Muusikaline parameeter: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Valikulised grammatikaparandused.
1. rida:
{{vikinda}}{{keeletoimeta}}
 
'''Muusikaline parameeter''' (mõnedesmõnes allikatesallikas ka '''aspekt''', '''dimensioon''', '''domeen''', '''mõõde''') on [[muusika]]s [[entiteet|entiteedi]] (näiteks [[muusikaline objekt|objekt]]i, [[sündmus]]e, [[seisund]]i, [[protsess]]i) [[suurus]], mille [[väärtus]]i on võimalik [[hinnang|hinnata]] ningja mille väärtused määravad mingi kindla muusikalise entiteedi või entiteetide klassi.
 
Muusikalise parameetri mõiste kohandati seoses [[seriaalne meetod|seriaalse meetodi]] rakendamisega 1950-ndate. aastate alguses [[loodusteadus|loodusteadustes]] kasutatavast [[suurus]]e, täpsemalt [[füüsikaline suurus|füüsikalise suuruse]] mõistest.
 
Muusikas võib objektiks olla üksik [[heli]] või paljudest helidest koosnev [[helistruktuur]].
17. rida:
 
==Joseph Schillinger ja parameetri mõiste kasutuselevõtt raamatus "Kunstide matemaatiline alus"==
Juba ukraina-ameerika [[muusikateoreetik]] [[Joseph Schillinger]] (1895–1943) propageeris algoritmilisi kompositsioonitehnikaid ning kasutas parameetri mõistet oma raamatus "Kunstide matemaatiline alus" (raamatu eessõna on kirjutatud 27.2.1942, Schillinger 1948:56)<ref>Schillinger, Joseph 1948: ''The Mathematical Basis of the Arts'', New York</ref> : "Oma "Üld- ja erirelatiivsusteooria" eessõnas lähtub Albert Einstein universumi füüsikalises tõlgenduses Minkovsky ja Riemanni geomeetrilistest eeldustest. Niisiis, nad ühendavad kõik aegruumi momendid (''momenta'') ... hüpoteetilisse parameetrite (mõõtjoonte) geomeetrilisse süsteemi: X<sub>1</sub>, X<sub>2</sub>, X<sub>3</sub>, X<sub>4</sub>... See omandab puhtalt matemaatilise (loogilise) tähenduse kui töövahend, mis võimaldab meil selgitada, mida me teame füüsikalisest universumist. Ei ole põhjust, miks kunstimaailma analüütiline uurimine peaks metodoloogiliselt erinema füüsikalise universumi uurimisest."
 
Schillinger (1948:57) defineerib kunsti üldiselt geomeetrilise "kontiinuumi", "lõputu arvu parameetritega süsteemina" ning iga "individuaalset kunstivormi (muusika, skulptuur jne)" üksikuna spetsiaalse "kontiinuumi", spetsiaalse "parameetrite süsteemina, mis esindavad kunsti elemente" ning klassifitseerib "kunsti elemente" "üldisteks" ja "erilisteks": "Kontiinuum on lõputu arvu parameetrite süsteem. Mõõtmete (''measurement'') tähenduses on parameetrid laiendused (''extension''). Iga iseseisev kunstivorm (muusika, skulptuur jne) on kontiinuum, ehk parameetrite süsteem, mis esindab kunsti komponente. Niisiis me võime rääkida nii erinevatest kunsti vormidest kui ka erinevatest kontiinuumidest (muusikas kõla kontiinuum, skulptuuris massikontiinuum jne). Iga iseseisev kunstikontiinuum koosneb kahte tüüpi komponentidest: 1. üldised komponendid (aeg, ruum); 2. spetsiaalsed komponendid (sagedus, intensiivsus, kvaliteet (tämber ja karakter)).
 
==Werner Meyer-Eppler ja parameetri mõiste varases seriaalses muusikas==
Koos esimeste seriaalset meetodit rakendavate heliteoste loomisega otsisid heliloojad 1950ndate1950. aastate alguses muusikateoreetiliselt koormamata termineid, et kirjeldada uudseid kompositsitsioonitehnikaid, -printsiipe ja -meetodeid. Seriaalse meetodi abil komponeerimisel seati tihti eesmärgiks heliloomingu protsessi "teaduslik" läbiviimine. Selline mõtlemine oli tihedalt seotud elektroonilise muusika loomisel kasutatavate teiste matemaatika või loodusteaduste mõistetega "aleatooriline", "statistiline", "väli", "rühm", "mass", mis võeti üle uude muusikateooriasse.
 
Pärast seda, kui saksa füüsik [[Werner Meyer-Eppler]] (1913–1960) kasutas parameetri mõistet Joseph Schillingerist sõltumatult 1953. aastal ilmunud artiklis "Elektrooniline kompositisioonitehnika" (Meyer-Eppler 1953<ref>Meyer-Eppler, Werner 1953: ''Elektronische Kompositionstechnik'', Melos XX</ref>) lõi see kiiresti läbi, seondudes hoogsalt areneva [[seriaalne meetod|seriaalse meetodiga]]. Artiklis kirjeldab Meyer-Eppler (1953:8) modulatsioonimeetodit, mis on sarnane vokooderile, mis võimaldab selliseid hääle tunnuseid nagu helikõrgust või tämbrit parameetrina üle kanda elektroonilisele helile.
 
Werner Meyer-Eppler kujunes uue muusika üheks juhtfiguuriks, kuna ta tegeles juba 1951. aastast peale elektrooniliste helide sünteesimisega ningja õpetas avalikult. Parameetri mõiste leidub juba tema varasemates akustika- ja foneetikaalastes töödes, näiteks raamatus "Heli elektriline produtseerimine" (''Elektrische Klangerzeugung'', Bonn 1949), kus ta heli mähisjoont puudutavas ülevaates seoses helirõhu, helisageduse ja helitugevusega pakub välja võimaluse "rääkida helitugevuse kõrval ka teistest muutujatest kui parameetritest" (''an Stelle der Lautstärke eine der beiden anderen Veränderlichen als Parameter'', Meyer-Eppler 1949:16<ref>Meyer-Eppler, Werner 1949: Elektrische Klangerzeugung, Bonn</ref>).
 
Seriaalse meetodi varastes rakendustes räägiti muusikalistest parameetritest kui üksikult või üheskoos organiseeritud heli tunnustest, nagunäiteks helikõrgusest, helivältusest, helitugevusest ja tämbrist. Meyer-Eppler (1955:22<ref>Meyer-Eppler, Werner 1955: "Statistische und psychologische Klangprobleme", ajakirjade seeria Die Reihe, nr I, "Elektronische Musik", Wien</ref>) räägib neist kui "muusikaliselt relevantsetest parameetritest /.../ kõlaelementide helikõrgusest, helitugevusest, tämbrist ja kestusest" (''musikalisch relevanten Parametern /.../ Tonhöhe, Lautstärke, Klangfarbe und Dauer der Klangelemente'').
 
Seriaalse muusika algusaegadel räägiti muusikalise materjali olulistest suurustest ka sõna "dimensioon" abil. Näiteks [[Karlheinz Stockhausen]] kirjutab oma Tekstide I kõites teose "[[Kontrapunktid kümnele instrumendile]]" kohta: "Tegelikult on selles teoses kontrapunkteeritud kõlalisi dimensioone, mida nimetatakse ka "parameetriteks", ja nimelt piiritletud neljadimensionaalses ruumis: vältused (kestused), kõrgused (sagedused), valjused (helitugevus), lainekujud (tämbrid)" (''Im eigentlichen Sinne kontra-punktiert werden in diesem Werk die Klangdimensionen, auch, 'Parameter' genannt, und zwar im umschriebenen vierdimensionalen Raum: Längen (Dauern), Höhen (Frequenzen), Volumina (Lautstärken), Schwingugsformen (Klangfarben)'')<ref>Stockhausen, Karlheinz: Texte, Bd. I, 37</ref>
74. rida:
Muusikalise parameetri mõiste juurdumine toimus eelkõige uute parameetrite tormilise kasutuselevõtu kaudu. Näiteks Mauricio Kagel formuleerib 1959. aastal idee klastrite kohandamisest seriaalse meetodiga ning pakub välja klastri laiuse parameetri.
 
Karlheinz Stockhausen hakkab 1970ndatel1970. aastatel tegelema muusikateatri erinevate vormidega ningja kohandab seriaalset meetodit teatrielementide organiseerimisel. Näiteks teoses "Inori. Palved ühele või kahele solistile ja orkestrile" ("Inori. Anbetungen für 1 oder 2 Solisten und Orchester", 1973–741973–1074) seob ta muusikalise struktuuri palvežestide kahemõõtmelise visuaalse struktuuriga, avades nii uue perspektiivi kolmemõõtmelist muusikateatrit kontrollivatele parameetritele: "INORI on /.../ esimene näide, milles on kasutatud täpset notatsiooni, et kirjeldada inimkeha iga žesti täpselt muusikalise notatsiooni abil. /.../ Leitud põhimõte /.../ toob kaasa muusikalise ja visuaalse struktuuri väga lähedase seose. Järgmise teose jaoks vajan ma veel ainult uusi parameetreid, et kirjeldada täpselt kolmemõõtmelist ruumi, milles inimesed tavaliselt liiguvad; nad niisiis ainult ei istu või põlvita või seisa, vaid liiguvad lavaruumis või saalis ükskõik millises suunas: taha ja ette, küljele, üles ja alla."(Stockhausen 1978:234)<ref>Stockhausen, Karlheinz 1978: Neues in INORI, Texte zur Musik 1970–1977, Bd. IV, Köln</ref>
 
==Muusikalise parameetri mõiste mahu muutumine: füüsikalisest suurusest muusikalise protsessi valdkonnaks==
84. rida:
Samal ajal kinnistus ka termin "parameeter" tähenduses, mida veel 1958. aastal Křenek tähistas väljendiga "muusika aspekt". Samuti loobuti järk-järgult sõnast "dimensioon", mis on mitmetähenduslik, tähistades lisaks matemaatika mõistele "mõõde" ka 'levimist', 'laienemist', 'suurenemist', 'paisumist', 'pikenemist' (''Ausdehnung'') või 'ulatust', 'suurust', 'mastaapi' (''Ausmaβ'') või tavakeeles hoopis 'valdkonda' (''Bereich'').
 
1960ndate1960. aastate lõpus juurdus muusikaline parameeter erinevates leksikonides mitte ainult kui seriaalse muusika muutuvaid omadusi või valdkondi puudutav mõiste, vaid mõiste, mis puudutas "valdkondi, mis on igas muusikas varieeritavad": "Tänase sõnakasutuse kohaselt iseloomustab parameeter muusikalise protsessi iseseisvalt muutuvaid kihte /.../" (''Nach dem heutigen Gebrauch des Wortes werden als Parameter die einzelne variablen Schichten des musikalischen Verlaufs bezeichnet /.../'') (Eimert & Humpert 1973:243b)<ref>Eimert, Herbert & Humpert, Hans Ulrich 1973: Das Lexikon der elektronischen Musik, Art. Parameter, Regensburg</ref>
 
==Muusikaline parameeter kui arvuti abil formaliseeritava kompositsiooniprotsessi muutuja==
Juba 1956. aastast alguse saanud [[arvutimuusika]]s kasutati parameetri mõistet tema algses matemaatilises tähendusega kooskõlas kui formaliseeritud kompositsiooniprotsessi muutujat, mille abil on võimalik kontrollida ükskõik millist muusikalise struktuuri omadust.
 
Arvutimuusika praktikast pärineb ka vajadus muusikalisi parameetreid olulisuse järjekorda seada ning sellest tulenevalt nö "põhiparameetri" mõiste. [[Gottfried Michael Koenig]] nimetab 1969. aastal põhiparameetriks programmi iga sellist parameetrit, mille mõju on muusikalisele struktuurile kõige tugevam ja karakteersem ja mis oma muusikalise toime tõttu teised muusikalised parameetrid allutab: "Me võime parameetrit, mis panustab [muusikalise struktuuri] karkaterisse kõige enam, nimetada põhiparameetriks (näiteks teiste, aeglasemate lõikudega võrreldes "väga kiiresti" või "ainult kõrged helid" vms) ning tõdeda, et teised omavahel sõltuvad parameetrid on oma tähtsuse järjekorras struktuuri omadustele pingeritta asetatavad. Sellega peetakse silmas, et kui REGISTER on põhiparameeter ningja struktuuri karakteriseerimiseks kasutada ainult kõrgeid helisid, on kaasatud vaid sellised instrumendid, mis sellesse registrisse ulatuvad ning madalad instrumendid on seega välistatud. Ning vastupidi: kui põhiparameetriks on TÄMBER ningja välja on valitud teatud instrumentide rühmad, võime me töötada üksnes nendes registrites, mis nendele instrumentidele on kättesaadavad /.../" (Koenig 1969:88)<ref>Koenig, Gottfried Michael 1969: "Computer-Verwendung in Kompositionsprozessen", in "Musik auf der Flucht vor sich selbst", hg. von Ulrich Dibelius</ref>
 
[[Clarence Barlow]] kasutas oma teose "ço-gluotobüsişletmesi" (1975–781975–1978) loomisel arvutiprogrammi, mis põhineb kaheksal tekstilisel parameetril, mis on grupeeritud neljaks keskseks ja neljaks perifeerseks parameetriks (Barlow 1980:115b)<ref>Barlow, Clarence 1980: Bus Journey to Parametron, Feedback Papers, 1980, nr. 21-23</ref>:
 
*Neli keskset parameetrit, mida võib ka omavahel ühendada:
:1. MEETRILINE VÄLJATUGEVUS (''METRISCHE FELDSTÄRKE''), sama kui meetriline muutumatus. Kõrgeks väljatugevuseks vajalik korduv meetrum, väljatugevus langeb, kui meetrum muutub ebaregulaarseks.
:2. HARMOONILINE VÄLJATUGEVUS (''HARMONISCHE FELDSTÄRKE''): mida rohkem helisid on valitud tonaalse keskme suhtes positiivsed (konsoneerivad), seda tonaalsem on muusika. Barlow arendas tonaalsuse määramiseks valemi, mis annab näiteks kvindi (2:3) jaoks väärtuse +0,273 ning kvardi (3:4) jaoks väärtuse – 0,214, mõlemal juhul suhtes alumise heliga. Pluss- või miinusmärk näitab intervalli polaarsust ehk seda, kas olulisemat rolli omab alumine või ülemine heli ning arvväärtus näitab seose intensiivsust.
:3. RÜTMILINE SILEDUS (''RHYTHMISCHE GLÄTTE'') reguleerib sünkopeerituse määra.
113. rida:
Ingliskeelses kirjanduses räägitakse parameetrist eelkõige kui muusika aspektist ning tuuakse seejärel mõned näited, milleks tavaliselt on helikõrgus (''pitch'', helikestus (''duration''), helitugevus (''volume'') ja tämber (''timbre'').
 
Näiteks [[Paul Griffith]]i koostatud Thamesi ja Hudsoni kirjastuses välja antud 20. sajandi muusika entsüklopeedias on [muusikaline] parameeter määratletud kui muusikalise heli aspekt (helikõrgus, helikestus, helitugevus või tämber) ning on seotud 1950ndate1950. aastate alguse euroopas sündinud totaalse serialismi ideega, mille järgi kõik muusika aspektid allutati sõltumatult seriaalsele kontrollile. ('''''parameter''''' ''A aspect of musical sound: pitch, duration, volume or timbre. The term gained currency with the advent of total serialism in Europe in the early 1950s, when all these aspects were subjected to separate serial control.'')<ref>Griffiths, Paul 1986: The Thames and Hudson Encyclopaedia of 20th-Century Music, Thames and Hudson, 134</ref>
 
[[The New Grove Dictionary of Music and Musicians]] veebiväljaandes Oxford Music Online / Grove Music Online[http://www.oxfordmusiconline.com] määratlevad [[Paul Lansky]] ja [[George Perle]] muusikalist parameetrit kui algselt matemaatika mõistet, mis muusikas tähistas heli 'dimensiooni': selle kõrgust, valjust, vältust (kestust), rütmi ningja (vasturääkivalt) ka tämbrit. Seriaalse meetodi kontekstis tekkis muusikalise parameetri mõiste siis, kui heliloojad hakkasid erinevates muusika aspektides looma seeriaid. Muusikaterminoloogiasse toodi sel ajal nii mitmeidki matemaatika mõisted, kuid muusikalise parameetri mõiste puhul on keeruline tuvastada, kuidas on selle kasutamine muusikas seotud matemaatilise tähenduse interpretatsiooniga. Funktsioonidega tegelevas matemaatikas on parameeter üldiselt '''''konstant''''' (''In the mathematics of functions a parameter generally is a constant'') [sic!?, parameeter on muutuja, mitte konstant?], mida on võimalik määrata erinevate väärtuste abil. Kui sünteesitud muusikas on heli teatud parameetreid lihtne määratleda, siis vähem kvantiseeritavates muusikavaldkondades muutub selle mõiste tähendus eksitavaks. Teise seisukoha järgi on muusikaline parameeter kohaldatud füüsika mõistest ning tähistab ükskõik millist kompositsioonilist muutujat, näiteks helikõrgust, heli kestust, instrumentatsiooni, helivaljust. Termin võeti kasutusele 1950ndate alguses, kui Boulez, Stockhausen ja teised allutasid võimalikult kõik muusikalised parameetrid seriaalsele kontrollile.
 
Saksakeelses muusika üldentsüklopeedias [[Die Musik in Geschichte und Gegenwart]] MGG ei ole parameetri mõiste pälvinud omaette artiklit. Parameetri mõiste määratlust kohtame [[Hermann Danuser]]i koostatud artiklis "Neue Musik" (MGG 7: 96): "Erinevalt anglosaksi keelekasutusest, kus ''serial composition'' tähendab igat liiki ridadel põhinevat kompositsiooni – ka uusviini koolkonna kaksteisttoontehnikat – tähistab saksakeelne mõiste ''Serielle Musik'' selliseid reatehnikal põhinevaid kompositsioone, mida loodi Euroopas Schönbergi dodekafooniast loobumise tulemusel tekkinud arenguprotsessi osana. Rea kategooria, mis Schönbergi puhul on seotud helikvaliteetidega (inglise keeles 'heliklass', ''pitch class''), üldistati kompositsioonilistes regulatiivides ka teistele muusika dimensioonidele. Selle asemel et tegelda vaid komplekssete kategooriate – meloodia, harmoonia, rütmiga – muutusid komponeerimise lähtekohtadeks järjest enam heli üksikud omadused, millel iseenesest puudus reaalne kuuldav eksistents. Nende tähistamiseks võeti füüsiakst muusikateooriasse üle mõiste 'parameeter'. Parameetritena hakati kõigepealt käsitlema helikõrgust (''Tonhöhe''), helikestust (''Tondauer''), helivaljust (''Lautstärke'') ja tämbrit (''Klangfarbe''), veidi hiljem ka kõlasündmuse helitugevust (''Volume'') ja ruumilist asukohta (''räumlicher Ort'') ning veelgi hiljem helistruktuuri (''Tonsatz'') kontekstis helistruktuuri kestust (''Strukturdauer''), helihulga suurust (''Tonmenge''), helide massiivi tihedust (''Tondichte''), ambitust (''Ambitus''), registripiirkonda (''Registerlage'') jne."
121. rida:
Parameetri justkui iseenesest selget mõistet kasutab ka [[Rudolf Frisius]] oma entsüklopeediaartklis "Seriaalne muusika" (''Serielle Musik'') (MGG 1998:1328–1354), mille peaaegu identne koopia leidub ka autori kodulehel)<ref>[http://www.frisius.de/rudolf/texte/tx317.htm Rudolf Frisius: Serielle Musik]</ref>. Frisius räägib integratiivse seriaalse mõtlemise kontekstis nii üksikute detailide kui ka suurte muusikaliste koosluste seriaalsest määratlemisest ja struktureerimisest ning toob näiteid ridade loomisest ja reamanipulatsioonidest nii üksikute helide ja helirühmade helikõrguste, mikrointervallika, müra omaduste, heliruumis liikumise, glissandode omaduste kui ka ajaliste väärtuste, helivaljuste, artikulatsiooni ja kõlavärvide parameetrites. Samas ei nimeta ta neid kategooriaid muusikalisteks parameetriteks. Muusikalise parameetri mõistet ta teksti sees siiski kasutab: "heli- või intervallistruktuuri kirjeldamisel on oluline ka teiste heli omaduste ehk parameetrite fikseerimine" (''als Konkretisierung der Ton- bzw. Intervallstruktur beschreiben läßt sich auch die Festlegung anderer Toneigenschaften bzw. Parameter''), "lisaks tuleb mainida, et seriaalses muusikas on sagedasemad detaili määratlemisest lähtuvad konstruktsioonid kui tõenäosusarvutusesele või hulgaõpetusesele põhinevatele matemaatilistele mudelitele tuginevad globaalset ette ära määramist eeldavad tehnikad, millel on oluline roll eelkõige parameetrilisel [mõtlemisel], mitte aga ridade struktureerimisel põhinevates Iannis Xenakise heliteostes. (''dennoch kann gesagt werden, daß in der seriellen Musik die von Detailbestimmungen ausgehenden Konstruktionen häufiger sind als von globalen Bestimmungen ausgehende Techniken, die eine wesentliche Rolle spielen in ebenfalls parametrisch, aber nicht in Reihen strukturierten (nach mathematischen Modellen z. B. der Wahrscheinlichkeitsrechnung und der Mengenlehre entwickelten) Kompositionen von Iannis Xenakis'') või "nii heli- ja ajastruktuuride kui ka järgmiste teoste puhul erinevalt fikseeritud struktuursete diferentseerimiste abil pöördub Cage tagasi seriaalse mõtlemise poole, kusjuures parameetrite fikseerimine polnud mitte deterministlik, vaid juhusele põhinev" (''in Ton- und Zeitstrukturen sowie in weiteren, für verschiedene Stücke unterschiedlich fixierten strukturellen Differenzierungen kehrt Cage zum seriellen Parameterdenken zurück, wobei allerdings Parameter-Fixierungen gegebenenfalls nicht deterministisch, sondern in Zufalls-Entscheidungen vorgenommen werden.''
 
[[Eckehard Kiem]] defineerib muusika üldentsüklopeedias "Das neue Lexikon der Musik" artiklis "Parameter" parameetri mõistet matemaatikas ja teistes valdkondades "mõõdetavate suurustena, mille abil suure terviku üksikelemendid on omavahel võrreldavad" (''messbare Grössen, durch die einzelne Elemente einer grösseren Gesamtheit miteinander vergleichbar sind''). Muusikas esineb parameetri mõiste esimest korda 1940ndatel1940. aastatel ja tähendab selliseid matemaatikast ülekantud tähenduses algselt erinevaid täpselt mõõdetavaid "osamomente" (''Teilmoment'') nagu helisagedust (''Frequenz''), ülemhelispktrit (''Obertonspektrum'') ja amplituudi (''Amplitude''). Algselt kasutatakse muusikalise parameetri mõistet muusikateoreetilistes ja -teaduslikes tekstides tihedas seoses 1950ndate alguses tekkinud muusika seriaalse kompositsiooni- ja analüüsimeetodiga. Sisuliselt laiendatuna hakkas parameetri mõiste tähistama kõiki eraldatavaid ja komponeeritavaid muusikalisi üksikvaldkondi nagu, näiteks helikõrgust, helivältust (''Tondauer''), artikulatsiooni ja tämbrit. Veelgi hiljem kasutati parameetri mõistet muusika kõige erievamatel tasanditel asuvate rühmade (''Gruppen'') ja struktuuride omaduste (''Merkmal'') tähistamiseks: näiteks staatiline või arenev tüüp (''statischer oder entwickelnder Typus''), erinevad tihedused (''unterschiedliche Dichte''), pidevus või katkelisus ehk kontinuiteet või diskontinuiteet (''Kontinuität oder Diskontinuität''), kompositsiooniline fikseeritus või avatus (''kompositorische Fixierung oder Offenheit''). Sellist muusikaliste koostisosade kompositsioonilist eraldi kasutatavust ja iseseisvumist on seriaalse muusika olulisemate esindajate Karlheinz Stockhauseni ja Pierre Boulezi poolt omistatud ka Anton Weberni hilisemale loomingule. Sellest hoolimata on Kiemi meelest tänapäeval vahel rakendatav mitteajalooline parameetriline lähenemine serialismieelsele muusikale siiski problemaatiline (Kiem 1996: 587)<ref>Kiem, Eckehard 1996. Artikkel ''Parameter''. Das neue Lexikon der Musik. Bd. 3. Weimar: Verlag J. B. Metzler.</ref>
 
=Muusikaliste parameetrite klassifitseerimise aluseid=
128. rida:
Muusikaliste parameetrite klassifitseerimiseks on ka muid võimalusi:
 
# Sõltuvalt uuritava muusikalise objekti iseloomust võib teatud muusikalisi parameetreid pidada esmasteks (primaarseteks) ningja teatud parameetreid teisesteks (sekundaarseteks).
# Muusikalised parameetrid võivad kuuluda ainult või ühtaegu muusikalise stuktuuri kategooriate, füüsikaliste suuruste või tajukategooriate hulka.
# Strasbourgi Akadeemia (''Académie de Strasbourg'') muusikapedagoogika üliõpilastele suunatud õpetuse kohaselt[http://www.acstrasbourg.fr/sections/enseignements/secondaire/pedagogie/les_disciplines/education_musicale/ecouter/une_demarche/espace_temps_coule/view] on muusikalised parameetrid jaotatud [[ruum]]i, [[aeg|aja]], [[tämber|tämbri]] ja [[vorm (muusika)|vormi]] valdkonda:
147. rida:
==Kirjandus==
*Barlow 1980: artikkel Bus Journey to Parametron, milles kirjeldatakse L.A.Hiller'i ja L.M.Isaacsoni arvutiprogrammi, Feedback Papers 1980, No. 21-23, tõlge saksa keelde Bussreise nach Parametron, Neuland I, 1980
*Beiche, Michael 1983: Grundgestalt. Handwörterbuch der musikalischen Terminologie, seit 1971. Hsg. Hans Heinrich Eggebrecht. Stuttgart: Franz Steiner Verlag
*Beiche, Michael 1984: Reihe, Zwölftonreihe. Handwörterbuch der musikalischen Terminologie, seit 1971. Hsg. Hans Heinrich Eggebrecht. Stuttgart: Franz Steiner Verlag
165. rida:
*Grabócz, Márta 1993: La musique contemporaine finlandaise: conception gestuelle de la macrostructure Saariaho et Lindberg. Les Cahiers du CIREM (Centre International de Recherches en Esthétique Musicale) No.26-27 “Musique et geste”. Tours: Publications de l’Université de Tours, 155–168
*Griffiths, Paul 1980: Serialism. The New Grove Dictionary of Music and Musicians 1980, edited by Stanley Sadie. London: Macmillan Publishers Limited
*Heininen, Paavo 1992: Sävellyksen opetus. Sävellys ja musiikinteoria 2/1992. Sibelius-Akatemian sävellyksen ja musiikinteorian osaston julkaisu. Helsinki.
*Heininen, Paavo 1998: Sarjallisuus. Sävellys ja musiikinteoria 2/1998. Sibelius-Akatemian sävellyksen ja musiikinteorian osaston julkaisu. Helsinki.
*Hämeenniemi, Eero 1982: ABO – Johdatus uuden musiikin teoriaan. Sibelius-Akatemian koulutusjulkaisusarja 1. Helsinki: Offset OY