István Örkény: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
Resümee puudub
3. rida:
'''István Örkény''' ([[5. aprill]] [[1912]] [[Budapest]] – [[24. juuni]] [[1979]] Budapest) oli ungari romaani- ja [[näitekirjanik]].
 
István Örkény sündis [[1912]]. aastal Budapestis farmatseudi perekonnas. Ta oli esimene välismaal mängitud ungari draamakirjanik. Örkény uuendas lühikeste lugude literatuurset žanri aja teda peetakse groteski meistriks kesk-Euroopas. Pärast keskkooli lõpetamist, õppis ta keemiat ja seejärel farmaatsiat. 1934. aastal lõpetas ta kooli ning sai keemiainseneri diplomi. Aastal 1941. tuli ta esimene raamat välja „Meretants“. Teise maailmasõja ajal oli ta algul rindel, ja hiljem neli aastat sõjavangis Moskvas. Seal ta kirjutas näidendi „Voronež“. Sõjavangis läbielatu andis ainet jutustuseks, mis pärast Ungarisse naasmist ilmusid 1946–1947 kogudes „Kuni siia jõudsime“ ja „Laagrite rahvas“. 1946 aastal tuli ta tagasi Budapesti. 1949–1953 aastatel töötas ta Budapesti teatrites draamaturgina ja kirjandusala juhatajana. 1956–1960 ta ei kirjutanud ühtegi teost, ei saanud publitseerida. 1970ndatel kirjutas ta veel kolm kuulsat näidendid; „Veresugulased“, „Võtmeotsijad“ ja „Pisti“. Nendele on iseloomulik igapäevasus, absurdsus, grotesk ja traagika. Tema viimane romaan on 1977 aastal ilmunud lühiromaan „Roosinäitus“. Lisaks näidenditele kuulub Örkény loomingusse ka mitmeid filmitsenaariume, hulgaliselt jutustusi, reportaaže ja lühemat proosat. Ta oli kaks korda võitnud Attilla József auhinda (1955 ja 1967 aastal), üks kord Kossuthi auhind (1973 aastal). Ta sürisuri 1979 aastal Budapestis.
 
== Looming: ==