Uus-Prantsusmaa: erinevus redaktsioonide vahel

'''Uus-Prantsusmaa''' (prantsuse ''Nouvelle-France''), ametlikult '''Uus-Prantsusmaa asekuningriik''' (prantsuse ''Vice-royauté de Nouvelle-France''), oli [[Prantsusmaa]] poolt [[Prantsuse Ameerika-kolooniad|koloniseeritud]] territoorium [[Põhja-Ameerika]]s perioodil alates [[Saint Lawrence'i jõgi|Saint Lawrence'i jõe]] avastamisest [[Jacques Cartier]] poolt aastal 1534 ning lõpetades Uus-Prantsusmaa loovutamisega [[Hispaania]]le ja [[Suurbritannia kuningriik|Suurbritannia]]le aastal 1763. Oma kõrghetkel, aastal 1712 (enne [[Utrechti rahu]]), ulatus Uus-Prantsusmaa territoorium, mida tuntakse ka Prantsuse Põhja-Ameerika Impeeriumi või Kuningliku Uus-Prantsusmaa nime all, [[Newfoundland]]ist Kaljumäestikuni ja [[Hudsoni laht|Hudsoni lahest]] [[Mehhiko laht|Mehhiko laheni]].<ref name="Bayly_Johnston"/>

 

 

Prantsusmaa loovutas ülejäänud Uus-Prantsusmaa, väljaarvatud [[Saint-Pierre ja Miquelon]]i saared, Suurbritanniale ja Hispaaniale [[Pariisi rahu (1763)|Pariisi rahu]]ga, mis lõpetas [[Seitsmeaastane sõda|Seitsmeaastase sõja]] ([[Prantsuse ja indiaanisõda]]). Suurbritannia sai endale maa-alad [[Mississippi]]st idas, sealhulgas Kanada, Acadia ja osa Louisianast, Hispaania aga territooriumi läänes – suurema osa Louisianast. Hispaania tagastas selle osa Louisianast Prantsusmaale aastal 1800 salajase [[San Ildefonso leping (1800)|San Ildefonso leping]]uga, kuid Prantsusmaa valitseja [[Napoleon I|Napoleon Bonaparte]] müüs territooriumi aastal 1803 [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikidele]] ([[Louisiana ost]]), lõpetades jäädavalt Prantsuse koloniaalkavatsused Põhja-Ameerika mandril.