Erinevus lehekülje "David Hartley" redaktsioonide vahel

P
parandasin skripti abil kriipsud
P (parandasin skripti abil kriipsud)
{{vikinda}}
'''David Hartley''' ([[21. juuni]] [[1705]] - [[28. august]] [[1757]]) <ref>David Hartley - Encyclopaedia Britannica</ref> oli inglise filosoof ja psühholoogia assotsianistliku kooli rajaja.
==Noorusaeg ja haridus==
David Hartley sündis 1705. aastal Halifax-i lähedal Yorkshire’is. Tema ema suri kolm kuud pärast poja sündi. Tema isa, kes oli anglikaani vaimulik, suri, kui David oli kõigest viieteistkümne aastane. Ta sai hariduse Bradford’i algkoolis ja Cambridge’is Jesus’e kolledžis, mille ühenduse liikmeks sai ta 1727. aastal. <ref>"Hartley, David (HRTY722D)". A Cambridge Alumni Database. University of Cambridge.</ref> Algselt pidi temast saama kirikutegelane, kuid teda hakkas huvitama hoopis meditsiin. Sellegi poolest jäi ta Inglise kiriku liikmeks ning oli lähedane tolle aja kõige silmapaistvamate kirikumeestega. Ta pidas oma kohuseks kuuletuda nii kiriklikule kui ka ilmalikule võimule. Kõige tugevamini seisis ta vastu igavese karistuse doktriinile.
==Professionaalne karjäär ja perekond==
Hartley oli kaks korda abielus. Esimest korda abiellus ta 1730. aastal Alice Rowley’ga, kes suri järgmisel aasta, sünnitades nende poega David’it (1731-18131731–1813). 1735. aastal abiellus Hartley Elizabeth’iga (1713-17781713–1778), kes oli Robert Packer’i tütar. Abielu sõlmiti, hoolimata Elizabeth’i mõjuka ja väga rikka perekonna vastuseisust. Hartley ja Elizabeth said kaks last, Mary (1736-18031736–1803) ja Winchcombe Henry (1740-17941740–1794). 1736. aastal valiti Hartley Kuningliku Ühingu liikmeks. <ref>"Library and Archive catalogue". Royal Society. Retrieved 2012-03-09.</ref> Hartley töötas arstina Newark’is Londonis ning Bath’is, kus ta suri 1757. aastal.
Hartley oli taimetoitlane. <ref>Rod Preece, Sins of the Flesh: A History of Ethical Vegetarian Thought, University of British Columbia Press, 2009, pp. 207–209.</ref> 1736. aastal valiti ta Kuningliku Ühingu liikmeks. <ref>"Library and Archive catalogue". Royal Society. Retrieved 2012-03-09.</ref>
 
==Observations on Man==
Hartley peamine töö „Observations on Man, his Frame, his Duty, and his Expectations“ avaldati 1749. aastal, kolm aastat pärast Condillac’i „Essai sur l'origine des connaissances humaines“, milles kõlasid sarnased teooriad. See teos on kirjutatud kahes osas – esimene tegeleb inimese keha ja vaimu raamide ning nende ühiste seoste ja mõjudega; teine osa tegeleb inimkonna kohustuste ja ootustega. Hartley kaks peamist teooriat on vibratsioonide doktriin ja assotsiatsioonide doktriin. Tema füüsikaline teooria toetub Hartley enda sõnul teatud spekulatsioonidele närvitegevusest, mille Isaac Newton avaldas oma teoses „Principia“. Tema psühholoogilisele teooriale viitab „Dissertation concerning the Fundamental Principles of Virtue or Morality“, mille kirjutas vaimulik John Gay (1699-17451699–1745) ning mille peamiseks eesmärgiks oli näidata, et kaastunne ja südametunnistus arenevad assotsiatsioonide vahendusel isekatest tunnetest.
 
==Hartley teooriad==
Hartley teooriate peamised jooned on järgmised. Nagu John Locke, nii ka tema arvas, et enne tunnetust on inimese meel puhas leht. Lihtsatest tunnetustest arenevad teadvuseseisundid. Üks arenemise seadus, millele Hartley toetus, oli pidevuse seadus, mis on sünkroonne ja järgnev. Selle seaduspära alusel püüdis ta seletada lisaks mälu nähtustele, mida teised enne teda olid sarnaselt seletanud, veel ka emotsioonide, arutluse ning tahtliku ja mittetahtliku tegevuse nähtuseid. Tema sõber, partner ja üks peamisi kaitsjaid oli Joseph Priestley (1733-18041733–1804), kes avastas hapniku. Priestley oli oma aja üks tähtsamaid teadlasi.
===Vibratsioonide doktriin===
Hartley füüsikaline teooria, kuigi iseenesest ebaadekvaatne, oli aluseks kaasaegsele füsioloogiliste ja psüühiliste faktide vahetu ühenduse uurimisele. Ta uskus, et tunnetus on närvide medullaarse aine üliväikeste osakeste vibratsiooni tulemus. Nauding on mõõdukate vibratsioonide tulemus, valu tuleneb aga nii tugevatest vibratsioonidest, et see ähvardab närvide jätkuvust lõhkuda. Need vibratsioonid jätavad endast ajusse maha sarnased nõrgemad vibratsioonid („vibratiuncles“), mis vastavad „tunnetuste ideedele“. Sama kehtib ka mälu puhul.
99 361

muudatust