Erütrotsüüt: erinevus redaktsioonide vahel

Punased verelibled on rakud, milledemille loome käigus ei sünteesita [[DNA]]d ja [[RNA]]d, ning millel puudub [[mitokonder]] ja, enamasti ka [[rakutuum]] ningja paljunemisvõime.<ref>Ledingham ''et al'', 2000</ref><ref>"[[Meditsiinisõnastik]]" 627:2004.</ref>

Roomajate füsioloogiliste eripärade tõttu saab võtta väiksematel liikidel üksnes väga tillukese koguse verd. Roomajate vereproovide võtmisel ningja tulemuste interpreteerimisel on oluline arvestada nende vanuse, soo, keskkonna ([[loodus]]es, [[vangistus]]es, [[loomaaed|loomaaias]], [[labor]]is, [[terraarium]]is vms) ja toitumisega ning iga üksiku indiviidi eripäraga. <ref name="merck manuals">[http://www.merckmanuals.com/vet/exotic_and_laboratory_animals/reptiles/management_of_reptiles.html#v3308414]</ref>

Roomajatel on väiksem arv erütrotsüüte (300 000 kuni– 2 500 000/erütrotsüüti µ/L) kui lindudel ja imetajatel.

[[Harilik rästik|Hariliku rästiku]] erütrotsüütide mõõtmed: kõrgus 17 kuni 1817–18 µ ningja laius 12 µ.

Tavaolekus on nad [[kaksiknõgus]]ad kettad (ingl k "disks"), milledemille kuju muutub (ka [[spektriin]]i toime), kui nad ringlevad [[suur vereringe|suure]] ja [[väike vereringe|väikese vereringe]] kaudu, teiste rakkude survel kergesti.<ref>Dudek, 2011</ref>

*Läbimõõt: 7-87–8 μm (oleneb kasutavatest laboratoorsetest tehnikatest)

*Paksus: 1-21–2 μm

*Ringlus: keskmiselt üks kord minutis (st 2kaks korda läbi südame ja kapillaaride)

*Elutsükkel: ringleb keskmiselt 100-120100–120 päeva.<ref>Dudek 2011</ref><ref>[[John G.G. Ledingham]], [[David A. Warrell]], "Concise Oxford Textbook of Medicine", [[Oxford University Press]], lk 177, lk 215-219, [[2000]], ISBN 0 19 262870 4</ref>

*Arvukus: normaalse füsioloogiaga inimvere erütrotsüütide arvukus on 4-84–8 x 10 ⁶ erütrotsüüti 1 ml/inimvere kohta. Arvukus muutub ning on seotud nii indviidi geneetika, vanuse, toitumise, organismi haiguslike seisundite ningkui ka elu- ja asukohaga ([[kõrgmäestik]]es, [[kosmos]]es, merepõhjas jne) ja keskkonnaga.

Erütrotsüütide pinnal on [[süsivesikud|süsivesikuid]] sisaldavaid valguosisega aineid- – [[glükoproteiin|glükoproteiine]], mida loetakse [[veregrupitegur|veregrupiteguriteks]].<ref>Walter Nienstedt, Osmo Hänninen, Antti Arstila, Stig-Eyrik Björkqvist. "Inimese füsioloogia ja anatoomia", Werner Söderström Osakeyhtiö, Kirjastus Medicina, 6. trükk, [[2011]], toimetaja Georg Loogna, tõlkija Heli Kõiv, keeletoimetaja Tiiu Sulsenberg, 6 peatükk, ''VERI'', lk 168-172, ISBN 9985-829-36-0</ref> Inimese veregrupi kuuluvussaab määrataksekindlaks ärateha laborianalüüsidega, erütrotsüütidel tuvastatud [[antigeen]]ide põhjal,. selleksSelleks kasutavad laborid erinevaid vererühmade süsteeme, nagunäiteks:<ref>"[[Meditsiinisõnastik]]", 2004</ref>

*[[ABO - vererühmade süsteem| ABO-süsteem]] - – inimesed kuulvad erütrotsüütide pinnaantigeenide põhjal kas A-, B-, AB- või O-vererühma;

*[[Kelli vererühmade süsteem]]- – inimesed kuuluvad vererühma K,Kk või k;

*[[Kiddi vererühmade süsteem]]- – inimesed kuulvad erütotsüütideerütrotsüütide pinnaantigeeni põhjal kas Jk^a, Jk^b või Jk^aJk^b;

*[[Duffy vererühmade süsteem]]- – inimesed kuuluvad erütotsüütideerütrotsüütide pinnaantigeenide põhjal kas Fya- või Fyb- vererühma;

*[[Reesus vererühmade süsteem|Rh-süsteem]] -– inimesed kuuluvad D-antigeeni põhjal kas reesuspositiivsesse või reesusnegatiivsesse rühma.

Erütrotsüüdi koostis: peamiselt [[vesi]] (ligi 70%), [[hemoglobiin]], [[lipiid]]id, [[glükoos]] ja [[ensüüm]]id, [[vitamiinid]]<ref>John G.G. Ledingham, David A. Warrell, "Concise Oxford Textbook of Medicine", Oxford University Press, lk 176, [[2000]], ISBN 0 19 262870 4</ref><ref>Weatherall ''et al'', 19.1.:1983</ref>. Normaalse füsioloogiaga inimese üks erütrotsüüt võib sisaldada ~270 miljonit [[hemoglobiin]]i [[molekul]]i<ref>[http://www.sigmaaldrich.com/life-science/metabolomics/enzyme-explorer/learning-center/plasma-blood-protein/hemoglobin-heme-products.html Hemoglobin, Heme Products & Erythrocytes], veebiversioon (vaadatud 06.07.2014)<small> (''inglise keeles'')</small></ref>

ErütrotsüütidesNormaalse onfüsioloogiaga normaalseinimeste füsioloogiagaerütrotsüütides inimestelon sündides palju ensüüme: glükoos-6-fosfaadi dehüdrogenaas (RBC-G6PD), glutatiooni reduktaas (GR), püruvaatkinaas (PK), difosfoglütseraat (2,3-DPG) jtjm.

Lisaks hemoglobiinile, mida loetakse erütrotsüütide [[tsütosool]]i tähtsaimaks valguks ja mille membraan on kaetud võrdselt nii [[lipiidid]]e kui valkudega, on teadustöötajad tänapäevaseid laboratoorseid tehnikaid ja abivahendeid kasutades avastanud inimese erütrotsüütides (''[[RBC]]'' des) lisaks veel 750 valku.<ref>Goodman ''et al'', 2007</ref>

|84 erinevat ''[[RBC]]'' [[membraan]]i valku

|181 erinevat ''[[RBC]]'' [[membraan]]i valku

Organismis vabaneb ja komplekteeritakse rakkude pideva uuenemise tõttu teatud kogus erütrotsüüte. Punaliblede keskmine eluiga on normaalse füsioloogiaga inimestel umbes 4 kuud (100 kuni 120100–120 päeva), mille järel nad lammutatakse peamiselt [[makrofaagisüsteem]]is (vananenud termin retikuloendoteliaalsüsteem) ([[põrn]], [[maks]], [[luuüdi]]) [[fagotsütoos]]i teel, protsessi nimetatakse ka [[erüptoos]]iks ehk erütrotsüütide [[apoptoos|programmeeritud raku surmaks]].

Hävivate punaliblede [[rakumembraan]] lõheneb ja vabaneb [[hemoglobiin]]. [[Hemolüüs]]i (ja ka teiste füsioloogiliste protsesside) tõttu hävib ja asendatakse [[retikulotsüüdid|retikulotsüütidega]], iga ööpäevaga 1% kogu punaliblede arvust.<ref>John G.G. Ledingham, David A. Warrell, "Concise Oxford Textbook of Medicine", Oxford University Press, lk 177, lk 215-219, [[2000]], ISBN 0 19 262870 4</ref> Erütrotsüütide valguaines lõhustatakse [[aminohapped|aminohapeteks]] mida organism taaskasutab, nagu raudagi.<ref>Walter Nienstedt, Osmo Hänninen, Antti Arstila, Stig-Eyrik Björkqvist. "Inimese füsioloogia ja anatoomia", Werner Söderström Osakeyhtiö, Kirjastus Medicina, 6 trükk, 2011, toimetaja Georg Loogna, tõlkija Heli Kõiv, keeletoimetaja Tiiu Sulsenberg, 6 peatükk, ''VERI'', lk 168-172, ISBN 9985-829-36-0</ref>

Punaste vereliblede elutsükliga seostatakse ja diagnoositakse inimestel mitmeid haiguslikke seisundeid, nagu:näiteks [[erütroblastoos]], [[erütroblastopeenia]],[[erütrotsüteemia]], [[erütroviirus B19]] (''Parvoviridae''), [[aneemia]]d ([[rauapuudusaneemia]], [[talasseemia]], [[sferotsüütne aneemia]], pärilikud hemolüütilised aneemiad jt. Kasvajaid: [[erütroleukeemia]], [[erütroblastoom]] jpt.

[[Malaaria]] vormi (RHK-10, Jaotisjaotis: B50) mida põhjustavad erütrotsüütides elavad ''[[Plasmodium falciparum]]''i [[algloomad]].<ref>[http://www.sciencedaily.com/releases/2008/07/080708155615.htm How The Malaria Parasite Hijacks Human Red Blood Cells], 10. Juuli, 2008, veebiversioon (vaadatud 12.06.2013)<small> (''inglise keeles'')</small></ref>

[[Neer]]ude poolt komplekteeritavalkomplekteeritava hormooni [[erütropoetiin]]i ja erütrotsüütide loome patoloogiatega seostatakse kliinilises meditsiinis paljusid haiguslikke seisundid, nagu : [[nefrogeenne aneemia]], mitmed [[neeruvähk|neeruvähi]] vormid komplekteerivad [[erütropoietiin]]i, kroonilised kopsuhaigused ja [[südamepuudulikkus]] põhjustavad raske kuluga [[hüpoksia]]t mida seostatakse samuti erütropoietiiniga.<ref>[[John G.G. Ledingham]], [[David A. Warrell]], "Concise Oxford Textbook of Medicine", [[Oxford University Press]], lk 215, [[2000]], ISBN 0 19 262870 4</ref>

Ensüümipuudulikkusega seotud haiguslikke seisundeid, diagnoositakse vastavaid laboratoorseid analüüse tellides.

Hemolüütiline aneemia ehk punaliblede lagunemine, mida seostatakse kliinilises meditsiinis glükolüütilise [[Embden-Meyerhofi tsükkel|Embden-Meyerhofi tsükli]] ensüümipuudulikkusega, paljud neist on pärilikud [[ATP]] energiatootmise vähemefektiivsed protsessid keha sees, kui erütrotsüütidel pole võimalik energiat Embden-Meyerhofi tsükli käigus omandada, siis võtavad nad eluks vajaliku energia muid metaboolseid radu kasutades.<ref>John G.G. Ledingham, David A. Warrell, "Concise Oxford Textbook of Medicine", Oxford University Press, lk 215-219, 2000, ISBN 0 19 262870 4</ref>

Vajadusel, kas [[vereanalüüs]]i ehk [[doonor]]vere töötlemiseks, tsentrifuugitakse verd [[antikoagulant]]idega, eraldamaks selle erinevaid osiseid:<ref>Vereanalüüsi kvaliteedi käsiraamat</ref>

* pealmine kiht- – [[vereplasma]]

* keskmine kiht- – kohev [[leukotsüüt]]idest ja [[vereliistak]]utest koosnev kiht

* alumine kiht- – erütrotsüüdid.

Vereproovi uuringud (värvumise meetodil), milledemille käigus vaadeldakse erütrotsüütide suurust ja, kuju ningja värvumist, muudavad praktiseerivatel arstidel inimese tervislikku seisundi ja diagnoosi selgitamise ja võimaliku teraapia süsteemsemaks ja patsiendi jaoks lihtsamaks.

Erütrotsüüte uuritakse vastavate laboratoorsete seadmetega nii hapnikustamise taseme suuruse, arvu, mahu ningja muude näitajate kaudu.

*[[anisotsütoos]]- – erütrotsüüdid on erineva suurusega

*[[isotsütoos]]- – erütrotsüüdid on võrdse suurusega

*[[makrostütoos]]- – suurpunaliblesus

*[[mikrotsütoos]]- – erütrotsüüdid on väiksemõõtmelised (kuni 5 μm)

*[[poikilotsütoos]]- – erütrotsüüdid on erineva kujuga.

*[[hüpokroomia]] -– hemoglobiinivähesus erütrotsüütides

*[[anisokroomia]] -– hapnikustamise varieeruvus

*[[sferotsütoos]] -– kerajate erütrotsüütide esinemine millega kaasneb membraani erütrotsütoos, võib olla geneetiline häire

Eesti Haigekassa kaudu kindlustatutele võidakse vajadusel teostadateha mitmeid hematoloogilisi analüüse, näiteks:<ref>[[Laine Trapido]]. "Meditsiiniterminite lühendeid". AS Medicina, Tallinn, 2007, ISBN 978-9985-829-79-0</ref>

'''Inimvere erütrotsüütide automaatuuring; kontsentratsioonid ja referentsvahemikud'''

|3,7-67–6,5

|11,6-146–14,8

Erütrotsüütide mahu määramine vereproovis ei anna inimorganismis toimuvast mitte alati tulemuslikku pilti inimorganismis toimuvast. Näiteks on erütrotsüütide maht normaalne [[rasedus]]e, [[tsirroos]]i, [[neerupõletik|nefriidi]] korral ning [[HIV|HI-viirusesse]] nakatunuil üksnes kergelt alla normi.<ref>[http://cig.salk.edu/extra_html/etc_hiv_diagonstics.htm#cbc HIV Diagnostic Tests], Aprill 1997, veebiversioon (vaadatud 06.07.2014)<small> (''inglise keeles'')</small></ref>

Erinevad laborid võivad kasutada mitmesuguseid mõõtühikuid. Näiteks saab punaliblede arvu väljendada kas 3,0-60–6,2 miljon/μL ja/või SI-ühikutes (norm täiskasvanul on 3,0-6,2 x 10¹²/L). Lisaks kasutatakse veel mitmeid laboriuuringuid: erütrotsütaarsete antikehade sõeltest (B-aRBC-g), erütrotsüüdid liikvoris (CSF-RBC), erütrotsüütide settekiirus (B-ESRw) jpt.

*[[Laine Trapido]], "[[Meditsiini terminite lühendeid]]", keeletoimetaja [[Katrin Hallas]]. AS [[Medicina]], [[2007]], ISBN 978-9985-829-79-0

* [[Health Protection Agency]]. Documents of the Health Protection Agency. Radiation, Chemical and Environmental Hazards, 2010,[http://www.hpa.org.uk/webc/HPAwebFile/HPAweb_C/1265028759369 Report: Health effects of exposure to ultrasound and infrasound], veebiversioon (vaadatud 19.05.2013)<small> (''inglise keeles'')</small> (pdf)

* Vladimir R. Muzykantov, [http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC2844929/ Drug delivery by red blood cells: vascular carriers designed by Mother Nature], Expert Opin Drug Deliv. Aprill 2010; 7(4): 403–427., doi: 10.1517/17425241003610633, veebiversioon (vaadatud 19.05.2013)<small> (''inglise keeles'')</small>

* Florian Lang, Elisabeth Lang, ja Michael Föller, [http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3678267/ Physiology and Pathophysiology of Eryptosis], Transfus Med Hemother. Oct 2012; 39(5): 308–314., 6. September, 2012. doi: 10.1159/000342534, veebiversioon (vaadatud 06.07.2014)<small> (''inglise keeles'')</small>