Aastal 1871 tuli želatiini kasutamise ideega uuesti välja inglane [[Richard Leach Maddox]] ja siis leidis mõte juba hulgaliselt huvilisi. Maddox kasutas hõbebromiidi želatiini emulsioonisželatiiniemulsioonis, ent esialgu osutus see protsess aeglasemaks kui kolloodiumi kasutamine. Mitmed tootjad jätkasid katsetamist ja aastal 1878 leiutas [[Charles Bennett]] kuivplaatmenetluse.<ref name=Gelatin/>

Kuivplaatmenetlus ei saanud kohe populaarseks, kuna puudus vajalik tehnoloogia nende plaatide hulgitootmiseks. Selle vea parandas Ameerika Ühendriikidest pärit [[George Eastman]], kes täiustas kuivplaate ja leiutas masina nende standardse kvaliteediga hulgitootmiseks. Aastal 1880 sai ta oma leiutisele patendi ja alustashakkas plaatideplaate tootmisttootma, asutades järgmisel aastal ettevõtte nimega [[Eastman Dry Plate Company]]. Äri õitses ja pildistamine muutus populaarseks huvialaks.

George Eastman ei piirdunud aga kuivplaatide tootmisega. Selleks, etEt muuta pildistamist veelgi mugavaks, pidas ta vajalikuks asendada pidevat vahetamist nõudvad klaasplaadid paindlikuma paberil põhineva [[film]]iga. Niiskust nõudva kolloodiumiga seda teha ei saanud, küll aga muutus see võimalikuks pärast želatiini kasutusele võtmist. Katsetuste tulemuseks oli 1885. aastal leiutatud [[rullfilm]], mille valgustundlik kiht ei olnud enam paberil, nagu aasta varem valmistatud filmil, vaid želatiinkihil, mille sai pärast säritamist paberilt eemaldada. Aastal 1889 asendati alusmaterjal juba nitrotselluloosil põhineva [[plastik]]uga (tselluloidfilm), mis oli küll väga tuleohtlik. Sellise filmi kasutamiseks hakkas Eastmani ettevõte (alates 1892 [[Eastman Kodak Company]]) tootma rullfilmiga varustatud kassette, mida sai kinnitada plaatkaamerate taha, ent juba aastal 1888 ilmustuli müügile esimene rullfilmi kasutavrullfilmiga kaamera „Kodak“. George Eastmani leiutatud rullfilmil põhines suurel määral kogu järgnevedasine analoogse foto- ja filmitehnika areng.

Rullfilmi leiutamisega 19. sajandi lõpus sai läbi aktiivne fotograafia avastamise ja leiutamise periood, kunasest antudsama tehnika ja pildistamise protsess on põhimõtteliste muudatusteta kasutusel veel tänapäevalgi. Edasised arengud filmifotograafias seisnesid peamiselt filmi säritamise ehk siis fotokaamerate täiustamises.

Enam kui pool sajandit pärast fotograafia leiutamist tehti peaaegu ainult must-valgeid fotosid, mis tähendas, et salvestati vaid valguse hulk, mida mingi objekt kiirgas. Mõnikord lisati fotodele värvid hiljem lihtsalt koloreerimise teel. Esimese värvilise fotogavärvifotoga sai hakkama [[James Clerk Maxwell]] 1861. aastal, kui ta suutis jäädvustada mustrilise paela ja hiljem seda värvilisena näidata. TegemistTegu polnud siiski päris ühe värvifotoga, vaid kolme eraldi tehtud mustvalge pildiga, millest igaüks oli tehtud läbi erinevat värvi filtri (punane, roheline, sinine). Selleks, etEt tehtud pilti hiljem värvilisena vaadelda, kuvati see läbi kolme vastavat värvi laterna seinale. Kuigi värvilise kujutise tekkimine oli paras juhus (kasutatav emulsioonimaterjal oli piiratud ulatusega) ja Maxwell ei jäänud tulemusega rahule, pani see eksperiment ometi aluse värvifotograafiale.<ref name=Colour> {{Cite web |last=Leggat |first=Robert |title=Photography in color |url=http://www.rleggat.com/photohistory/history/colour.htm }}</ref>

Suurema hoo sai värvifotograafia areng sisse siiski 20. sajandi alguses. Aastal 1906 hakati tootma must-valget [[pankromaatiline|pankromaatilist]] filmi, mis erinevalt Maxwelli kasutatud emulsioonist suutis salvestada kõik [[värvispekter|värvispektri]] värvid ja võimaldas nii ülaleespool kirjeldatud meetodil probleemideta värvilisi pilte teha.<ref name=Colour/> Esimese praktilise tehnika leiutasid aga kuulsad vendadest filmimehed [[Auguste Lumiére|Auguste]] ja [[Louis Lumiére]] 1907. aastal. Klaasplaat kaeti värvitud tärkliseterade ja musta tolmuga, mis vastavalt filtreerisid põhivärvid ja tõkestasid filtreerimata valguse. Selle peale asetati õhuke kiht pankromaatilist filmi ja pärast säritamist saadi [[positiiv|positiiv]]kujutis. Seda kujutist oli võimalik vaadelda siiski vaid läbi valguse ja nii tehtud fotod olid tihti üsna tumedad, mistõttu jätkati paremate tehnikate otsimist.

Aastal 1869 avaldas prantslane [[Louis Arthur Ducas du Haron]] raamatu, milles ta käsitles värviliste fotodevärvifotode tegemist. Selle asemel, et segada värvid omavahel ühel tasandil (nagu eelpooleespool kirjeldatud meetodite puhul), oli üks tema soovitustest kasutada värvifoto jaoks kolme kihti, millest igaüks salvestaks mingi põhivärvi. Siiski ei olnud tolle ajastu emulsioonidega võimalik tema ideid rakendarakendada.<ref name=Colour/> Küll aga kasutasid seda põhimõtet ühendriiklasedameeriklased Leopold Gdowsky jr ja Leopold Mannes, kes leiutasid 1935. aastal legendaarse „[[Kodachrome]]“ positiivfilmi, mis võimaldas värvifotosid teha sisuliselt samamoodi nagu must-valgeidki. Aasta hiljem arendas saksa ettevõte [[Agfa]] välja „Agfacolor“ protsessi, mille tulemuseks olid juba värvinegatiivid. Aastal 1942 tutvustatud „Kodacolor“ sai paarikümne aasta pärast populaarseimaks filmiks ja du Haroni välja käidudväljakäidud põhimõtet kasutatakse värvifilmi-fotograafias veel tänapäevalgi.

Kahest kastist koosnevate kaamerate teravustamisvahemik oli aga mõnevõrra piiratud, samuti oli suuremas osas puidust aparaat küllaltki raske ja kohmakas. Need probleemid lahendati aastaks 1851, kui Ameerika Ühendriikides tutvustati kaamerat, mille puitosasid ühendas [[lõõts]]. See võimaldas teravustada ka päris lähedale asuvatele objektidele, lisaks sai mõlemat kasti erinevates suundades liigutades kujutistega manipuleerida. Lõõtsaga kaamerad asendasid kahest kastist koosnevad kaamerad 1860-ndate keskpaigaks. Suurema formaadiga filmikaameratel oli lõõts veel aga ka järgnevaljärgmisel sajandil ja [[makrofoto]]de tegemiseks kasutatakse seda tihti isegi tänapäeval.<ref name=Camera/>

Fotograafia algusaastatel olid suureks probleemiks pikad [[säriaeg|säriajad]], kuna isegi esimeste dagerrotüüpide säritamiseks kulus pool tundi ja liikuvate objektide pildistamine polnud niimoodi võimalik. Aastal 1840 hakkas [[Alphonse Giroux]] valmistama maailma esimesi dagerrotüüp-kaameraid, mis olid varustatud Chevalier’i objektiividega ja mille [[ava]] oli varasema ƒ17 asemel ƒ14. See oli siiski liiga väike edasiminek, et võimaldada isegi veerand tunni pikkust säritust. Probleemi lahendas matemaatikaprofessor [[Josef Max Petzval]], kes koostöös [[Voigtländer]]i optikafirmaga lõi omanimelise objektiivi, mille valgusjõuks oli ƒ3,6. Olles 16 korda kiirem kui varasemad objektiivid, lühendas see säriaega vähem kui minutini ja Petzvali objektiiv jäi tervelt pooleks sajandiks ületamatuks. Väärib märkimist, et seda objektiivi kasutati esmakordselt kõigemaailma esimeses üleni metallist valmistatud kaameras, mille tootjakstootja oli teleskoopide ehitamisega tegelev Voigtländer, sellest tulenevalt meenutas aparaat ka välimuselt teleskoopi.

Vajadus uutmoodi kaamera järele tekkis pärast seda, kui 1851. aastal leiutati märgplaatmenetlus, mis eeldas plaadi säritamist niiskena ja kohestkohe ilmutamist. Selle jaoks konstrueeris William Brown kogukama kaamera, mille sisse sai käe pista ja nii plaat ette valmistada ning pärast võtet ka kiireltkiiresti ilmutada. Aastal 1864 tutvustastuli leiutaja Jules Bourdin lagedale oluliselt väiksematväiksema kaameratkaameraga märgplaatide jaoks. Fotoplaati töödeldi sarnaselt Browni leiutiseleleiutisega küll kaamera sees, aga ilma sinna kätt sisse pistmata. Bourdini loodud „[[Dubron]]i“ nime kandvale kaamerale oli sisse ehitatud nimelt keraamilisest materjalist või klaasist kamber, kuhu valati vajalikud kemikaalid sisse valati ja nii kogu töötlemisprotsess tehti aparaadi sees ära tehti.<ref name=Camera/> Sellised kaamerad andsid eelise fotolaborist kaugemal pildistamisel, kuid enamasti valmistati märgplaadid ette ja ilmutati siiski lihtsalt pimedas ruumis ja pildistamiseks kasutati kõige tavalisemaid aparaate.

Nii kaua, kui fotoplaati tuli säritada vähemalt mitu sekundit, oli see üsna lihtne. Fotograaf nägi [[mattklaas]]ilt pildistamisobjekti ja muutis plaatide vahelist kaugust nii, et kujutis oleks terav. Kui fookus oli paigas, asendati mattklaas kassetiga, milles oli valgustundlik plaat. Seejärel võeti kassetilt ära plaati valguse eest kaitsev vahetükk ja tunde järgi säritamiseks eemaldati [[objektiiv]]i eest sobivaks ajaks kate. Selline säritamine oli võimalik nii kaua, kui 1878. aastal võeti kasutusele kuivplaatmenetlus, mille tulemuseks olid oluliselt valgustundlikumad plaadid. Selleks, et kõigest murdosa sekundiks plaadile kujutis paljastada, ei piisanud käsitsi katte eemaldamisest ja tagasi panemisest. Lahenduseks oli mehhaaniline [[katik]]. Esimesed katikud oli küllaltkiüsna lihtsad, näiteks [[giljotiinkatik]] oli plaat, mille sees olev auk säritamiseks kiiresti objektiivi eest läbi libistati. Taolistel katikutel võis olla ka muudetav ava. TeiseTeist tüübitüüpi moodustasidolid hilisemad [[lehtkatik]]ud, mis koosnesid säritamise ajaks lahknevatest plaadikestest.

Üsna pea pärast fotograafia leiutamist hakati uue tehnika piire kompama. Tavaline ''camera obscurat'' meenutav aparaat oli küllaltki piiratud võimalustega ja erinevate tulemuste saavutamiseks ehitati igasuguseid kaameraid, millest mõningaid märkimisväärsemaid käsitlevad järgnevad lõigud.

Fotode tegemine fotoplaatidele oli üsna kulukas ja plaadi vahetamine aeganõudev. Need probleemid lahendati kaameraga, mismillel omasoli mitutmitu objektiivi. Esimese mitme objektiiviga kaamera leiutas Disdéri, kes kasutas seda odavate visiitfotode tegemiseks. Sellise aparaadiga suudetisaadi lõpuks ühele plaadile teha 12 võtet, kusjuures erinevate fookuskaugustega objektiivid võimaldasid teha iga võtte erineva suurendusega. MitutMitme objektiiviobjektiiviga kasutasidolid ka veidi hilisemad kiire säriajaga kaamerad, mis tegid järjest mitu fotot. Üksteise järel tehtud [[seeriavõte|seeriavõtted]] võimaldasid esmakordselt vaadelda fotodel nii loomade kui ka inimeste liikumist, kuigi selle jaoks kasutati ka pöörleva fotoplaadiga kaameraid.

Eelpool kirjeldatud stereofotodeStereofotode tegemiseks tavaline kaamera ei sobinud ja vaja oli spetsiaalset stereokaamerat. Selle tööpõhimõte oli lihtne: kahte ühesugust kõrvuti asuvat fotoplaati tuli samal hetkel ja võrdselt säritada. Ühe esimestest [[stereokaamera]]test patenteeris 1856. aastal inglane [[John Benjamin Dancer]]. See meenutas välimuselt lihtsalt kahte kokku pandudkokkupandud kasti. Alumisse kasti paigutati fotoplaadid, mis pärast teravustamist tõsteti vastava vardaga ülemisse kasti tõsteti, kus toimus plaatide säritamine. Kui arvestada, et kaamerakaameral omasoli ka ava muutmise mehhanismiavamuutmismehhanism, siis oli oma aja kohta tegemist üsna keerulise aparaadiga.

EnamikeEnamiku vanemate kaameratega osutus raskeks maastiku- ja linnavaadete pildistamine, kuna 19. sajandil olid vähe levinud objektiivid, mille vaatenurk ületas 40° nurka. Ainus võimalus [[panoraam|panoraamvaadete]] jäädvustamiseks oli mitu fotot omavahel ühendada. Aastal 1844 ehitas prantslane [[Friedrich von Martens]] aga kaamera, millega sai salvestada 150° vaatenurgaga fotosid. Lahenduseks ei olnud mitte väiksema fookuskaugusega objektiiv, vaid objektiivi liigutamine. Kaardus plaadile, mille suurus oli umbes 13x44 cm, salvestati kujutis nii, et objektiivi keerutati. Kogu fotot ei säritatud mitte hetkega, vaid järjest ühest fotoplaadi otsast teise. Hiljem kasutati sarnast kaamerat ka grupipiltide tegemiseks.

Hoolimata lõõtsa kasutusele võtmisestkasutuselevõtmisest olid kasti-taolisedkastitaolised kaamerad populaarsed veel ka 20. sajandi alguses. Nagu nimigi ütleb, oli tegemist nelinurksete kastidega, mille ühes otsas oli objektiiv. Erinevalt kõige esimestest fotokaameratest ei koosnenud 20. sajandi alguses kasutatavadalguse [[kastkaamera]]d aga kahest osast, mida tuli teravustamiseks üksteise suhtes liigutada. Selle asemel pandi neile külge lühikese fookuskaugusega objektiivid, mis ei vajanud üldse kujutise teravustamist, kuna fookuses olid kõik rohkem kui paari meetri kaugusel asuvad objektid.

Plaatide kaamerasse sisestamiseks oli kaks võimalust: kas spetsiaalse kassetiga üks film korraga või magasiniga mitu. Kassetti pidi seega iga võtte järel vahetama, magasinkaamerasse laetilaaditi aga enne pildistmist suur hulk plaate, mis pärast säritamist vastavasse hoidikusse langesid. [[Rullfilm]]i kasutavate kaamerate puhul pandi film aga juba vastavatele [[pool]]idele, mistõttu kaamerale lisandus vaid nupp filmi kerimiseks. Osade kaameratega võis aparaadi tagaseinas asuvat hoidikut muutes vastavalt vajadusele kasutada nii fotoplaate kui ka rullfilmi.

Kastkaamerate levikut ja üldse suuremat huvi fotograafia vastu põhjustaski [[George Eastman]]i leiutatud rullfim ja selle kasutamiseks mõeldud lihtsad kaamerad. Üsna kiiresti pärast rullfilmi leiutamist ilmustuli aastal 1888 müügile esimene Eastmani leiutatud filmi kasutav kaamera „[[Kodak]]“. Aparaat tegi filmile ümaraid 6 cm läbimõõduga pilte, kusjuures ühes rullis oli piisavalt filmi 100 võtte jaoks. Kuigi esialgu töötas kaamera probleemide vältimiseks põhimõttel “You Press the Button, We Do the Rest” („Sina vajutad nuppu, meie teeme ülejäänud“ülejäänu“), mis tähendas, et ilmutamiseks tuli aparaat saata vabrikusse, siis pärast tselluloidfilmi leiutamist võis filmi ise poest osta ja ka ilmutada. Aastal 1900 hakati müüma kuuekaadrilist Eastmani ettevõtte toodetud lastele mõeldud kaamerat „[[Brownie]]“, mille hinnaks oli vaid 1 dollar. Õige pea hakkasid lihtsaid kastkaameraid pakkuma ka teised tootjad ja kõik see muutis fotograafiaga tegelemise kättesaadavaks paljudele inimestele.

Kastkaamerate edasiarenduseks võib pidada kompaktseid 35 mm perforeeritud filmile pilte tegevaid aparaate, mis ilmusidtulid müügile 1920-nendail. jaaastail jäidja äärmiseltolid populaarsekspopulaarsed terve sajandi jooksul. Nende eripäraks on [[parallaks]]i viga, kuna pildiotsija ei ole optiliselt ühendatud objektiiviga, mistõttu pildistamisel paistev kujutis erineb mõnevõrra jäädvustatud kaadrist. Veidi hilisematel kaugusmõõdikuga kaameratel (''[[rangefinder]]'') oli ka võimalus läbi pildiotsija kujutist teravustada.

Selliste kompaktsete kaamerate ja üleüldse fotograafia arengusse tõid suure muutuse [[Oskar Barnack]]i leiutatud ja Ernst Leitz II rahastatud kaamera „[[Leica]]“. See 1925. aastal müügile ilmunudtulnud aparaat polnud küll esimene ja kõige väiksem kaamera, mis kasutas 35mm35 mm filmi, kuid eriliseks tegi selle hoopis konstruktsioon ja kasutamise mugavus. Ühe nupuga oli võimalik vinnastada [[katik]] ja film kaadri võrra edasi kerida, mis muutis pildistamise äärmiselteriti kiireks ja lihtsaks. Kui varem võttis iga võtte tegemine paratamatult aega, siis „Leica“ muutis oma lihtsusega kogu suhtumist fotograafiasse. Uuendused toimusid ka fototööstuses, kuna sihiks seati väikestelt negatiividelt suurte fotode tegemine, mis tähendas aga paremat kvaliteeti. „Leica“ oli ka esimene aparaat, mis kasutas vahetatavaid objektiive ja kaugusmõõdikut teravustamiseks. Sel põhjusel peeti „Leicat“ pikka aega fotograafias kvaliteedi ja kalliduse sünonüümiks.

Kõik kaameratootjad ei läinud siiski kaasa lihtsate kastkaameratega ja lõõtsaga varustatud aparaadid jäid endiselt populaarseks. Sellegipoolest hakati rõhku panema aparaadi mõõtmete vähendamisele. Kuna fotoaparaadi välismõõtmed sõltusid eelkõige kasutatava negatiivi suurusest, siis ei olnud võimalik kaamerat tagant poolt kokku suruda. Küll aga sai lõõtsa abil vähendada negatiivi ja objektiivi vahelist kaugust. Kui 35 mm (3,6x2,4 cm) filmi sai niisama kompaktsesse keresse paigutada, siis levinud 9x12 cm formaadi jaoks tuli objektiiv pildistamiseks oluliselt kaugemale viia. Nii jõutigi üsna kurioosse välimusega lapiku kaamerani, millest olisai lõõtsa abil pildistamise ajaks võimalik objektiivobjektiivi välja tõmmata. Objektiiv suleti keresse klapi abil, sellest ka nimetus [[klappkaamera]]. Klapp võis avaneda otse aparaadist välja tulles või siis ukse kombel kas ühes osas ühele küljele või kahes osas kahele poole.

Lõõtsaga klappkaamerad ilmusidtulid 19. sajandi lõpus koos [[rullfilm]]i leiutamisega. Kõige esimesedEsimesed ja levinumad taolised kaamerad olidki „EastmanEastman Kodak Company“Company toodetud. Klappkaamera erines teistest selle poolest, et võimaldas küllaltki kompaktse kerega teha suureformaadilisi kaadreid. Selle ehitus ei võimaldanud aga pildiotsijat optiliselt objektiiviga siduda, mistõttu teravustamine polnud kuigi täpne ja nähtav kujutis erines peaaegu alati mingil määral sellest, mis tegelikult filmile jäädvustati. Klappkaamerad olid laialdaselt kasutuseskasutusel kuni 1960. aastateni.

[[Peegelkaamera]]tes antakse objektiivi tekitatud kujutis 45° nurga all asuva peegli abil edasi enamasti kaamera peal asuvale mattklaasile. Peeglit kasutati mõningates fotokaamerates juba fotograafia esimestel aastatel eelkõige eesmärgiga läbi objektiivi valet pidi keeratud kujutis õigeks muuta, mis oli oluline näiteks teksti jäädvustamisel.<ref> {{Cite web |title=Mirror |url=http://www.notesonphotographs.org/index.php?title=Mirror }}</ref> Peegelkaameratele lisati peegel aga hoopis selleks, et fotosid oleks võimaliksaaks teha ilma iga võtte järel mattklaasi ja fotoplaati vahetamata. Eriti oluliseks sai see rullfilmi kasutusele võtmiselkasutuselevõtmisel, kuna siis muutus negatiivi eemaldamine iga kaadri jaoks mugavatel ja väikestel kaameratel mõeldamatuks. Ainsaks võimaluseks näha täpselt jäädvustatavat kujutist sai peegli kasutamine. Peegelkaameraid võib jagadaon kahepeamiselt tüübikahte vaheltüüpi.

Esimese peegelkaamera patentis inglane [[Thomas Sutton]] juba aastal 1861, ent arenenumadtäiuslikumad mudelid ilmusidtulid müügile alles 1880. aastatel. JärgnevaJärgmise sajandi alguses ehitati veel mitmeidmitu SLR-tüüpi peegelkaameraidpeegelkaamerat, ent rohkem populaarsust leidsid need alles pärast Teist maailmasõda. Nüüdseks on sellised peegelkaamerad kompaktkaamerate järel kõige levinumad digitaalsed fotoaparaadid.

Esimene TLR-tüüpi peegelkaamera valmistati aastal 1880 ja paari kümnendi jooksul järgnesid veel mõned, kuid peamiselt ebamugava vertikaalselt pikliku kaadriformaadi tõttu vaibus huvi nende vastu üsna kiiresti. 1920. aastatel võeti seda tüüpi kaameratel kasutusele 6x6 cm [[ruutformaat]] ja sajandi keskpaigas oli tegemisttegu ühe populaarsemat tüüpi kaameraga, mis tõenäoliselt just oma lihtsusega pani aluse paljude riikide kaameratööstusele.