Evolutsioonipsühholoogia: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
{{keeletoimeta}}{{ToimetaAeg|kuu=august|aasta=2013}}
'''Evolutsiooniline psühholoogia''' ([[inglise keel]]es ''evolutionary psychology'') on [[neodarvinism|neodarvinlik]] [[psühholoogia]] suund, mis püüab seletada inimese [[psüühilised omadused|psüühilisi omadusi]] [[looduslik valik|loodusliku valikuga]], taandades kõigi [[käitumine|käitumuslike]] omaduste põhjused [[reproduktiivne tunnus|reproduktiivsetele tunnustele]] ja [[suguline valik|sugulisele valikule]]{{lisa viide}}. Evolutsiooniline psühholoogia põhineb [[sotsiobioloogia]] teooria rakendamisel inimesele{{lisa viide}}. Peale klassikaliste psühholoogia andmete kasutatakse muu hulgas teadmisi [[inimese evolutsioon]]ist ja [[kütid-korilased|küttidest-korilastest]] ning [[majandusteadus]]e mudeleid.
Termini ''evolutionary psychology'' võttis kasutusele [[Michael Ghiselin]] [[1973]], kuid sarnased ideed esitas juba [[Charles Darwin]] ("[[The Descent of Man, and Selection in Relation to Sex]]" ([[1871]]), "[[The Expression of the Emotions in Man and Animals]]" ([[1872]]).
Darwin esitas hüpoteesi, et inimeste [[sotsiaalsed instinkt]]id on kujunenud loodusliku valiku teel. Darwini ideed inspireerisid hiljem näiteks [[William James]]i ja [[Sigmund Freud]]i, aga enamik 20. sajandi psühholooge püüdis inimeste käitumist seletada [[biheiviorism]]i raames. [[E. O. Wilson]] avaldas [[1975]] raamatu "Sotsiobioloogia", milles püüti loomade sealhulgas inimese sotsiaalset käitumist seletada evolutsiooniteoreetilises raamistikus. Juba 1980ndate keskpaigas arutati evolutsioonilise psühholoogia ideid laias avalikkuses seoses lööklausega "[[aatomipomm]] [[neandertallane|neandertallase]] käes". <ref name="Ditfurth">[[Hoimar von Ditfurth]]. ''So laßt uns denn ein Apfelbäumchen pflanzen'', Rasch & Röhring [[1985]].</ref> Omaette ja mõjukaks lähenemiseks kujunes evolutsiooniteooria 1990ndate alguses; seda märgistab muu hulgas [[1992]] välja antud [[Jerome Barkow]]i, [[Leda Cosmides]]e ja [[John Tooby]] toimetatud kogumik. Järgnevatel aastatel on evolutsioonilist psühholoogiat aimekirjanduses ühtelugu arutatud (sealhulgas [[Steven Pinker]] [[1997]] ja [[David Buss]] [[2003]]). Sageli käsitatakse evolutsioonilist psühholoogiat üha [[bioloogia]]põhisemaks muutuva [[tunnetusteadus]]e ühe keskse koostisosana [[kognitiivne neuroteadus|kognitiivse neuroteaduse]] kõrval.
Hoolimata edusammudest on evolutsiooniline psühholoogia sarnaselt sotsiobioloogiaga on esile kutsunud kriitikat ning on tänini vaieldav. Näiteks on evolutsioonilise psühholoogia meetodit [[teadusfilosoofia]] vaatenurgast tugevalt kritiseerinud [[Stephen Jay Gould]]: oletused kognitiivsete mehhanismide evolutsioonilise kujunemise kohta on tema meelest enamasti lihtsalr usutavalt kõlavad lood, mida pole võimalik teaduslikult kinnitada ega kummutada<ref name="gould">[[Stephen Jay Gould]]. Evolution: The Pleasures of Pluralism. – ''[[New York Review of Books]]'' 44(11), [[1997]], lk 47–52.</ref>. Peale selle kritiseeritakse sageli eriti populaarteaduslikke käsitlusi, milles seletatakse näiteks inimese [[soospetsiifiline käitumine|soospetsiifilist käitumist]] [[reduktsionism|reduktsionistlikult]], kaasasündinudf bioloogilistele tunnustele taandades.<nowiki>Vt näiteks Rose, Rose, Jencks 2009:209–227, Jackson, Rees 2007, Rogers 2010.</nowiki> Aja jooksul on aga valdkonda enam aktsepteerima hakatud{{lisa viide}}.
== Teooria ==
=== Keha ja käitumisviiside evolutsioon ===
[[Elusolend]]ite [[evolutsioon]]i tüüpilised näited on seotud kehaliste tunnustega. [[Geen]], mille tõttu [[gasell]]id kooksevad kiiremini, suurendab looma ellujäämisšansse, sest gasell saab jälitajate eest paremini põgeneda. Järelikult on tõenäoline, et vastav geen lööb gaselide [[populatsioon]]is aegamööda läbi ning muutub gasellide üldiseks tunnuseks. Evolutsioonipsühholoogide meelest on põhimõtteliselt sama lugu ka vaimsete tunnustega. Näiteks mõjutavad parem [[mälu]], [[taju]], probleemide lahendamise võime ja [[õppimine|õppimisvõime]] [[isend]]ite ellujäämisšansse. Ka päranduvad soodsad vaimsed tunnused löövad populatsioonis läbi; [[kognitiivsed võimed]] on [[kohastumus]].<ref name="buller"> [[David Buller]]. ''Adapting Minds'', MIT Press, Cambridge, [[2005]], ISBN 0-262-02579-5, lk 50.</ref>.
Sama argumenti saab kasutada [[käitumine|käitumise]] kohta. Nii näiteks suurendab paljudel [[liik (bioloogia)|liik]]idel esinev [[lõimetishoole]] järglaste ellujäämise ja soojätkamise tõenäosust, andes evolutsioonilise eelise. Need käitumismustrid võisid tekkida ka [[inimese evolutsioon]]i käigus. Inimene kogeb sellist käitumist suuresti kiindumusena ja oma laste pärast muretsemisena. Sellepärast püüavad evolutsioonipsühholoogid seletada sääraste [[emotsioon]]ide kujunemist evolutsiooniliselt.
Üks põhieeldusi on see, et [[vaimsed protsessid|vaimsetel protsessidel]] on [[peaaju]]s korrelaadid ning neid kutsub esile [[neuron]]ite aktiivsus. Ka aju on [[kohastumine|kohastumise]] tulemus.<ref>Buller 2005:52.</ref> Aju ehituskivide evolutsiooniline kujunemine toob kaasa ka vaimu evolutsioonilise kujunemise.
=== Kohastumine ja keskkond ===
Teaduses on vaieldamatu, et ka inimese [[psüühika]] on evolutsiooni tagajärg. Vaieldav on aga, kui suurel määral olenevad inimese [[mõtlemine]] ja tunded evolutsioonis tekkinud kaasasündinud mehhanismidest ja kui palju õnnestub evolutsioonilisel psühholoogial vaimu evolutsiooni kohta teada saada. Tänapäeva evolutsioonilise psühholoogia juhtkujudel on selle kohta oma teesid.
Tänapäeva evolutsiooniline psühholoogia lähtub sageli tähelepanekust, et paljud inimeste käitumisviisid on sellised, et nad ei taga üldse inimeste edukat paljunemist ja ellujäämist, vaid töötavad sellele mõnikord koguni vastu. Nii näiteks on [[spermapank]]a panustamine kulusid säästev võimalus oma paljunemisedukust suurendada. Ometi ei näita enamiku [[mees]]te käitumine, et neil oleks märkimisväärne [[vajadus]] spermapanka oanustada. Samuti oleks tänapäeva olusid arvestades näiteks autodekartus palju mõttekam kui madudekartus, vastikus alkoholi vastu oleks mõttekam kui vastikus sülje vastu. Ometi kardab enamik inimesi pigem madusid ja tunneb vastikust pigem sülje vastu. Sellistest tähelepanekutest võib jääda mulje, et inimeste vajadused ja tunded ei piirdu vahetult ellujäämist puudutavate huvidega.
== Ajalugu ==
12. rida ⟶ 29. rida:
=== 20. sajandi esimene pool===
Darwini teooria inspireeris [[William James]]i funktsionaalset lähenemist psühholoogiale<ref>Schacter, Daniel L, Daniel Wegner and Daniel Gilbert. 2007. Psychology. Worth Publishers. pp. 26-27</ref>. Jamesi teooria tuumaks on [[instinkt]]ide süsteem<ref>Buss, David M. Evolutionary psychology: the new science of the mind. Pearson. 2008. Chapter 1, p. 2-35</ref>. Tema järgi on inimesel isegi rohkem instinkte kui teistel loomadel. Instinktist võivad "üle sõita" kogemused või teised instinktid
[[Noam Chomsky]] peab evolutsiooniline psühholoogia rajajaks [[Pjotr Kropotkin]]it, kes väitis 1902 avaldatud raamatus "[[Mutual Aid: A Factor of Evolution]]", et inimeste koostöö ja vastastikuse abistamise instinkte võib vaadelda evolutsioonilise kohandumise tulemusena<ref>[http://www.chomsky.info/interviews/200401--.htm On Terrorism: Noam Chomsky interviewed by John Bolender]</ref>.
41. rida ⟶ 58. rida:
==Kirjandus==
*[[Charles Darwin]]. ''[[The Descent of Man, and Selection in Relation to Sex]]'', [[1871]]
*[[Charles Darwin]]. ''[[The Expression of the Emotions in Man and Animals]]'', [[1872]]
*[[Michael Ghiselin]]. Darwin and Evolutionary Psychology. – ''[[Science]]'', [[1973]].
*[[Hoimar von Ditfurth]]. ''So laßt uns denn ein Apfelbäumchen pflanzen'', Rasch & Röhring [[1985]].
*[[Jerome H. Barkow]], [[John Tooby]], [[Leda Cosmides]] (toim). ''The Adapted Mind: Evolutionary Psychology and The Generation of Culture'', Oxford University Press, Oxford, [[1992]], ISBN 0-19-510107-3.
*[[Steven Pinker]]. ''How the Mind Works'', W.W. Norton, New York, [[1997]], ISBN 0-393-04535-8.
*[[Stephen Jay Gould]]. Evolution: The Pleasures of Pluralism. – ''[[New York Review of Books]]'' 44(11), [[1997]], lk 47–52.
*[[Hilary Rose]], [[Steven Rose]], [[Charles Jencks]] (toim). ''Alas, Poor Darwin: Arguments Against Evolutionary Psychology'', Harmony Books, Nevada City, [[2000]], ISBN 0-609-60513-5.
*[[David Buss]]. ''The Evolution of Desire'', Basic Books, Jackson, [[2003]], ISBN 0-465-00802-X.
*[[David Buller]]. ''Adapting Minds'', MIT Press, Cambridge, [[2005]], ISBN 0-262-02579-5.
*[[Aaron Sell]], [[Edward H. Hagen]], [[Leda Cosmides]], [[John Tooby]]. Evolutionary Psychology: Applications and Criticisms. – [[Lynn Nadel]]. (toim). ''Encyclopedia of Cognitive Science'', John Wiley & Sons, Hoboken, 2006, ISBN 0-470-01619-1
*[[Stevi Jackson]], [[Amanda Rees]]. The Appalling Appeal of Nature: The Popular Influence of Evolutionary Psychology as a Problem for Sociology. – ''[[Sociology]]'', 41, nr 5, [[2007]], lk 917–930.
*[[Lesley J. Rogers]]. Sexing the brain: The science and pseudoscience of sex differences. – ''[[The Kaohsiung Journal of Medical Sciences]]'', 26, nr 6 (Suppl.), [[2010]], lk 4–9.
== Välislingid ==
| |||