Septimaania: erinevus redaktsioonide vahel

=== Gootide Septimaania- omandamine ===

Theoderich II ajal asusid läänegoodid [[Akvitaania]]sse kui [[Lääne-Rooma keisririik|Lääne-Rooma riigi]] föderaadid (450. aastad). [[Sidonius Apollinaris]] viitab [[Avitus]]e (455 - 456455–456) valitsemisajal Septimaaniale kui "nende omale", kuid Sidonius peab arvatavasti silmas läänegootide asustust [[Toulouse]]'i ümbruses. Läänegoodid pidasid sel ajal vastu keisririigi seaduslikke nõudmisi enda valduses Toulouse'i, kuigi nad pakkusid rohkem kui korra selle vahetust [[Auvergne (provints)|Auvergne]]'i vastu.

Läänegoodid, võibollavõib-olla seetõttu, et nad olid [[Arianism|ariaanid]], sattusid vastasseisu [[Katoliku kirik|katoliiklike]] [[frangid|frankidega]] Gallias. Frangid olid liidus [[Armorica]]ga, mille maad olid pideva ohu all gootide poolt [[Loire]]'ist lõunas, ja aastal 507 tungis frankide kuningas [[Chlodowech I]] hõimu juhtivate meeste nõusolekul läänegootide kuningriiki, mille pealinn asus Toulouse'is. Chlodowech võitis goote [[Vouillé lahing]]us ja laps-kuningaslapskuningas [[Amalarich]] viidi ohutuse mõttes Pürenee poolsaarele, samas [[Gesalech]] valiti tema asemele ja valitses [[Narbonne]]'ist.

[[Hermenegild]]i mässu ajal (583 - 585583–585) oma isa Leovigildi vastu tungis Septimaaniasse [[Burgundia kuningriik|Burgundia kuningas]] [[Guntram]], võibolla Hermenegildi mässu toetuseks, kuna viimane oli abielus tema vennatütre [[Ingundis]]ega. Frankide rünnaku aastal 585 tõrjus Hermenegildi vend [[Rekkared I]], kes valitses Narbonensist allkuningana. Hermenegild suri samal aastal [[Tarragona]]s ja on võimalik, et ta põgenes vangistusest [[Valencia]]s ja püüdis ühineda oma frangi liitlastega. Teise võimalusena võis sissetung toimuda vastuseks Hermenegildi surmale. Rekkared võttis vahepeal [[Beaucaire (Gard)|Beaucaire]]'i (Ugernum) [[Rhône]]'i jõel [[Tarascon]]i lähistel ja [[Cabaret]]' (kindlus nimega "Rami pea"), mõlemad kuulusid Guntrami kuningriiki. Guntram eiras aastal 586 kahte rahuettepanekut ja Rekkared võttis vastuseks ette ainsa läänegootide sissetungi Frangi riiki. Siiski ei olnud Guntram motiveeritud vaid usulisest liidust katoliikliku Hermenegildiga, sest ta tungis aastal 589 taas Septimaaniasse ja võideti Lusitaania hertsogi [[Claudius (Lusitaania hertsog)|Claudius]]e poolt koheselt Carcassonne'i lähistel. On selge, et frangid ihkasid läbi kogu 6. sajandi Septimaaniat, kuid olid võimetud seda võtma ja 589. aasta sissetung oli viimane katse.

Septimaania ja frankide Gallia vahelise piiri olemuse kohta on erinevaid teooriaid. Ühest küljest, kultuurivahetus on üldiselt tuntud minimaalsena, kuid kaubavahetuse aktiivsuse tase on vaieldav. Septimaanias on avastatud vähe esemeid, mis ei ole [[Neustria]], [[Austraasia]] või [[Burgundia kuningriik|Burgundia]] päritolu. Siiski on rida ainulaadse piirkondliku stiiliga läänegootide, Akvitaania või Edela-Gallia [[sarkofaag]]e valdavad mõlemal pool Septimaania piiri. Need sarkofaagid on tehtud kohalikust [[Saint-Béat]]i marmorist ja on erineva disainiga, kuid üldiselt tasase reljeefiga, mis eristab neid Rooma sarkofaagidest. Nende tegemine on dateeritud kas 5., 6. või 7. sajandiga, millest teist peetakse tänapäeval kõige tõenäolisemaks. Siiski, kui need tehti 5. sajandil, kui nii Akvitaania kui ka Septimaania olid läänegootide kätes, ei paku nende olemasolu tõendeid kultuurilisest osmoosist üle goodigooti-frangi piiri. Oranži keraamika ainulaadne stiil oli 4. ja 5. sajandi Lõuna-Gallias tavaline, kuid hilisemad (6. sajandi) Septimaaniast leitud näited on rohkem oranžid, kui nende Akvitaania ja Provence'i sugulased ja neid ei ole üldiselt leitud väljaspool Septimaaniat, tugev näitaja, et kaubavahetus üle piiri või sadamates oli väike. Tegelikult aitas Septimaania isoleerida nii Akvitaaniat kui ka Pürenee poolsaart ülejäänud Vahemeremaadest.

Umbes aastal 747 anti Septimaania piirkonna (ja Ülemmargi, Püreneedest Ebro jõeni) valitsemine [[Aumar ben Aumar]]ile. Aastal 752 suundus Pippin lõunasse Septimaaniasse. [[Nîmes]]'i, [[Mauguio|Melguelh]]'i, [[Agde]]'i ja [[Béziers]]'i [[Goodid|gootidest]] krahvid keeldusid truudusest [[Córdoba]] emiirile ja kuulutasid ustavust frankide kuningale -– Nîmes'i krahv [[Ansemund]] omas mõningast võimu ülejäänud krahvide üle. Gootidest krahvid ja frangid alustasid siis [[Narbonne]]'i piiramist, kus [[Narbonne'i Miló|Miló]] oli arvatavasti krahv (kui krahv [[Narbonne'i Gilbert|Gilbert]]i järglane). Siiski pidas moslemite valitsetav, tugevalt gootide Narbonne Karolingide survele vastu. Veelgi enam, baskide armee rünnakud järelväele Akvitaania hertsogi Waifer'i juhtimisel ei teinud asju Pippinile kergemaks.

Aastal 754 tappis Ermeniardi juhitud frankide-vastane reaktsioon Ansemundi, kuid ülestõus oli edutu ja frankide õukonnast määrati uueks krahviks [[Narbonne'i Radulf|Radulf]]. Umbes aastal 755 asendas [[Abd al-Rahman ben Uqba]] Aumar ben Aumari. [[Narbonne'i piiramine (752-759)|Narbonne kapituleerus aastal 759]] alles pärast Pippini lubadust linna kaitsjatele säilitada gooti õigus, ja krahvkond anti moslemite-aegsele gootide krahvile Milóle, saavutades sellega Septimaania gootide ustavuse Waifer'iWaiferi vastu.

Frangi aadlik [[Bernat Septimaaniast]] oli nende maade valitseja aastatel 826 - 832826–832. Tema karjäär (tal raiuti aastal 844 pea maha) iseloomustas tormilist 9. sajandit Septimaanias. Tema nimetamine [[Barcelona krahv]]iks aastal 826 tekitas katalaani isandate üldise ülestõusu sellise frankide võimu sissetungi vastu. [[Berengar Tark|Berengar Targa]] ja katalaanide mahasurumiseks annetas [[Ludwig Vaga]] Bernat'le rea krahvkondi, mis piiritles jämedalt 9. sajandi Septimaania: Narbonne, Béziers, Agde, Magalona, Nîmes ja Uzés. Tõustes aastal 843 Karl Paljaspea vastu, püüti Bernat Toulouse'is kinni ja tal löödi pea maha. Bernat' poeg, tuntud kui [[Gootia Bernat]], teenis aastatel 865 - 878865–878 samuti Barcelona ja [[Girona krahvkond|Girona]] krahvina ning [[Gootia markkrahv|Gootia]] ja Septimaania markkrahvina.