Charles I: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Robot: en:Charles I of England is a featured article |
P Valikulised grammatikaparandused. |
||
1. rida:
{{See artikkel| räägib Inglismaa monarhist; samanimeliste valitsejate kohta vaata lehekülge [[Charles I (täpsustus)]].}}
[[Pilt:Charles_I_by_Daniel_Mytens.jpg|pisi|[[Daniel Mytens]]i maal Charles I-st]]
'''Charles I''' ([[19. november]] [[1600]] – [[30. jaanuar]] [[1649]]) oli [[Inglismaa]] ja [[Šotimaa]] kuningas [[1625]]–1649. Ta oli [[James I (Inglismaa)|James I]] poeg
Charles jätkas oma isa alustatud [[absolutism]]itaotluslikku poliitikat
Sõja jooksul tõusid võimule radikaalsed puritaanid (independistid), keda juhtis [[Oliver Cromwell]]. Nende survel mõisteti kuningas riigireeturina süüdi
==Elulugu==
===Nooruspõlv===
Charles sündis Šotimaal kuningas [[James VI]] ja [[Taani Anne]] ([[Frederik II]] tütre) teise pojana. Charles oli sündides väga nõrk
Charles sai veelgi parema hariduse kui ta isa. Kui ta sai viieaastaseks, sai tema koduõpetajaks [[Thomas Murray]], kes õpetas koos Charlesiga ka oma vennapoega [[William Murray|Williamit]], kellest sai Charlesi eluaegne sõber. Kuueaastaselt pidi Charles hakkama oma tegemistest isale kirjutama. Charles kasvatati üles mõõduka [[protestant|protestandina]], kuid kuna ta ema huvitus sügavalt ka [[katoliiklus]]est, siis kandusid need sümpaatiad mõnevõrra ka pojale üle. Kümneaastaselt osales ta juba usudispuutidel, tema religioosseks suunajaks sai mõõdukas presbüterlane [[James Fullerton]]. Samuti hoolitses Charlesi eest tema sügavalt protestantlik vend Henry. Seetõttu oli tolle ootamatu surm [[1612]]. aastal Charlesile sama suureks löögiks kui ta isalegi. Charles isa kuulutati Walesi printsiks alles [[1616]]. aastal, sest kuningal polnud piisavalt raha selle kuluka tseremoonia läbiviimiseks ning ta oli oma vanima poja kaotusest tükk aega löödud. Ent pärast Henry surma oli James Charlesi ideoloogilise suunamise enda kätte võtnud ning kasvatas temast sama veendunud [[absolutism]]i pooldaja, kui ta ise seda oli.
===Tõus poliitikasse===
Pärast Walesi printsi staatuse saamist hakkas Charles aktiivselt osalema ka riigi poliitika tegemisel. Temast sai isa soosiku, Buckinghami hertsogi [[George Villiers]]'i hea sõber. [[1617]]. aastal toimus Charlesi esimene riiklik missioon, selleks oli lähetus [[Šotimaa]]le, kus ta demonstreeris oma head keelteoskust, samuti ka seda, et ta on oma isale jäägitult truu. Hiljem hakkas ta oma isa poliitikale siiski ka vastu seisma, sest pidas seda liialt jõuetuks, kõhklevaks ja utoopiliseks.
Suureks hoobiks oli Charlesile tema ema surm [[1619]]. aastal, sest Jamesist võõrdunud Taani Anna ainsaks toeks oligi tegelikult jäänud tema poeg, kes teda sügavalt armastas. Umbes samal ajal oli Charles hakanud endale otsima ka naist. Esialgu panustati tema isa soovil Hispaania kuningatütre [[Maria Anna]]ga, läbirääkimised Jamesi ja Hispaania saadikute vahel olid tegelikult alanud juba [[1612]]. aastal. Kuid nüüd, [[Kolmekümneaastane sõda|Kolmekümneaastase sõja]] alguses, kasutasid hispaanlased võimalikku abielu ära lihtsalt selleks, et anda idealistlikule Jamesile petlikke lootusi ning takistada teda protestantide poolel Hispaania ja keisri vastu sõtta astumast. [[1623]]. aastal otsustas Charles koos Buckinghami hertsogiga asja ise ära lahendada. Nad reisisid läbi Prantsusmaa Hispaaniasse
Kodumaal tagasi olles asus Charles tegema ettevalmistusi hoopis Hispaania ründamiseks, et kaotatud alad õele jõuga tagasi võita. Teda toetasid nii isa kui ka Buckingham, kuid parlament tõrkus vajalikku raha andmast. Viimaks teatud osa rahast siiski saadi
===Esimesed valitsusaastad===
Charles I osutus valitsejana mitmeti teistsuguseks valitsejaks kui olnud tema isa. Ta oli küll samavõrd veendunud absoluutse monarhia pooldaja
Esimesena sattus löögi alla Buckinghami hertsog, kes oli korraldanud kaks ebaõnnestunud sõjaretke Hispaania vastu
===11 aastat ilma parlamendita===
[[1629]]. aastal, pärast parlamendi laialisaatmist, suutis Charles jõuda mitme olulise tulemini: sõlmiti rahu Hispaania ja tollega liitunud Prantsusmaaga ning esimesega
Charles I olulisimaks kireks oli kunstikogumine, millele ta pühendus enim just [[1630. aastad|1630. aastatel]]. Tema õukonnas tegutsesid mitmed tolle aja tunnustatud maalikunstnikud, nagu: [[Peter Paul Rubens]] (kes oli samaaegselt ka [[Hispaania]] saadik), [[Anthonis van Dyck]], [[Daniel Mytens]] ja mitmed teised. Kuningas kulutas kunsti peale suuri summasid ning hiljem on seda talle korduvalt ette heidetud, sest riigi majanduslik seisund polnud ikka sugugi kiita. Kuningas tegi küll ka suhteliselt palju, et olukorda muuta: asutati uusi kaubakompaniisid, rajati asundusi
[[1637]]. aastal püüti Šotimaal rakendada sisuliselt angikaanlikku jumalateenistuse korda. See lõppes vaimulike minemakihutamise
===Pika parlamendi kokkukutsumine===
Aprillis [[1640]] kogunes parlament kokku. Enamik saadikutest olid olnud ka [[1629]]. aasta omas
Ent olukord muutus kuninga jaoks üha kurjakuulutavamaks, sest samal aastal tungisid Inglismaale šotlased, kes lubasid lahkuda siis, kui usuküsimuses on saavutatud neid rahuldav kokkulepe. Üha rahulolematumaks muutusid ka aadlikud. Nõnda ei jäänud Charlesil muud üle, kui uus parlament kokku kutsuda. See juhtus 1640. aasta novembris. Et see vähemalt osaliselt eksisteeris kuni [[1653]]. aastani, nimetatakse seda [[Pikk parlament|Pikaks parlamendiks]]. Sellegi liikmeskond oli sisuliselt sama meelsusega kui Lühikese parlamendi oma, nii et Charlesil ei läinud sugugi lihtsamaks.
Parlamendisaadikud otsustasid sedakorda kogu võimu sisuliselt enda kätte võtta ehk kehtestada endid samavõrra kuninga üle kuivõrd too oli varem püüdnud end kehtestada nende üle. Kuningal kästi näiteks parlamendi laialisaatmise korral kolme järgneva kuu jooksul uus kokku kutsuda, ta kaotas täielikult õiguse makse koguda ning sisuliselt kogu majanduspoliitika läks nende pädevusse. Peagi hakkas parlament Charlesile ette kirjutama ka sise- ja välispoliitikat, mida too pidas juba äärmiseks pühaduseteoseks
Parlament võttis enda kätte ka usuasjade korraldamise. Kõigepealt käskis ta kuningal šotlaste nõudmisele järele anda, mida ta 1641. aasta alguses ka tegi. Ent sellega sai kuningas endale taas positiivset mainet, eriti Šotimaal, seega hakkasid parlamendi positsioonid tema enda tegevuse tagajärjel ootamatult kõikuma ja kuningas püüdis seda mõistagi ka igati ära kasutada, sõlmides šotlastega salaleppe parlamendi vastu. Samuti kontakteerus ta naise kaudu Prantsusmaaga, et saada parlamendi isetegevuse vastu tuge. Parlament võttis vastu aga "Suure ramonstrantsi", kus monarhilt võeti sisuliselt ära kõik õigused, muutes riigi vähemalt teoreetiliselt parlamentaarseks monarhiaks. Kuningas seda mõistagi ei tunnistanud
1641. aasta sügisel puhkes Iirimaal ülestõus, mida parlament kasutas
===Kodusõda===
Märtsis 1642 läks Charles Yorki, kus sai hästi sidet pidada ka talle lojaalsete šotlastega. Sinna kogunes üha enam ka talle ustavaid inimesi, peamiselt kõrgaadlikke. Peagi oli kuningal juba arvestatav armee, ent relvakonflikti püüti siiski veel vältida. Juunis saatis parlament kuningale kirja, nn. "19 ettepanekut", millega nõuti kuningalt täielikku alistumist parlamendile. Kuningas rõhutas oma vastuses, et parlament peaks arvestama ikkagi ka valitsejaga, sest Inglismaa valitsus põhinevat monarhi, Ülem- ja Alamkoja üksmeelel. Enamik Ülemkojast oligi juba kuninga poole üle tulnud, kuid Alamkoda oli üldiselt tema vastu, ehkki ka seal leidus suur hulk kuningameelseid ehk rojaliste. Parlament häälestus leppimatult
Aasta teisel poolel liikus kuningas koos oma pooldajatega [[Nottingham]]i. Seal koondas ta oma vägesid
Kodusõja esimestel aastatel olid edukamad kuningameelsed, kuid nad ei suutnud vallutada ei Londonit ega saavutada muul moel strateegilist võitu, mis oleks parlamendi alistuma või järele andma sundinud. Charles ise muutus üha ebalevamaks, sest ta pidi muretsema oma Inglismaale naasnud raseda naise tervise pärast
[[1645]]. aastal said kuningaväed [[Nasby lahing]]us ränga kaotuse osaliseks, parlamentääride kätte langes ka kuninga kirjavahetus, kus vähegi kompromiteerivat materjali kohe monarhi vastu kasutama hakati. Rojalistide väed olid laiali löödud ning üksteise järel langesid nende vastupanukeskused parlamendi vägede kätte. [[1646]]. aastal langes ka Oxford. Kuningas püüdis kokkuleppele jõuda šotlastega, ent keeldus endiselt neile täielikult presbüterlikku kirikukorraldust andmast. See maksis talle valusalt kätte, kuna parlament ja šotlased leppisid omavahel kokku ning esitasid kuningale omapoolsed nõudmised. Sama aasta lõpus anti kuningas parlamendi esindajatele üle
Monarhismi idee oli Inglismaal väga sügavalt juurdunud
===Kuninga hukkamine===
Kohtumõistmine kuninga üle oli küllaltki farslik. Et suur osa parlamendisaadikuid pidas monarhi isikut ikka veel pühaks ja puutumatuks, siis korraldas Cromwell seal tõsise puhastuse, misjärel jäid sinna vaid radikaalid, kes olid valmis kuningat ka surma mõistma. Seda parlamendi osa on nimetatud Puhastatud ehk [[Päraparlament|Päraparlamendiks]]. [[1649]]. aasta jaanuaris korraldati mitu kohtuistungit, kus kuningal sisuliselt kõneleda ei lastud. Kõlasid vaid temavastased süüdistused ja ta mõisteti peagi türannina süüdi. Charles kohtumõistmist seaduslikuks ei tunnistanud
Kuninga hukkamine määrati [[30. jaanuar]]ile. Enne hukkamist kohtus ta veel oma pereliikmetega, vannutades neid oma veendumustele kindlaks jääma. Hukkamispäeva hommikul palvetas ta koos piiskop Juxoniga, sõi seejärel kerge eine
Pärast Charlesi surma ilmus tema mõtiskluste ja palvete kogumik "Eikon Basilike", mille koostajaks oli tõenäoliselt [[John Gauden]]. Seal kujutati teda süütu märtrina
==Abielu==
[[13. juuni]]l [[1625]] abiellus [[Charles I]] [[Prantsusmaa]] printsessi
*Charles James (sündis ja suri [[13. märts]]il [[1629]])
|