Imre Kertész: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Addbot (arutelu | kaastöö)
P Robot: muudetud 62 intervikilinki, mis on nüüd andmekogus Wikidata
Liina843 (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
1. rida:
[[Pilt:Imre Kertész (1929-) Hungarian writer by Csaba Segesvári.JPG|pisi|Imre Kertész (2007)]]
'''Imre Kertész''' (sündinud [[9. november|9. novembril]] [[1929]] [[Budapest]]is – ...) on [[ungari]] kirjanik. TaTänu onoma isiklikel kogemustel põhinevatele [[juudidholokaust|juudiholokausti]] päritolukäsitlevatele jakirjutistele ükson teda nimetatud [[Oświęcimi koonduslaagerAuschwitz|Oświęcimi koonduslaagristAuschwitzi]] elugavaimu pääsenutestvahendajaks. KoonduslaagrikogemustelAastal on[[2002]] temasai loomingustemast keskneesimese koht.Ungari kirjanikuna [[Nobeli kirjandusauhind|Nobeli kirjandusauhinna]] laureaat.
 
 
Imre Kertész pälvis [[2002]]. aastal [[Nobeli kirjandusauhind|Nobeli kirjandusauhinna]].
== Elulugu ==
 
Imre Kertész on sündinud 9. novembril 1929 Budapestis usukauges [[juudid|juudi]] päritolu kodanlaseperes. Aastal [[1940]] astus ta Madáchi Gümnaasiumi. [[30. juuni|30. juunil]] [[1944]]. aastal, kui Kertész oli 14-aastane, saadeti ta 7000 juudi seas (kokku hävitati ligi pool miljonit Ungari juuti) [[Oświęcimi koonduslaager|Auschwitzi koonduslaagrisse]], sealt suunati ta edasi [[Buchenwald|Buchenwaldi]] ja [[Zeitz|Zeitzi]]. Ta vabastati vangilaagrist 1945. aastal. Kertész on ühes intervjuus öelnud, et ta on mitteuskuv juut, kuid ometi juudina viidi ta Auschwitzi. Vangilaagris olles mõistis Kertész, et ta võib surma saada igal pool ja igal ajal – see eksistentsiaalne äratundmishetk sai tema loomingu jaoks otsustavaks.
 
[[1945]]. aastal pärast tagasipöördumist Ungarisse jätkas Kertész õpinguid, järgmisel aastal asus ta ajakirjanikuna tööle ajalehes [[Szirka]] (Säde) ning astus [[Kommunistlik partei|kommunistlikku parteisse]]. Olles [[1948]]. aastal ära teinud küpsuseksamid, läks Kertész tööle kommunistliku ideoloogia omaks võtnud ajalehte [[Világosság]] (Valgus), kuid paar aastat hiljem ta vallandati. Lühikese aja töötas Kertész tehases, kus ta edutati metalli- ja masinatööstuse ministeeriumi pressiosakonna kaastööliseks. Aastatel [[1951]]–[[1953]] teenis ta sõjaväes, pärast mida pühendas ta ennast täielikult kirjutamisele ja tõlkimisele.
 
[[1956]]. aasta [[Ungari ülestõus (1956)|Ungari ülestõusu]]ajal põgenes umbes 200 000 inimest läände, kirjanduselu normaalne funktsioneerimine ei taastunud [[1963]]. aastani. Nagu paljud teisedki kommunistliku võimu all olnud maade teisitimõtlevad kirjanikud, toetas ka Kertész end tõlketööga ja ta on selles vallas väga hinnatud. Kertész pühendus saksakeelsetele autoritele, nagu [[Hugo von Hofmannsthal]], [[Elias Canetti]], [[Joseph Roth]], [[Arthur Schnitzler]], [[Friedrich Nietzsche]],
[[Sigmund Freud]] ja [[Ludwig Wittgenstein]]. Huvitav fakt on, et Kertészil ei olnud trükimasinat, esmalt kirjutas ta pliiatsiga, hiljem pastakaga. Kertész ei astunud kunagi ametlikku Kirjanike liitu ja tal polnud mingeid privileege. Ta elas koos oma naisega väikeses ühetoalises korteris ja tal polnud eriti võimalusi oma tööde avaldamiseks. Praegu elavad Kertész ja ta naine
[[Berliin|Berliinis]].
 
 
== Looming ==
 
Kertész on tuntud nii romaanikirjaniku, esseisti kui ka tõlkijana. Kertészi loomingu põhiprobleemiks on nimetatud üksikisiku vabadust [[Totalitarism|totalitaarses]] ühiskonnas, mille kõrval on sama tähtis tegelaste poolt esitatavate mõtteviiside ja erinevate keeleliste maailmade lepitamatus. Kõige enam on Kertész tuntust kogunud oma poolautobiograafilise teosega [[Saatusetus|„Saatusetus“]] (ung „Sorstalanság“ [[1975]]), mis on ühtlasi ka Kertészi esikteos. „Saatusetusele“järgnesid romaan [[Fiasko|„Fiasko“]] (ung „A kudarc“, [[1988]]), mis kirjeldab protogonisti elu ja mõtteid „Saatusetuse“ kirjutamise ajal, ja jutustus [[Kadiš sündimata lapsele|„Kadiš sündimata lapsele“]] (ung „Kaddis a meg nem született gyermekért“, [[1990]]), mille näol on tegemist [[genotsiid|genotsiidi]] kordumist kartva mehe monoloogiga, kus selgub, et mees ei ole nõus oma abikaasale last sigitama ja keelab ka oma tuttavatel lapsi saada. Koos eelnimetatud teostega moodustub [[2003]]. aastal ilmunud teos [[Likvideerimine|„Likvideerimine“]] (ung „Felszámolás“) tetraloogia, mille viimase osa tegevus jõuab välja kaasaegsesse Ungarisse.
 
Romaanide kõrval on Kertész [[holokaust|holokausti]] käsitlenud ka esseedes ja mälestustes.Lisaks on Kertész kirjutanud ka muusikale ja teisi kergemaid tükke teatritele. Vaatamata praegusele tuntusele ei olnud Kertészi esiletõus kodumaal kuigi kiire, veel 80-ndate algul oli ta [[Ungari|Ungaris]] üsna vähetuntud, kuid järgemööda hakkas kuulsus kasvama ning pärast [[1989]]. aasta vaikset revolutsiooni hakkasid Kertészi tööd koguma ka rahvusvahelist tähelepanu. Praeguseks on tema teoseid tõlgitud mitmesse keelde, k.a saksa, hispaania, prantsuse, inglise, vene, rootsi ja heebrea keelde, eesti keeles on tänaseni ilmunud vaid romaan „Saatusetus“, mis on [[Sander Liivak|Sander Liivak]] tõlkes ilmunud [[2004]]. aastal.
 
Kertészile on antud mitmeid välis- ja kodumaised auhindu nii kirjutamise kui ka tõlkimise eest. Imre Kertész pälvis [[2002]]. aastal [[Nobeli kirjandusauhind|Nobeli kirjandusauhinna]], preemia anti talle kirjutiste eest, mis jäädvustavad üksikisiku kogemusi ajaloo barbaarse meelevaldsuse taustal.
 
== Bibliograafia ==
 
* Sorstalanság. (1975, eesti keeles "Saatusetus"Budapest, 2004)1975
 
* A nyomkereső (1977)
A nyomkereső: Két regény. – Budapest, 1977
* A kudarc (1988)
 
* Kaddis a meg nem született gyermekért (1990)
Detektívtörténet. – Budapest: Magvető, 1977
* Az angol lobogó (1991)
 
* Gályanapló (1992)
* A kudarc.– Budapest, (1988)
* A holocaust mint kultúra: három elöadás (1993)
 
* Jegyzőkönyv (1993)
* Kaddis a meg nem született gyermekért. (1990) Budapest, 1990
* Valaki más: a változás krónikája (1997)
 
* A gondolatnyi csend, amíg a kivégzőosztag újratölt (1998)
* Az angol lobogó. – Budapest, (1991)
* A száműzött nyelv (2001)
 
* Felszámolás (2003)
* Gályanapló. – Budapest, (1992)
* K. dosszié (2006)
 
* A holocaust mint kultúra: három elöadáselőadás. – Budapest, (1993)
 
Jegyzőkönyv / Imre Kertész; Élet és Irodalom / Esterházy Péter. – Budapest, 1993
 
* Valaki más: a változás krónikája. – Budapest, (1997)
 
* A gondolatnyi csend, amíg a kivégzőosztag újratölt. – Budapest, (1998)
 
* A száműzött nyelv. – Budapest, (2001)
 
Felszámolás: regény. – Budapest: Magvető, cop. 2003
 
K. dosszié . – Budapest: Magveto, 2006
 
Europa nyomaszto öröksege. – Budapest: Magvető, 2008
 
A megfogalmazás kalandja. – Budapest: Vigilia, 2009
 
Haldimann-levelek. – Budapest: Magvető, 2010
 
{{DEFAULTSORT:Kertesz, Imre}}