Erinevus lehekülje "István Örkény" redaktsioonide vahel

resümee puudub
'''István Örkény''' ([[5. aprill]] [[1912]] [[Budapest]] – [[24. juuni]] [[1979]] Budapest) oli ungari romaani- ja [[näitekirjanik]].
 
István Örkény sündis [[1912]]. aastal Budapestis farmatseudi perekonnas. Ta oli esimene välismaal mängitud ungari draamakirjanik. Örkény uuendas lühikeste lugude literatuurset žanri ning teda peetakse groteski meistriks Kesk-Euroopas. Pärast keskkooli lõpetamist, õppis ta keemiat ja seejärel farmaatsiat. 1934. aastal lõpetas ta kooli ning sai keemiainseneri diplomi. Aastal 1941. tuli ta esimene raamat välja ''Meretants''. Teise maailmasõja alguse ajal oli ta rindel, hiljem neli aastat Moskvas sõjavangis. Seal ta kirjutas näidendi ''Voronež''. Sõjavangis läbielatu andis ainet jutustuseks, mis pärast Ungarisse naasmist ilmusid aastail 1946.–1947. kogudes ''Kuni siia jõudsime'' ja ''Laagrite rahvas''. 1946. aastal tuli ta tagasi Budapesti. 1949.–1953. aastatel töötas ta Budapesti teatrites draamaturginadramaturgi ja kirjandusala juhatajana. Aastail 1956.–1960. ta ei kirjutanud ühtegi teost, sest ei saanud publitseerida. 1970ndatel kirjutas ta veel kolm kuulsat näidendit; ''Veresugulased'', ''Võtmeotsijad'' ja ''Pisti''. NendeleNeid onnäidendeid iseloomulikiseloomustavad igapäevasus, absurdsus, grotesk ja traagika. Tema viimane romaan on 1977. aastal ilmunud lühiromaan ''Roosinäitus''. Lisaks näidenditele kuulub Örkény loomingusse ka mitmeid filmitsenaariumefilmistsenaariume, hulgaliselt jutustusi, reportaaže ja lühemat proosat. Ta võitis 1955. ja 1967. aastal Attilla JózsefJózsefi ja 1973. aastal Kossuthi auhinna. TaÖrkény suri 1979. aastal Budapestis.
 
== Looming: ==
Anonüümne kasutaja