Vikipeedia

Kolmekümneaastane sõda: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Sodacan (arutelu | kaastöö)
92 muudatust
Historically accurate redition (GlobalReplace v0.3)
Resümee puudub
22. rida:
{{Pisilipp|Osmanite riik}}
| osaline2 = {{Pisilipp|Saksa-Rooma riik}}<br />
*[[Ungari kuningriik#Osmanite okupatsioon|Kuninglik Ungari]]<br />
[[Pilt:Flag of Cross of Burgundy.svg|border|25px]] [[Hispaania]]<br />
{{Pisilipp|Taani}} [[Taani-Norra]]<small> (1643–1645)</small><br />
31. rida:
[[Pilt:Sweden-Flag-1562.svg|25px]] [[Alexander Leslie]]<br />
[[Pilt:Sweden-Flag-1562.svg|25px]] [[Gustav II Adolf]] †<br />
[[Pilt:Sweden-Flag-1562.svg|25px]] [[Axel Oxenstierna]] <br />
[[Pilt:Sweden-Flag-1562.svg|25px]] [[Johan Banér]]<br />
[[Pilt:Sweden-Flag-1562.svg|25px]] [[Gustaf Horn]]<br />
[[Pilt:Sweden-Flag-1562.svg|25px]] [[Lennart Torstenson]]<br />
[[Pilt:Sweden-Flag-1562.svg|25px]] [[Carl Gustaf Wrangel]]<br />
67. rida ⟶ 69. rida:
}}
 
'''Kolmekümneaastane sõda''' oli [[sõda]], mis peeti [[1618]]–[[1648]] põhiliselt [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] territooriumil [[Kesk-Euroopa]]s, kuid milles osales enamik [[Euroopa]] riike. SellelSõjal oli palju põhjuseid, kuid üheks peamiseks oli konflikt [[protestantism]]i ja [[katoliiklus]]e vahel, mistõttu seda on peetud viimaseks suureks [[ususõda|ususõjaks]] Euroopas. Tähtsat osa mängis ka [[Teine Praha defenestratsioon|Praha defenestratsioon]] ([[Saksa-Rooma keiser|Saksa-Rooma riigi keisri]] [[Ferdinand II (Saksa-Rooma keiser)|Ferdinand II]] saadikute [[defenestratsioon|aknast välja viskamine]] [[Praha]]s 1618. aastal), mida peetakse enamasti sõja alguseks. Lisaks oli mängus [[Habsburgid]]e [[dünastia]] saatus.
 
== Sõja eeldused ==
74. rida ⟶ 76. rida:
 
See nägi ette, et:
* Saksa [[riigivürst]]id (neid oli 360) võivad valida religiooni[[religioon]]i (luterluse või katoliikluse) oma territooriumil vastavalt [[südametunnistus]]ele ([[1582]]. aastal sõnastas jurist [[Joachim Stephani]] selle kui: ''cuius regio, eius religio'' – kelle võim, selle usk).
* Katoliiklikus vaimulikus võimkonnas (peapiiskopkond|peapiiskopkonnas, [[piiskopkond|piiskopkonnas]] või [[abtkond|abtkonnas]]) elavad aadlikud[[aadlik]]ud võivad jääda luterlasteks (''Declaratio Ferdinandea'', mida ametlikult aga ei kinnitatud).
* Need territooriumid ja varad, mis luterlased enne [[Passau rahu]] ([[1552]]) katoliku kirikult on omandanud (sekulariseerinud), kuuluvad legaalselt neile.
* [[Katoliku kirikukirik]]u piiskopid[[piiskop]]id, kes pöörduvad luterlusse, peavad oma territooriumist (peapiiskopkonnast või piiskopkonnast) loobuma ja see antakse katoliiklikule vaimulikule.<ref>Augsburgi usurahu kohta näiteks: Joachim Whaley. Germany and the Holy Roman Empire. Volume 1, from Maximilian I to the peace of Wetphalia, 1493–1648. Oxford University Press, 2012. Lk-d 325–336.</ref>
 
Samas ei käsitlenud Augsburgi usurahu [[kalvinism]]i, mis selle ajaks oli juba levinud [[Šveits]]is ning mille võtsid hiljem omaks [[Pfalz]]i [[Pfalzi kuurvürst|kuurvürst]] ja mitmed teised Saksa vürstid. See tekitas lisapingeid ning tingis Pfalzi keskse rolli Kolmekümneaastase sõja alguses.
 
[[16. sajand]]i teise poole jooksul usulised pinged Saksamaal kasvasid. Põhja-Saksamaa protestantlikud vürstid jätkasid katoliiklike piiskopkondade [[sekulariseerimine|sekulariseerimist]] ning ka mujal asus ametisse protestantlikult meelestatud piiskoppe, kes polnud nõus oma valdustest loobuma. [[1583]]–[[1588]] toimus [[Kölni sõda]], milles katoliiklikud jõud võitsid peapiiskopkonda sekulariseerida püüdnud protestantlikku peapiiskoppi [[Gebhard Truchsess von Waldburg]]i, kes asendati katoliikliku Baieri hertsogi [[Ernst Baierist |Ernstiga]]. [[1690. aastad|1690. aastatel]] leidis sarnane konflikt aset Strassburgi piiskopkonnas, mille võitsid samuti katoliiklased.<ref>Whaley, lk-d 383–417.</ref>
 
Usulisi pingeid kasvatas ka see, et 16. sajandi teisel poolel kujunesid välja selged konfessioonid: katoliku kirik reformis end sisemiselt [[Trento kirikukogu]]l ning asus alates [[1560. aastad|1560. aastatest]] teostama ka [[vastureformatsioon]]i. Luterlased ühinesid [[1580]]. aastal ''Formula Concordia'''ga. [[1563]]. aastal andis Pfalzi kuurvürst välja [[Heidelbergi katekismus]]e, mis sai Saksamaa kalvinistide ehk reformeeritute usutunnistuse[[usutunnistus]]e aluseks. Ehkki kalvinismi ametlikult lubatud usuna ei tunnistatud, ei kuulutatud seda otseselt ka ebaseaduslikuks, kuna [[1566]]. aasta riigipäeval[[riigipäev]]al otsustati see lugeda samuti Augsburgi usutunnistuse alla käivaks. Hiljem vastuolud siiski kasvasid, kui kalvinism levis seni luterlike vürstide hulgas, [[1613]]. aastal võttis selle vastu ka [[Brandenburgi kuurvürst]], kuid kelle valdused jäid luterlikeks.<ref>Whaley, lk-d 383–417.</ref>
 
===Usuline ja poliitiline olukord Saksa-Rooma riigi piiridel===
[[Ida-Euroopa]] vastureformatsiooni peamised jõud olid [[Rzeczpospolita|Poola]] ja [[Austria]], mis püüdsid katoliikluse võimu ideoloogiliselt peamiselt [[jesuiidid|jesuiitidele]] tuginedes taastada. [[Habsburgid]] olid huvitatud ka oma võimu laiendamisest Saksa-Rooma riigis, milleks nad olid valmis tegema koostööd ka protestantidega. Keisrid [[Maximilian II (Saksa-Rooma keiser)|Maximilian II]], [[Rudolf II (Saksa-Rooma keiser)|Rudolf II]] ja [[Matthias (Saksa-Rooma keiser)|Matthias]] olid usuliselt tolerantsed, mistõttu nende valdustes [[Alam-Austria|Alam-]] ja [[Ülem-AustriasAustria]]s, Böömimaal[[Böömimaa]]l ja [[Kuninglik Ungari|Ungaris]] said levida nii luterlus kui ka kalvinism.
 
[[17. sajand]]i alguses kasvasid [[Euroopa]] suurriikide vahel pinged ning suurenes huvi Saksa alade vastu. [[Hispaania]]t valitsevale Habsburgide dünastia harule kuulus mitmeid valduseid Saksa-Rooma riigis: [[Lõuna-Madalmaad]], [[Franche-Comté]] ja [[Milano hertsogiriik|Milano]]. Hispaania oli alates [[1568]]. aastast sõjas Põhja-Madalmaade ehk [[Ühinenud Provintside Vabariik|Ühinenud Provintside Vabariigiga]], milleks ta samuti taotles Saksa-Rooma riigi toetust. Hispaania ja Põhja-Madalmaade sõda mõjutas tugevalt usulisi vahekordi ka Saksa-Rooma riigis, kuna katoliiklased toetasid Hispaaniat ning protestandid Madalmaid, mis süvendas nendevahelisi lahkhelisid. [[Prantsusmaa kuningriik|Prantsusmaa]] tahtis samas vastu seista oma ida- ja lõunapiire ümbritsevate Habsburgide võimsuse kasvule ning püüdis seetõttu protestantlikke vürste meelestada Hispaania ja Austria vastu. [[Rootsi]] ja [[Taani]] olid majanduslikel põhjustel huvitatud [[Läänemeri|Läänemere]]-äärsetest Põhja-Saksa riikidest.
 
===Protestantlik unioon ja Katoliiklik liiga===
[[1606]]. aastal soovisid [[Donauwörth]]i [[riigilinn]]as enamuses olevad katoliiklased korraldada [[protsessioon]]i, kuid seal elavad luterlased ei tahtnud seda lubada, mistõttu linnas puhkesid rahutused. See ajendas [[Baieri]] [[Baieri hertsog|hertsog]]it [[Maximilian I (Baieri hertsog)|Maximilian]]i katoliiklaste poolel sekkuma, kes liitis linna enda valdustega. Seejärel tundsid Saksamaa kalvinistid, kelle usk oli keisririigis endiselt seadustamata, end ebakindlalt ning Pfalzi kuurvürsti [[Friedrich IV (Pfalzi kuurvürst)|Friedrich IV]] ning tema peamise nõuniku [[Christian I (Anhalt-Bernburg)|Anhalti Christiani]] juhtimisel moodustasid protestandid [[1608]]. aastal oma õiguste kaitseks [[Protestantlik Unioon|Protestantliku Uniooni]]. Protestantliku Uniooni moodustamine ajendas katoliiklasi [[1609]]. aastal looma [[Katoliiklik Liiga|Katoliiklikku Liigat]] hertsog Maximiliani ja [[Mainzi peapiiskop]]i juhtimisel. Kahe fraktsiooni vastuolusid suurendas see, et nii Friedrich IV kui ka Baieri Maximilian pärinesid [[Wittelsbachi dünastia]]st ning Maximilian I soovis muuta Baieri haru Pfalzi omast tähtsamaks, milleks ta soovis muuhulgas omandada selle kuurvürsti tiitlit.<ref>Whaley, lk-d 418–427.</ref>
 
===Ferdinand II ja sõja algus===
[[1619]]. aastal suri [[Saksa-Rooma keiser]] ja Austria valitseja [[Matthias (Saksa-Rooma keiser)|Matthias]] lastetuna, ent ta oli valinud pärijaks oma nõo [[Steiermark]]i [[Steiermarki hertsogihertsog|hertsog]]i Ferdinandi, kes sai [[Böömimaa]] kuningaks ja keisriks [[Ferdinand II (Saksa-Rooma keiser)|Ferdinand II]] nime all. Ferdinand oli vaga katoliiklane, kes oli saanud hariduse [[jesuiidid|jesuiitide]] juures, ning ta tahtis kõigis oma valdustes läbi viia vastureformatsiooni, mistõttu ta oli Böömimaal, kus olid enamuses protestandid (luterlased, kalvinistid ja [[utrakvistid]] ehk mõõdukad [[hussiidid]]), ebapopulaarne. Ferdinand püüdis kindlustada Böömimaa kuninga kohta juba enne Matthiase surma, ent kui tema saadikud 1618. aastal Praha linnusesse saabusid, siis viskasid Böömimaa kalvinistid nad lossi akendest välja (saadikud jäid ellu, sest maandusid sõnnikuhunnikusse). See sündmus ([[Teine Praha defenestratsioon]]) oli alguseks Böömimaa ülestõusule ning seda loetakse ka Kolmekümneaastase sõja alguseks. Kolmekümneaastane sõda jagatakse neljaks perioodiks: Böömi-Pfalzi periood ([[1618]]–[[1623]], Taani periood ([[1625]]–[[1629]]), Rootsi periood ([[1630]]–[[1635]]) ja Prantsuse-Rootsi periood ([[1635]]–[[1648]]).
 
[[Böömimaa kuningas]] oli [[Valitav kuningas|valitav]] ning Böömimaa mässulised valisid [[1619]]. aastal enda valitsejaks [[Pfalzi kuurvürst]]i [[Friedrich V (Pfalzi kuurvürst)|Friedrich V]], [[1610]]. aastal surnud Friedrich IV poja, kes oli [[Inglismaa]] kuningas|Inglismaa kuninga]] [[James I (Inglismaa kuningas)|James I]] tütre Elizabethi abikaasa. Samal ajal valisid lojalistid Böömimaa kuningaks Ferdinand II ning ta kinnitati ka Saksa-Rooma keisriks. Ferdinand luges seejärel Friedrich V mässuliseks ning nendevaheline konflikt muutis sõja Habsburgide valduste sisesõjast üleriigiliseks konfliktiks.
 
== Böömi-Pfalzi periood ehk Böömi sõda, 1618–1625==
Lühikese ajaga koondati böömlaste vastu 14 000 meheline sõjavägi, mille ülemjuhatajaks sai Buquoy. Buquoyle allusid omakorda Khuen ja Dampierre, neist viimane tungis kohe Böömimaale ja jõudis Neuhausini[[Neuhaus]]ini. ▼
[[1618]]–[[1625]]
 
▲Lühikese ajaga koondati böömlaste vastu 14 000 meheline sõjavägi, mille ülemjuhatajaks sai Buquoy. Buquoyle allusid omakorda Khuen ja Dampierre, neist viimane tungis kohe Böömimaale ja jõudis Neuhausini.
 
Ferdinand arvestas, et keisri vägede Böömimaale tungimisega surutakse böömlaste vastupanu lühikese aja jooksul maha. Seda ei juhtunud, olgugi et ka Khuen ja Buguoy tõttasid Ferdinandi vägedele appi. Äge Habsburgide vastane krahv [[Heinrich Matthias von Thurn|Jindrich Matyas Thurn]] osutas mehist vastupanu ja suurendas oma sõjaväge, palgates seisuste poolt eraldatud rahaga juurde lisavägesid. Thurnile saabus appi ka seiklushimuline saksa krahv Ernst Mansfeld oma 2000 mehega. Sellises olukorras olid keisri väejuhid sunnitud taanduma ja said böömlastelt koguni lüüa. Keisri olukord halvenes veelgi, kui sileeslased ühinesid böömlastega ja saatsid neile appi markkrahv Jägerndorfi. Keisrimeelse Pilseni linna alistamine Mansfeldi poolt oli böömlaste uueks eduks. Kui Thurn oleks tunginud nõrgestatud Buquoy väele kallale ja selle hävitanud, oleks see olnud keisrile väga raskeks hoobiks. Kuid Thurn siirdus Austriasse, et mõjutada Austria seisusi ühinema böömlastega. Austerlased olid aga kõhkleval seisukohal, et oodata ära [[Määrimaa]] otsus, sealne mõjukaim poliitik [[Karel Žerotín vanem]] püüdis tekkinud konfliktis säilitada rahu ja toetas pigem Ferdinand II-st. Muutunud ilmastikuolude tõttu pöördus Thurn tagasi Böömimaale. Talve jooksul otsisid mõlemad pooled endale väljastpoolt toetust.
111. rida:
Hollandi abirahadega palkas Friedrich endale kaks väejuhti, Ernst von Mansfeldi ja Braunschweigi printsi Christiani. Saanud raha ja kogunud sõjaväe, alustasid mõlemad sõjalist tegevust. Christian tungis talvel 1621./1622. a. Padenbori piiskopkonda ja Mansfelt tegutses [[Elsassis]]. Nendega ühines Badeni markkrahv Georg Friedrich, kes oli äge protestant ja jäänud truuks lagunevale Protestantlikule Unioonile. Ka vastaspool – Hispaania, Katoliiklik Liiga ja keiser Ferdinand – valmistusid palavikuliselt sõjale. 1622. aasta kevadel tuldi mõlemalt poolt välja aukartustäratavate jõududega. Kuurvürst Friedrich ilmus nüüd ka ise tema nimel kogutud sõjaväe juurde. Wimpfeni juures (Neckari jõel) toimus 6. mail 1622 äge ja verine lahing, kus mõlemad pooled olid kokku pannud välja 150 000 meest. Friedrich sai lahingus rängalt lüüa. Tema sõjavägi kaotas surnutena 6000 meest, samuti langes vaenlaste kätte osa ta kahuritest, palju moona ning, mis eriti tähtis – kassa. Ka prints Christian sai lüüa Tillylt, kusjuures õnnestus tal hädavaevu Mansfeldiga ühineda ja Madalmaadesse põgeneda. Kaotuste tagajärjel jäi Friedrich ilma Pfalzist.
 
== Taani periood, 1625–1629 ==
1625–[[1629]]
 
1626. aasta augustis lõi Tilly Lutteri juures Saksamaale tunginud taani kuningaväge. Peale seda kuningas põgenes [[Elbe]] taha.
 
Kui keisrivägede uus ülemjuhataja, geniaalne administraator [[Albrecht von Wallenstein]], oli 6 kuud Starlsundi[[Stralsund]]i linna tagajärjetult piiranud, algasid rahuläbirääkimised Taaniga ja aasta hiljem sõlmiti viimasele soodus rahuleping [[Lüübek]]is (1629). Taani pool oli enne seda rängalt [[Wolgast]]i juures lüüa saanud.
 
== Rootsi periood ==▼
[[1630]]–[[1635]]
 
6. juulil 1630. a. [[Gustav II Adolf]] maandus Usedomi saarel oma väikese sõjaväega, mis koosnes 13 000 mehest. Rootslaste sõjasse sekkumise põhjustas:▼
 
▲== Rootsi periood, 1630–1635 ==
▲6. juulil 1630. a.aastal [[Rootsi kunungas]] [[Gustav II Adolf]] maandus Usedomi[[Usedom]]i saarel oma väikese sõjaväega, mis koosnes 13 000 mehest. Rootslaste sõjasse sekkumise põhjustas:
* Protestantlik usk oli kindlustanud rahu Rootsis, samas katoliku-usu mõjulepääs oleks tekitanud igavesi rahutusi.
* Habsburgide absoluutse võimu maksmapanek Saksamaal oleks ähvardanud ka rootslasi Läänemerel.
 
Rootslaste vägi oli küll väike, kuid seevastu mitte palgaline ja juhuslikest seiklejatest koosnev, vaid hästi distsiplineeritud. Ka rootslaste relvad olid paremad kui sakslaste omad. Rootsi sõduri oda oli lühem ja kitsam, tema püss nii kerge, et toetusharki ei tarvitatudki, kahurid[[kahur]]id väikesed, nii et neid võis kergelt ühest kohast teise vedada.
 
Gustav Adolfi seisukord oli alguses üsna hädaohtlik, sest keisri vägi asus alles [[Pommeri]]s ja Meklenburgis[[Mecklenburg]]is ning protestantlikud vürstid kartsid Gustaviga ühineda, kuna keisri sõjavägede jõud näis neile väga tugevana. Kindlustanud oma seisukorda [[Rügen]]i ja [[Oder]]i üle, liikus Gustav Adolf Stettini[[Stettin]]i suunas, tungis MeklenburgiMecklenburgi ja surus keisri väed välja pommeristPommerist. Kuna rootsi väed olid haruldaselt distsiplineeritud ega riisunud okupeeritud aladel, siis rootslased leidsid omale igal pool poolehoidu. Keisri vägesid ei juhatanud enam tark ja osav Wallenstein, vaid temast vanem ja nõrgem Tilly, kes pealegi oli sunnitud ootama läbirääkimisi Prantsusmaa ja liiga juhi, [[kuurvürst]] Maximiliani, vahel. Jaanuaris 1631 sõlmiti Bürvaldis liiduleping prantslaste ja rootslaste vahel, mis kindlustas rootslastele prantslaste toetuse 400 000 taalri suuruses summas aastas ilma vastukontsessioonitavastu[[kontsessioon]]ita.
 
Gustav Adolfi aeglase edasitungi tõttu sattus hädaohtu Põhja-Saksa suurim linn [[Magdeburg]]. Keiser oli selles linnas oma restitutsiooni[[restitutsioon]]i-edikti läbiviimisega teinud algust. Kodanikud polnud sellega nõus ja sõlmisid Rootsi kuningaga lepingu keisri ja Katoliku Liiga vastu. Gustav Adolf saatis magdeburglastele oma väejuhi Falkenbergi appi, kuna ta ise ei saanud kohale minna, sest pidas läbirääkimisi saksa vürstidega ühisest aktsioonist keisri ja liiga vastu. 20. mail 1631 Magdeburg vallutati liiga vägede poolt ja riisuti paljaks.
 
Pärast seda Tilly raiskas oma aega mõttetult: esmalt ta tungis [[Hessen-Kasseli maakrahvkond|Hessen-Kasseli maakrahvi]] [[Wilhelm V (Hessen-Kasseli maakrahv)|Wilhelm V]] kallale ja kui see sõjakäik ei andnud tulemust, pöördus ta tagasi põhja rootslaste vastu. Nüüd Gustav Adolf oli jõudnud kindlustada oma seljatagust ja ta siirdus Tangermundi juures üle [[Elbe]] jõe. Mõlemad väed kohtusid augustis, olgugi et Gustav Adolf hoidus pealahingust. Keisri ebatarga ettekirjutise põhjal Tilly ka taandus ja ründas [[Saksi kuurvürstikuurvürst]]i Johann-Georgi, kes oli küll jõudnud relvastuda, kuid ei julgenud avalikult rootslaste poole üle minna. Tilly nõudis kuurvürstilt, et ta paneks relvad maha või ühineks liiga ja keisri vägedega, vallutades seejuures [[Halle]], Eislebeni, Merseburgi. Selle tulemuseks oli kaitse- ja pealetungilepingu sõlmimine rootslaste ja sakside vahel. Rootsi-Saksi vägede arv ulatus nüüd 47 000 meheni. Nüüd Gustav Adolf võis julgesti Tilly vastu välja astuda. Otsustav lahing peeti 17. septembril 1631. a.aastal Breitenfeldis[[Breitenfeld]]is, Leipzigist[[Leipzig]]ist põhja pool, mille Tilly oli vallutanud. Tilly otsustas vaenlase tõrjuda tagasi marulise kahuritulega, mis tal õnnestus vaid Saksi vägede suhtes, kuid rootsi kindralid Baner[[Johan Banér]] ja [[Gustaf Horn]] näitasid üles äärmist kangelaslikkust. Keisri väed löödi lõpuks puruks, kusjuures Tilly kaotas surnutena 12 000 ja vangilangenutena 7000 meest. Gustav Adolf oli selles lahingus kasutusele võtnud uue sõjapidamismooduse – liinitaktika. Välja nägi see selline, et kui vaenlane kasutas vanamoodsaid, 150 mehe laiusi ja 10 viirgu sügavaid kolonne, siis Rootsi kuninga väed olid paigutatud kahte pikka, kuid vaid 5–6 viiru sügavusse "liini". Kuna tema musketimehed suutsid laadida ja tulistada mitu korda kiiremini kui vaenlase omad, pidas selline liin oma tulejõuga kinni märksa massiivsema kolonni rünnaku, jättes samal ajal osa jõude reservi.
 
Pärast hiilgavat võitu [[Breitenfeldi lahing|Breitenfeldi juures]] Gustav Adolfil oli tee vaba keisri valdustesse ja liigale kuuluvaisse maadesse. Kuningas saatiski keisri aladele Saksi kuurvürsti, kes juba 11. novembril 1631. a.aastal vallutas Praha. Sama õnnelikult sõjategevus arenes ka Gustav Adolfil, kes vallutas ühe liiga linna teise järel. 23. detsembril andis talle alla keisri vägede garnison [[Mainz]]is. Linnad ja vürstid ühinesid Rootsi kuningaga meelsasti, mis kergendas ta hiilgavat sõjaretke. Gustav Adolfi kuulsus tõusis tollal haripunktini. Keiser Ferdinand koos Katoliku Liigaga muutus rahutuks ja kartlikuks. Ei jäänud muud üle, kui paluda erru saadetud Wallensteini, et ta vastu võtaks sõjavägede ülemjuhataja koha. Arvati täie õigusega, et kui keegi koostab võitlusvõimelise sõjaväe ja juhib selle võidule, siis võib see olla vaid Wallenstein.
 
Aprillis 1632 Wallenstein astus sõjavägede ülemjuhataja kohale. See1632. oliaasta ka viimane aeg, et hakata Gustav Adolfile vastu. Nimeltmärtsis hakkas Gustav Adolf 1632. a. märtsis tungima edasi ja Tilly oli sunnitud taganema Lechi taha. 15. aprillil ta sai Raini juures Lechi ääres ägedas võitluses rängasti lüüa. Gustav Adolf vallutas kuurvürst Maximiliani haldusi ja see suutis suuri-vaevu pugeda varju oma vägedega. Gustav Adolf marssis võidukalt [[Augsburg]]i ja saabus mais [[München]]isse, kuna ta kannul käis Böömi õnnetu kuningas, [[pfaltskrahv]] Friedrich. Gustav Adolfi liitlasel, Saksi kuurvürst Johann Georgil, puudus õnnetuseks mõistus ja arusaamine sõjast. 15. detsembril 1631 ta kolis Prahast [[Dresden]]isse.
 
Wallenstein alustas oma sõjalist tegevust just Praha vallutamisega (22. mail 1632) ja ühines [[Eger]]i juures Maximilianiga. Ühendatud sõjavägi, mille ülemjuhatajaks oli Wallenstein, koosnes 60 000 mehest. Selle väega astus ta Frankenisse, et kohata Gustav Adolfi, kelle väed olid [[Nürnberg]]is laagris. Wallenstein otsustas siin kõik teed Nürnbergi[[Nürnberg]]i sulgeda, et näljaga võita vastast. Gustav Adolf otsustas võtta ette kallaletungi Wallensteini vägedele nende kindlustatud laagris, kuid löödi suurte kaotustega tagasi. Rootsi kuningas hakkas siis liikuma lõuna poole, teeseldes, nagu kavatseks ta tungida Austriasse, kus sel ajal oli parajasti tekkinud mäss. Kuni [[Bodeni järvenijärv]]eni ta liikus katoliku-usulistes maades ja võttis endale kontributsiooni[[kontributsioon]]i. Wallenstein suundus aga põhja poole ja vallutas osa Saksimaad. Novembris kapituleerus talle [[Leipzig]]. Saanud kuulda Wallensteini liikumisest ja võitudest, Gustav Adolf pöördus tagasi ja hakkas jälgima Wallensteini. Samal ajal kogusid mõlemad pooled endale abivägesid. Wallenstein saatis marssal Poppenheimi Hallesse[[Halle]]sse, et takistada Gustav Adolfi ühinemist Saksi vägedega. Gustav Adolf peatus oma väega Lützenis Leipzigi juures, kus 16. novembril 1632. a.aastal peeti äärmiselt äge lahing, milles langes Gustav Adolf. Ka Wallenstein ise sai kuulist riivata. Saanud kuulda kuninga surmast, rootslased ei kaotanud meelekindlust: kuninga asemele astus uus juht – hertsog Bernhard. Tema juhatuse all alustasid rootslased uut meeleheitlikku pealetungi, ja võit kalduski nende poole. Õhtul Wallenstein andis oma vägedele käsu taanduda. Rootslased kaotasid 6000 meest surnute ja kadunutena, seda oli poole rohkem kui vastastel.
 
Gustav Adolfi surmaga muutus olukord kolmekümne-aastases sõjas põhjalikult. Kuid siiski peeti sõda edasi rootslaste eestvedamisel. Uueks protestantide juhiks sai rootslane Oxenstjerna[[Axel Oxenstierna]]. Ta oli enam kui keegi teine pühendatud Gustav Adolfi asjadesse. Ta kutsus evangeeliumiusulised vürstid 1633. a. Heilbronni ja viis läbi, et talle anti õigus olla evangeeliumiusuliste liidu vägede juhatajaks. Samal ajal uuendati prantslastega leping abiraha saamises ja võitluseks Habsburgidega. Wallenstein eemaldus pärast Lützeni lahingut Böömimaale, kus moodustas tšehhidest tubli sõjaväe. Frankeni hertsog Bernhard ja rootsi kindral tungisid nüüd Baierisse Maximiliani kallale. Maximilian palus keisrit saata talle abi. Keiser kirjutas Wallensteinile ette minna appi. Saatnud Maximilianile abiväe, Wallenstein tungis 1633. a. oma tugeva sõjaväega Sileesiasse. Tal oli kaks korda suurem sõjavägi kui vastasel, kuid ta ei astunud ometi lahingusse, vaid lubas Arnimile, kes juhatas Rootsi, Brandenburgi ja Saksi vägesid, soodsa vaherahu. Wallensteini vahekord muutus seejärel liigaga ja keisriga vaenulikuks, keiser süüdistas teda äraandmises.
 
Varsti hakkas sõda uue jõuga: uueks katoliiklaste vägede ülemjuhatajaks määrati keisri poeg, [[ungari]] kuningas Ferdinand, kelle abiks oli kindral Gallas (Wallenstein mõrvati keisri käsilaste poolt). Esimeseks sõjaliseks menuks kujunes Regensburgi tagasivõtt. Septembris 1634. a. keisri väed lõid Frankeni hertsogit Bernhardit ja rootsi kindral Gustav Horni Härdlingeni juures. Liiduväe kaotused olid 6000 meest surnutena ja 3000 langes vangi, nende seas ka Horn.
 
== Prantsuse-Rootsi periood, 1635–1648 ==
Keisrivägede edu sundis ka Prantsusmaad sõjas kaasa lööma. Lepingu põhjal prantslased olid kohustatud toetama liitlasi rahaliselt ja 12 000-mehelise sõjaväega, mille eest pidid saama tasuks Elsassi ja mõned kindlused. Kõigepealt pidi see sõjavägi vabastama Heidelbergi, mida piirasid baierlased. Rootslaste ja prantslaste vahekord polnud veel selgunud ja Oxenstjerna ei kirjutanud lepingule Prantsusmaaga alla. Rusuvalt mõjus protestantlusele rahu, mis sõlmiti keisri ja [[Saksi kuurvürstikuurvürst]]i vahel aastal 1635. Nimelt keiser jõudis otsusele, et ketserluse hävitamine on võimatu väevõimuga ja pidas seepärast vajalikuks teha protestantidele mõningaid järeleandmisi. Kuurvürst sai endale eluaegseks kasutamiseks [[Ülem-Lausitz|Ülem-]] ja [[Alam-LausitziLausitz]]i ühes osaga [[Magdeburgi peapiiskopkond|Magdeburgi peapiiskopkonnast]]. Kirikumaade suhtes lepiti kokku, et protestantidest omanikud võisid neid valitseda veel nelikümmend aastat. Keisri kõrgeim kohus seisis koos liikmeist, kellest pool olid protestandid ja teine pool katoliiklased. Üldist amnestiat keiser ei andnud. Saksi kuurvürst ja kõik teised, kes soovisid selle lepinguga ühineda, olid kohustatud võitlema keisriga koos välismaalaste – prantslaste ja rootslaste – vastu. Kogutud sõjavägi kuulus keisri juhatusele ja väiksemat osa (umbes 20 000 meest) võis juhtida kuurvürst, kes aga ise allus otse keisrile, nagu iga teine väejuht. Selle lepinguga ühines hulk vürste, kuid rahu see veel ei toonud, sest lahendamatuks jäi prantslaste ja rootslaste väljatõrjumine maalt. Pealegi oli sõda muutunud paljudele elukutseks, kellel sõjast oli ainult kasu. Kannatasid kõige rohkem rahva laiad massid, kes soovisid rahu igal tingimusel. Vahepeal hellitati lootust, et Rootsimaa loobub sõjalisest tegevusest, kuna vaherahu Poolaga oli lõppemas ja ta võis seal uuesti hakata sõda pidama. Kuid prantslased oskasid Poola-Rootsi vahekordi nii korraldada, et vaherahu kestis edasi ja Rootsi võis uusi vägesid Poolast Saksamaale tuua. Üldse hakkas nüüd Prantsusmaa aktiivsemalt ise osa võtma sõjast Habsburgidega ja kuulutas sõja ka Hispaaniale. Sõjaõnn kaldus niiviisi kord ühele, kord teisele poole. 1636. aasta alguses keisri väed tõrjusid rootslased Baueri juhatusel põhja poole, kuid aasta lõpupoole said nad haledalt lüüa samalt Bauerilt kaotades surnutena ligi 20 000 meest. Sama lugu kordus ka prantslastega: esialgu saavutasid nad edu, kuid siis pidid taganema keisri vägede eest.▼
1635–[[1648]]
 
▲Keisrivägede edu sundis ka Prantsusmaad sõjas kaasa lööma. Lepingu põhjal prantslased olid kohustatud toetama liitlasi rahaliselt ja 12 000-mehelise sõjaväega, mille eest pidid saama tasuks Elsassi ja mõned kindlused. Kõigepealt pidi see sõjavägi vabastama Heidelbergi, mida piirasid baierlased. Rootslaste ja prantslaste vahekord polnud veel selgunud ja Oxenstjerna ei kirjutanud lepingule Prantsusmaaga alla. Rusuvalt mõjus protestantlusele rahu, mis sõlmiti keisri ja Saksi kuurvürsti vahel aastal 1635. Nimelt keiser jõudis otsusele, et ketserluse hävitamine on võimatu väevõimuga ja pidas seepärast vajalikuks teha protestantidele mõningaid järeleandmisi. Kuurvürst sai endale eluaegseks kasutamiseks Ülem- ja Alam-Lausitzi ühes osaga Magdeburgi peapiiskopkonnast. Kirikumaade suhtes lepiti kokku, et protestantidest omanikud võisid neid valitseda veel nelikümmend aastat. Keisri kõrgeim kohus seisis koos liikmeist, kellest pool olid protestandid ja teine pool katoliiklased. Üldist amnestiat keiser ei andnud. Saksi kuurvürst ja kõik teised, kes soovisid selle lepinguga ühineda, olid kohustatud võitlema keisriga koos välismaalaste – prantslaste ja rootslaste – vastu. Kogutud sõjavägi kuulus keisri juhatusele ja väiksemat osa (umbes 20 000 meest) võis juhtida kuurvürst, kes aga ise allus otse keisrile, nagu iga teine väejuht. Selle lepinguga ühines hulk vürste, kuid rahu see veel ei toonud, sest lahendamatuks jäi prantslaste ja rootslaste väljatõrjumine maalt. Pealegi oli sõda muutunud paljudele elukutseks, kellel sõjast oli ainult kasu. Kannatasid kõige rohkem rahva laiad massid, kes soovisid rahu igal tingimusel. Vahepeal hellitati lootust, et Rootsimaa loobub sõjalisest tegevusest, kuna vaherahu Poolaga oli lõppemas ja ta võis seal uuesti hakata sõda pidama. Kuid prantslased oskasid Poola-Rootsi vahekordi nii korraldada, et vaherahu kestis edasi ja Rootsi võis uusi vägesid Poolast Saksamaale tuua. Üldse hakkas nüüd Prantsusmaa aktiivsemalt ise osa võtma sõjast Habsburgidega ja kuulutas sõja ka Hispaaniale. Sõjaõnn kaldus niiviisi kord ühele, kord teisele poole. 1636. aasta alguses keisri väed tõrjusid rootslased Baueri juhatusel põhja poole, kuid aasta lõpupoole said nad haledalt lüüa samalt Bauerilt kaotades surnutena ligi 20 000 meest. Sama lugu kordus ka prantslastega: esialgu saavutasid nad edu, kuid siis pidid taganema keisri vägede eest.
 
1637. a.aastal suri Ferdinand II ja tema asemel hakkas valitsema ta poeg [[Ferdinand III]] (1637–1657). Kuid ka tema valitsus ei toonud alguses mingeid muutusi kolmekümne-aastasesse sõjasse. 1638. a.aastal rootslased ja prantslased sõlmisid lepingu ja ühisel jõul lõid keisri vägesid põhjas ja lõunas. Habsburgide õnnetuseks hispaania laevastik, mis ilmus Rootsi vetesse, hävitati [[Hollandi Vabariik|hollandi]] admiral Trompi poolt. Pikale veninud sõjast hoolimata kestsid ikka veel läbirääkimised keisri ja vürstide vahel. 1640. a.aastal kutsuti kokku maapäev Regensburgis, mis ka ei andnud positiivseid tulemusi. 1641. a.aastal oli tähtis selles mõttes, et suri Rootsi kindral Baner, keda asendas andekas väejuht [[Lennart Torstenson]]. 2. novembril 1642. a.aastal Torstenson lõi Breitenfeldi juures haledasti Ferdinand III-da vägesid ja 1645. a.aasta märtsis ta tungis Böömimaale, kus lõi keisri vägesid uuesti ja saabus Viini alla. Need olid sõja viimased hingetõmbed, kuna rahvas oli äärmiselt kurnatud ega suutnud enam edasi sõdida. Viimane suurem lahing oli 17. mail 1648. a.aastal, millest võtsid osa austerlased, baierlased, rootslased, kusjuures tähelepanu väärib tõsiasi, et keisriväge oli kõigest 33 000 meest, kuna seljatagune teenijaskond ja igasugune vahetumalt sõjast elav inimeste kari koosnes 127 000 inimesest. Praha pärast võideldi rootslaste ja keisri vägede vahel kuni 3. novembrini, siis saabus teade üldise rahu sõlmimisest Münsteris[[Münster]]is ja Osnabrückis[[Osnabrück]]is 24. oktoobril 1648. a.aastal Seda rahu nimetatakse [[Vestfaali rahu]]ks.
 
== Viited ==
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Kolmekümneaastane_sõda"