Evolutsioonipsühholoogia: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
47. rida:
[[Neuroteadus|Neuroteadlased]] viitavad argumendina modulaarsuse teooria vastu [[neuronite plastilisus]]ele.<ref name="Ward"/><ref name="Ham"/><ref>[[Steven R. Quartz]], [[Terrence J. Sejnowski]]: ''Liars, Lovers, and Heroes: What the New Brain Science Reveals About How We Become Who We Are'', William Morrow and Company, New York [[2002]], ISBN 978-0-688-16218-4, lk 37–38.</ref> Uurimused näitavad, et [[neuronite võrk|neuronite võrgud]] muutuvad elu jooksul sõltuvalt keskkonnaärritajatest ja isiku kogemustest; tekib küsimus, mil määral on aju ehitus geenidega programmeeritud<ref name="Ward"/>. Eriti kõrgematel süsteemidel [[neokorteks]]is, mis on keerukate ülesannete lahendamise kandjad, ei paista neurobioloogiliste uurimuste järgi olevat modulaarset ehitust.<ref name=peters>[[Brad M. Peters]]. [http://modernpsychologist.ca/wp-content/uploads/2011/12/EP-Neglecting-Neurobiology-in-Defining-the-Mind1.pdf Evolutionary psychology: Neglecting neurobiology in defining the mind]. – ''[[Theory & Psychology]]'', [[2013]], nr 3, lk 305–322.</ref><ref>[[Jaak Panksepp]], [[Jules B. Panksepp]]. [http://instruct.uwo.ca/psychology/371g/Panksepp2000.pdf The Seven Sins of Evolutionary Psychology]. – ''[[Evolution and Cognition]]'', [[2000]], 6, nr 2, lk 108–131.</ref>
 
== Meetodid ==
 
=== Seletussuunad ===
 
Evolutsioonilises psühholoogias on võimalikud erinevad [[seletus]]suunad. Esiteks saab alustada mingi psüühikatunnuse (näiteks [[ruumitaju]], [[armukadedus]] või [[vastikus]]) kirjeldamisest. Teise sammuna töötatakse välja kohastumis[[hüpotees]]: kirjeldatakse, millised keskkonnatingimused võisid esile kutsuda selle tunnuse kujunemise. Lõpuks tuleb kaitsta seda hüpoteesi alternatiivide vastu. Evolutsioonilise psühholoogia klassikalised uurimused pööravad aga selle seletusstrateegia ümber. Nad ei alusta mitte psüühikatunnuste kirjeldamisest, vaid kiviaegsete keskkonnatingimuste kirjeldamisest, ja püüavad selle kirjelduse baasil ennustada teatud psüühikatunnuseid. Näiteks väidetakse, et sugudevaheline [[tööjaotus]] kiviajal esitas naiste ja meeste ruumilise kujutlemise võimele erinevaid nõudmisi ning sellepärast tuleb arvata, et [[tunnetus (psühholoogia)|tunnetus]] on arenenud soospetsiifiliselt. Järgnevalt püütakse neid erinevusi tänapäeva inimestel [[kognitiivne psühholoogia|kognitiivpsühholoogiliselt]] tuvastada (vt alajaotust [[Evolutsiooniline psühholoogia#Ruumitaju|Ruumitaju]]).
 
[[Metodoloogia]] seisukohast on keskkonnatingimuste kirjeldamisest alustamisel kaks otsustavat eelist. Esiteks saab evolutsioonilise psühhologia teese [[ennustus]]te abil kinnitada, ning see annab evolutsioonipsühholoogidele argumendi selle vastuväite vastu, et nende teooriad ei ole põhimõtteliselt kontrollitavad ([[verifitseeritavus|verifitseeritavad]] ega [[falsifitseeritavus|falsifitseeritavad]]). Teiseks võivad need ennustused viia uute vaimutunnuste avastamiseni.
 
Selle meetodi kaks põhilist raskust on järgmised. Esiteks on tarvis kiviaja olusid piisavalt täpselt teada. Puudu on arheoloogilistest ja paleontoloogilistest andmetest. Pealegi oli keskkond ka kiviajal mitmekesine. Peale selle peavad evolutsioonipsühholoogid tegema vahet kaasasündinud universaalsetel psüühikatunnustel ja ühiskonna ja kultuuri toimel kujunenud struktuuridel. Lõpuks, tuleb näidata, et kaasasündinud psüühikatunnused on tõepoolest tekkinud kohastumusena kirjeldatud kiviaegsete oludega.
 
== Ajalugu ==