Redaktsioon: 13. juuni 2014, kell 22:58 redigeeri Andres (arutelu \| kaastöö) Bürokraadid, Liidese administraatorid, Administraatorid 414 105 muudatust Resümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 13. juuni 2014, kell 23:23 redigeeri eemalda Andres (arutelu \| kaastöö) Bürokraadid, Liidese administraatorid, Administraatorid 414 105 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
7. rida: Leprosooriumid said laia leviku [[keskaeg\|keskajal]], eriti [[Euroopa]]s ja [[India]]s. Neid pidasid tihti mungaordud. Ajalooliselt on leeprat kardetud kui ravimatut ja väga nakkavat haigust. Leprosooriume rajati kas mägedesse ja teistesse kõrvalistesse kohtadesse, et tagada eraldatust, või just suuremate teede lähedale, et koguda annetusi nende ülalpidamiseks. Tänapäeval arvatakse, et leepraks liigitati ajalooliselt ka paljusid teisi, nüüdseks eristatud nahahaigusi, seega võis leprosooriumites olla ka muude haiguste all kannatajaid. 19. sajandi teise poole majandusliku kriisi aastatel Eestis ei arvestatud pidalitõve probleemidega ja tulemuseks oli 5 töötavat leprosooriumi juba 20. sajandi alguses. Nendeks olid: Muuli leprosoorium, Nina leprsoorium, Kuuda leprosoorium, Tarvastu leprosoorium ning Audaku leprosoorium.<ref>K. Kalling, ~~„Vari~~„Pidalitõbi - vari minevikust“. Horisont, 1, 2006, lk ~~10-15~~10–15</ref> == Vaata ka ==

Leprosoorium: erinevus redaktsioonide vahel